Majandusanalüütik: riigi arengus ei ole pisiasju ehk kuidas valitsus usinasti teerullidemokraatiat arendab
Meie ümber toimub iga päev suuri asju, tehakse suuri otsuseid, ideed on nii lennukad, et silm ei küüni haarama ega meel mõõtma. Vägisi kaldub mõttekene enesehaletsusliku „Oh mis nüüd mina“ radadele.
Kuid ärge heitke meelt, ärge muutuge ükskõikseks. Elevanti ei sööda ka ühe ampsuga nagu tikuleiba vaid suutäie haaval. Targad inimesed on öelnud, et mõnikord peegeldub maailmakõiksus vihmapiisas. Pisiasjades. Sellest alustamegi. Mõnikord annab just pisiasjadest arusaamine mõistmise suurest asjadest. Või probleemist. Suur asi ise on nii suur, et seda lihtsalt ei hooma, aga pisike asi selle sees on selge, käepärane. Arusaadav.
Hiljutisest Dr Riigi kinnitatud 135 miljoni euro mahus taristuinvesteeringute programm tundus esmapilgul päris jumekas. Tegelikult ongi, infrastruktuur on nagu vereringe majanduse ja ühiskonna edenemiseks. Just seepärast on vaja väga tähelepanelikult planeerida selle arengut, mitte teha otsuseid hetke emaotsioonist lähtudes. Taristu on nagu pusle, paned tüki valesse kohta ja kogu pilt on mokas, ei tööta. Pealegi taristuinvesteeringutel on pikad varjud, olgu need siis head või halvad.
Siinkohal saadki sellise absurdse pisiasjalise pusletükiga nagu valik Pärnu vs. Haapsalu raudtee investeeringute vahel aru, et suur asi, üdine arengukontseptsioon, mitte ainult ei „funka“, vaid on puudu. Küsimus, kas investeerida Haapsalu või Pärnu raudteesse võib tunduda pisiasjana, kuid reedab tõsiasja, et Dr Riigil pole ettekujutust mida ta tuleviku kujundamiseks tegema peab, millist Eestit ehitab? Küsimus pole ju „Turbatees“, vaid kogu Eesti arengukontseptsioonis. Kas Eesti on vaid paar suurlinna ja tühermaa või midagi muud. Ka selle „muu“ osas on erinevaid variante, kuid me peame valima mingi konkreetse arengusuuna, looma kogu arengut toetava „ukselt uksele“ liinivõrgu, mitte kogu aeg rabelema ja oma ressursse raiskama, tulemust saavutamata. Tegelema järjekindlalt just jõukohase optimaalse liinivõrgu arendamisega, mitte vaid eputama kunstsõnadega nagu sotsiaalmajanduslik kasu ja aegruum.
Tõesti, üks ahvatlev aegruumiline variant oleks, et Haapsalu Tallinna vahele rajataks süstikrong (ilmselt peaks siis olema süstik ka teiste linnade vahel) ning … Haapsalu muutub Tallinna magalaks. Pole küll ilus, kuid säästaks linna väljasuremisest. Sellel mõttel oleks jumet, kui see nii pööraselt kallis poleks. Kuid harilik rong? Millise lisaväärtuse ühiskonnale võiks see anda võrreldes tänase maanteetranspordiga, mis on kordi odavam, kasumit tootev, mitte nagu raudtee riigikassat kurnav? Plaani pole. Rehkendusi on, kuid … sotsiaalmajandusliku, mitte „päriskasuga“.
Pantvangikriis?
Kui Haapsalu raudtee oleks üldise kontseptuaalse jätkusuutliku Eesti võimetekohase arengu osa, oleks kõik korras, kuid taristuinvesteeringute tõsiseltvõetavust kahandab sellise otsuseni jõudmise protsess. Enim ehmatas mitte raha hulk, vaid lõpetamatus ja Dr Riigi heitlik meel. Otsustama mindi ühe arvamusega (MKM valdkonnaasjatundlikuga) ja välja tuldi teise arvamusega (poliitiliskoalitsioonilisega). Seda nimetataks tänapäeval hellitavalt poliitiliseks kompromissiks, kuid tegelikult on sihitus. Või selgrootus? Raiskamine? Milleks meile siis valdkonnaasjatundjate arvamused? Analüüsid? Milliseid otsuseid veel niimoodi tehakse? Kõiki?
