Advokaadibüroo analüüs: Rail Balticuga võetavad kohustused on läbi mõtlemata
Riigikontroll lasi advokaatidel analüüsida, millised kohustused Eesti riigil - ja just riigil, mitte Rail Balticu ehitamiseks loodud äriühingul RB Rail - projektiga seoses on. Selgub, et osad kohustused on juba tekkinud, ülejäänud tekiks juurde pärast Balti riikide valitsuste kokkuleppe ratifitseerimist riigikogus.
Advokaadid on kokkuleppe suhtes väga kriitilised, kuna peavad seda mitmetimõistetavaks. Praegu puuduvad kokkuleppes selged rahastamisreeglid ja kokkulepe vaidluste lahendamise osas. Samuti ei ole tehtud kokkuleppe eraldi rakendamisseadust, millega oleks paika pandud riigikogu finantskontroll RB Rail-i üle.
Kui kokkulepe ratifitseeritakse, tekib riigil kohustus Läti ja Leedu ees tagada Rail Balticu valmimine ja toimivus juba 2025. aastaks ja raudtee kasutuse alustamine aasta hiljem. Euroopa Liidu ees on meil praegu kohustus seda teha alles 2030. aastaks.
Balti riikide kokkuleppest võib Eesti ühepoolselt taganeda ainult RB rahastuse olulise vähenemise või vääramatu jõu korral. Advokaadid märgivad, et siis peaks Eesti pääsema puhta nahaga, aga tegu on siiski vaieldava õigusküsimusega.
Rail Balticu ümber valitseb juriidiline segadus
Rail Baltic oleks ka ideaalselt koostatud kokkulepete korral juriidiliselt äärmiselt keerukas teema, kuna korraga kohaldub kolm erinevat õiguslikku raamistikku. Riikidevahelist kokkulepet reguleerib rahvusvaheline õigus, Euroopa Liiduga seonduvat aga EL-i õigus, ühisfirmaga seotud vaidlusi lisaks eraõigus.
EL-i ees ongi Eesti juba kohustusi võtnud. Need lähtuvad esiteks Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 2010. aasta otsusest ja 2013. aasta määrusest - vastavalt TEN-T otsus ja määrus, mis reguleerivad üleeuroopalist TEN-T transpordivõrgustikku. Määrusest tuleneb Eesti riigile kohustus ehitada 2030. aastaks välja Rail Baltic Eesti territooriumil. Esimene võimalus seda ümber rääkida tuleb 2023. aastal, kui toimub määruse läbivaatamise protsess.
Kui riik aga kohustusi ei täida, võib pärast konsultatsioonimenetlust Euroopa Komisjoniga asi teoreetiliselt lõppeda rikkumismenetlusega kuni Euroopa Kohtuni ja trahvide määramiseni välja. Advokaadid aga märgivad, et see väga tõenäoline pole, kuna EL on selliste määruste järelevalve tegemisel üldiselt leebe.
Järgmiseks tuleb CEF-i (Euroopa Ühendamise Rahastu) määrus ja selle alusel jagatavad EL-i rahad, mida Eesti ühepoolselt lõpetada ei saa - selleks peab kokkuleppele jõudma kõigi abisaajatega. Eestil on küll võimalus taotleda lepingu enda suhtes lõpetamist, kuid seda üksnes läbi kolme riigi ühisfirma RB Rail AS-i, kes peab sellega nõus olema, ning eeldusel, et teised abisaajad võtavad Eesti kohustused üle. Eesti võimalik taotlus enda suhtes CEF rahastamislepingu lõpetamiseks on seega praktikas väga vähetõenäoline.
CEF-i lepingute loogika on üldiselt selline, et kõik abisaajad vastutavad ainult enda tegevuse eest ja nö kollektiivkaristust ei rakendata. Rail Balticu puhul on aga oluline risk see, et kui ka Läti ja Leedu rikuvad reegleid, võidakse summa välja nõuda ühisfirmalt. CEF-i puhul on ka trahvide väljanõudmiseks efektiivne võimalus - tehakse tasaarveldus olemasolevate või tulevaste abisaaja nõuetega EL-i vastu. Ehk võidakse EL-i rahakraanid kinni keerata.
CEF-i puhul on veel paar väiksemat asja, mille pärast võidakse Eestit kohtusse kaevata, nt riigihankenõuete rikkumise eest.
RB ühisfirma ja riigi kohustused on kaks eri asja
Alles nüüd jõuame kolmanda teemani, milleks on RB Raili aktsionäride leping, mida reguleerib eraõigus. Sellest tulenevad kohustused Rail Baltic Estonia OÜ-le, mille omanik on küll Eesti riik, kuid tegu on siiski eraettevõttega. Otseselt tuleb riigile siit ainult kohustus teha ühisettevõtte aktsiakapitali kokku 2,6 miljoni euro eest sissemakseid.
Kuna riigile ei tule aktsionäride lepingust kohustusi, ei saa ta kohustusi ka lõpetada või muuta. Rail Baltic Estonia OÜ saab küll projektist loobuda, aga mida aeg edasi, seda keerulisemaks see muutub.