Arenguga on ikka nii, et äris võetakse arvesse pigem pikemaaegseid positiivseid aspekte (kes siis hakkab vedama projekti, millesse ta ei usu) ja poliitikas võetakse arvesse pigem lühiajalisi eesmärke (kes siis ikka järgmistel valimistel kaotajaks tahab jääda). Nende kahe arengu koosmõjud võivadki meile kokku keeta tõeliselt vastiku mürgikarika. Haapsalu vs Pärnu raudtee ongi ere näide konfliktist lühiajalise poliithuvide ja pikaajaliste mõistlike majandusotsuste vahel. Mida me sellise „investeeringuga“ saame (pigem ei saa)? Esiteks ei saa me Haapsalu raudteed, kui mitte Turbat Haapsaluks ümber ei nimetata ja me jääme ilma ka Pärnu raudteest, sest selle tehniline olukord nõuab lähiaastatel selle sulgemist. No ja ega järgneva aasta jalamehekiirusel liikuva rongiga ka reisijate südameid võida. Nii, et üks lühiajaline poliithuvi (kohalike omavalitsuste (KOV) valimised ju tulekul) võib olla otsus „kaks ühes“, mille tulemusena saame kaks … „eimidagit“. Tegelikult saame ka kolmanda „eimidagit“ Pärnu lennujaama näol (Pärnu, lennukate mõtete pealinn?). Muljetavaldav.
Igatahes punktivõit Haapsalu rahvale. Nende seisukohast on kõik selge ja õige, nemad peavadki võitlema oma eksistentsi ja kui see on raudtee, siis ka selle eest, võitlema kasvõi kosmosesüstikute eest, sest keegi ei taha võitluseta välja surra. Tubli.
Nende juhid ongi selleks valitud/palgatud, et anda enesest 110% piirkonna arenguks, kuid … Kas kõigi vahenditega? Kas see ei ole mitte võileibade söömine Suur-Peeter ja Väike-Peeter mudeli järgi, mille järgi kõigepealt süüakse koos ära Suure-Peetri võileivad ja siis sööb … igaüks oma võileiba. Seda peabki Dr Riik kaaluma, mis on kogu Eesti arengule kontimööda. Ehitamine ehitamiseks, 8 miljonit eurot on sama naeruväärne summa (Dr Riigi muude kulutamiste taustal) nagu RB-gi sisseastumismaks, kuid põhikulud tekkivad riigikassale (st. igaühele meist) kahjumlike liinide opereerimisest. Aegade lõpuni.
Lisaks, ärgati ja märgati, et vana raudteetamm tuleks ka tagasi osta. Üllatus? Või tavaline Dr Riigi raudteevärk – müüa odavalt, osta kallilt? Kas Dr Riigil on selleks raha? Ja mida tähendab I etapp? Kas kogu selle „poliittehingu“ tulemus areneb pantvangikriisiks? Dr Riik on lasknud enese võtta oma otsusega pantvangi, sest kui esimesed miljonid on „maha visatud“, siis millise põhjendusega edasisest keelduda. „Maha visatud investeeringut“ tuleb ju õigustada. Enesest rumalat ja lolli muljet jätvat poliitinimest ju järgmistel valimistel ei valita, seepärast tuleb „pantvang“ välja osta lobeda sotsiaalmajandusliku dekoratsiooni taustal. Tuleb edasi kulutada … meie raha.
Arvate, et Dr Riigil on alati raha? Võtab eelarvest? Mis asi see eelarve on? See on see raha, mille meie igaüks loovutame Dr Riigile „ühise asja ajamiseks“. Nüüd on olud põhjalikult muutunud, sest Dr Riigi loodud uue reaalsuse, tähtis on võtmine –jagamine, mitte juurdeloomine. Mõjudest hoolimata. Uus reaalsus on ka see, et Dr Riigi arvates on meie „ühine asi“ mille peale raha kulutada muutunud. Dr Riigi erimenüü „maksutõusukobarlõunad“, on muutunud „parlamentaarse mittearutelu“ kui erandi, reegliks. Arutamine on asendunud rituaaltantsuga ehk nagu kirjeldab seda inglise huumor: „Opositsiooniliikmete küsimuste puhul tavaliselt isegi ei teeselda, et eesmärk on informatsiooni saamine: tahetakse vaid kritiseerida ja kahju teha. Kas see hale kloun, kes end peaministriks nimetab, ei kavatse uttu tõmmata? – nõnda võiks nende üldist meelsust väljendada. Kuid ka vastustega ei üritata reeglina infot edastada, vaid pigem vastulööke anda, valu ja häbi tekitada.“ (M. Dobbs „Kaardimaja“).
Teerullidemokraatia
Dr Riik ehitab usinasti justkui uut demokraatiat – teerullidemokraatiat. Igale asjale on Pilvepiirilt ka seletus, näiteks „musta kolmapäeva“ eelnõudekobar ei olevat tehniliselt kobar, kuna maksutõusud on esitatud erinevates eelnõudes, kuigi nii kobartihedalt, et ühekaupa sealt midagi kätte ei saa. Nii kobaras, et täidab kobara funktsioone. Tobu on, kes seletusi ei leia. Kõik see on halvamaiguline, on küll JOKK, kuid pole ilus.
Praegustel asjatajatel saab kunagi väga raske olema opositsioonis, sest nad ise on loonud uue reaalsuse, milles peavad elama hakkama. Seepärast oleks juba praegu asjakohane, tuletada meelde kui ebameeldiv oli „jääda massiivse hääletusteerulli alla“, seda nii mõttetut lapikuks äestatud tunnet. Kas nüüd on tasumistund? Kuid … võiks ju ka teisti. Võiks luua uue poliitilise kultuuri, toetuda oma pikaajalistele negatiivkogemustele. Kasutada kavalat konfutsiuslikku taktikat, et ära tee teistele seda, mida sa ei taha et teised sinule teeksid. Niimoodi võiks tõesti arengud uutmoodi liikuma panna, kuid … See vajab tahtekindlust, enesedistsipliini, sest nii nagu vanglas veedetud aeg dikteerib sinu käitumist välismaailmas, käib ka opositsiooniaja surutis poliitinimesega kaasas.
Maksukaev ja maksuauk
Kui me kujutleme maksude maksmise võimet ühiskonnas salvkaevuna, siis koguneb sinna vett ehk makse vastavalt sellele, kui rikkalikult on seda toitvaid allikaid. Nirud allikad, vähe vett. Kehvad majandustingimused, vähe makse. Meie vastutame ka selle eest, et kaev ületarbimisest kuivaks ei jääks. Naabrimehel, näiteks lätlasel, on oma kaev, mida toidavad tema allikad, no vahel viime meiegi sinna kaevu suuremeelselt pangega oma vett juurde. Oleme nimelt meie aktsiispoliitika tõttu Läti maksukaevu üks allikatest. Täpselt samamoodi nagu Soome kallab meie kaevu oma aktsiisiülbust. Vahepeal tahtsid soomlased hakata ka paadimaksuallikast võetud vett meie kaevu kallama, kuid said aru, et pole mõtet, see läte täidab nende kaevu vähem kui meie oma. Tark rahvas. Meie …
Igaühel oma kaev ja kaevu kasutamise reeglid. Headel aegadel võib veetase kaevus tõusta lausa viimase rõnga servani, allikad kannavad rohkelt manti kokku. Hea rahulik tunne. Kuid ajad on muutlikud, ega tagavaravõimalustki ole mõtet ära põlata. Kindlam tunne on, kui tanumal on reservuaar või lompki, mida kiduratel aegadel kasutada. Lisaläte. Loomulikult on see vaid hädajuhtumiks. Kui kaevu ressurssi mõistlikult kasutada, jagub sealt vett ka kriisiseks põuaajaks. Kui me kulutame vett mõtlematult a´la igasse kuuri purskkaev, saab kaev tühjaks juba enne põuda. Siis polegi meil rahapõuasel kriisiajal midagi võtta, saame maksukaevu asemele maksuaugu. Kaevu pole enam, on auk.
Sotsiaalmajanduslikku kasu ei võta laenu katteks vastu ükski pank. Sotsiaalmajanduslikul kasumil on vaid õhuvõngutuslik väärtus jutuvestjate konkursil. Just sellest vaatevinklist on „pisiasjaline“ Haapsalu raudtee suure märgilise tähtsusega. Samuti nagu „suurasjaline“ RB ei ole pisiasi. Möödunud põuaajal oli meil võimalik tõsta käibemaksu, suurendada inimeste omaosalust jne. See oli võimalik, sest kaevu oli kogunenud vett, järgmisel põuaajal läheks kitsaks. Pole reserve. Pole ka loodud soodsat pinnast ettevõtlustahteks ja -julguseks.
Mulgikapsaga Chaneli konkursil
Ärevaks teeb see, et vaatamata reserv(uaar)i ja lombi tühjaksammutamisele jääme me juba järgmisel aastal „kuivale“ nagu prognoosib Euroopa Komisjon (EK). Me ei täida enam ELi eelarvenõudeid. No see käis küll kähku. Kui meie arvestatud puudujääk (ilustatud lisanimega: struktuurne) on „mulgikapsa meetodil“ arvutatud 0,5% SKT-st, siis EK arvutus näitab peaaegu 2x suuremat puudujääki. Arvestades kogu tekkinud segadikku meie maksupoliitikas on EK ennustus ilmselt liialt heatahtlikki. Dr Riigi moosisuine sahvriuksevaheline jutt, et „nemad seal“ EK ei oska arvutada, „nende“ metoodika on vale, on lihtsalt piinlikkust tekitav. Vaadake, EL ei huvita meie mulgikapsahõnguline metoodika, EK on ühtne metoodika, mille järgi hinnatakse, kas liikmesriikide eelarve vastab kehtestatud ühtsetele standarditele või mitte. Meie ei vasta.
Tundub, et õige arengusuuna leidmiseks peab elukene minema tüki maad halvemaks. No kaev peab ikka päris kuivaks jääma – maksukaevust peab saama maksuraev. Kui kõik need kellele praegu aetakse mesijuttu 62 lisaeurost, odavkorterist ja muust pillerist hoomavad, et olenemata Dr Riigi „lahkusest“ ja nende endi tegevusest nende heaolu tase ei muutu, sest maksud võetakse vaid teistpidi, kaudselt (aktsiisid, lõivud, pandimaksud, pakendimaksud, ühisdeklaratsioonide kadu jne), siis muutubki „saajate“ meeleolu maksuraevuks. Raev, sest neid on petetud. Seega ei puuduta hoogne maksutõus üksnes ettevõtjaid, vaid igaüht meist.
Tänuväärne oli CircleK Eesti peadirektori Kai Realo selgitus, et kõik maksumuudatused puudutavad ka tavatarbijat. Väga asjakohane märkus. Just, selliseid tegelikkuse selgitusi, mitte vastandamisi, oleks rohkem vaja. Tarbija on küll kuningas, kuid tarbija on ka see, kes lõppkokkuvõttes kõik maksutõusud kinni maksab. Kui ettevõtja suudab vaid osa Dr Riigi rumaluskahjustusi absorbeerida, siis kõike ta ei suuda, selle osa peabki ta edasi kandma tarbijahindadesse ja meie maksame. Nii, et maksutõusud ei puuduta vaid ettevõtjaid (nemad, kui ärksamad on lihtsalt häälekamad), vaid meid kõiki. Kuid nagu kinnitas Realo Ärilehele „Kahetsusväärne on aga see, et need maksud ei mõjuta proportsionaalselt enim mitte keskmisest suurema sissetulekuga inimest, vaid ikka seda sama nö lihttarbijat, kel tuleb oma igapäevase toidu, esmatarbekauba ja muu eest rohkem maksma hakata." Vaat selline heategu. Kõik Dr Riigi „heateod“ lunastatakse läbi tarbija rahakoti.
Kõik „heateod“ käivad läbi tarbija rahakoti, ka tulumaksu miinimumi tõstmine, mis on jälle justkui „heategu“ madalapalgaliste elujärje parandamiseks, on olemuslikult valesuunaline signaal ettevõtjatele. See on Dr Riigi lubakiri mittearenemisele, ja seegi „heategu“ lunastatakse läbi tarbija rahakoti. See on jätkusuutmatute, konkurentsivõimetute tootmiste, elushoidmine. See on sõnum neile, tehke ebatõhusat tööd edasi, ärge püüelgegi järgmisele arenguastmele, me maksame osa teie kohustusest kinni. Saate palgakomponendi pealt kokku hoida. Vaat selline innovaatiline lähenemine. Seega me oleme ja saame olema maa, kuhu tullakse „kokku hoidma“.
„Huvitaval kombel ei muuda tootmise viimine kulude kärpimiseks väiksemate kuludega riikidesse – mis on lihtsalt veel üks kärpimise vorm – süsteemi ennast ega paranda tootmisprotsessi. Mõni nimetab seda „raiskamise odavamaks muutmiseks”, kuna olemuslikult see asjade tegemise viisi ei muuda.” (M.Rother „Toyota kata”).
Me aitama lihtsalt oma praeguse majandusstruktuuriga maailma raiskamist odavamaks muuta. Niimoodi me uuele tasandile ei jõua, majandust eksponentsiaalselt käima ei saa ega inimeste sissetulekuid kasvatada ei suuda. Hüvasti kena unistus heaolust.
Kolm matust: asjatundmatus, analüüsimatus, lõpetamatus
Kuid me ei otsi teed eksponentsiaalse majanduse kasvu juurde, me alustame üha uuesti ja uuesti rännakut lõpetamata teede rägastikus. Dr Riik rabeleb üha uusi võluteid otsides, uskudes neisse ja neid sama kähku ära põlates. Nüüd ütleb Dr Riik, et magusamaks on pähh, ja ühine tuludeklaratsioon on hea, nüüd on ametnikke liiga palju ja RAMi peab lausa võitusse astuma „ametnike armeega“. Vaat milline titaanlik võitlus. Jälle? Kõik tühjad sõnad.
Ka ametnik on inimene. Mitte lihtsalt inimene vaid just Dr Riik ise on palganud parimatest parimad konkursiga „riiki teenima“. Kui Dr Riik teebki muudatusi, isegi väga õigeid muudatusi, siis ei tohi ta teha neid sellisel ebaviisakal, lausa matslikul moel, nagu ta tegi maavalitsustega. See on Dr Riigile häbiväärne. Kui riigireformi paika ei pane, pole ka mingit edasiliikumist, on vaid piinlik tõmblemine ja lõputu häbi. „Ametnike armeed“ saab vähendada vaid siis, kui riigireformi aluseks olev tegevuste audit näitab ära milliseid tegevusi ei pea tegema riigi jõuga ja uskuge neid on palju. Senini jääb „ametnike armeega võitlemine“ magedaks banaalsuseks. Lausa kahjurluseks, sest osa seadusi jääb siis ju täitmata. Inimesi pole ju. „Kui eesmärk on selgelt näha, siis hakkab riik tahes-tahtmata püüdma läheneda parimale variandile või vältima halvimat. Strateegilise nägemuse olemasolu korral väheneb taktikalise rabelemise osa, kuna see allub nüüd samuti teatud seaduspärasustele.” („Strateegiline sõda” G. Potseptsov ).
Meil Dr Riigil strateegilist nägemust pole, kogu aeg toimub sihitu tõmblus, tammumine mudas. Riigi arengus ei ole pisiasju, nii nagu pusle kokkupanekul pole suuri ega väikseid tükke, on vaid õiged tükid õiges kohas. Või vales. Riik kas „funkab“ või lonkab? Lihtne.
