Majandusanalüütik: uus riik – raudteeriik ehk kuidas me Rail Balticus malemänguga arvestades kotisjooksu oleme sattunud
Tänavuse kevade kaks tähtsamat juhtrelssi, mis mõjutavad meie käekäiku aastakümneteks on Dr Riigi uus eelarvepoliitika kõigi oma maksukobarpommitamiste ja eelarvedefitsiidiga (RES) ja Rail Balticu (RB) ehitusotsus. Arengurööbastega on sama lugu, kui päris rööbastega, need peavad minema ühes suunas ja olema ühendatud liipritega ehk arenguidee peab olema seotud tööjõu ja rahaliste ressurssidega.
Kui meie arengurööpad ei suundu ühe eesmärgi poole või neis pole sidusust, siis vajub kogu konstruktsioon laiali. Kahjuks on meil kujunenud välja tendents vaadelda igat rööbast, liiprit, naela iseseisva „projektina“. Süsteemitult. Iga otsus eraldiseisvalt võib olla õige, kuid süsteemina annavad kokku katastroofi. Ega see süsteemsuse mõistmine kerge polegi kui pole süsteemse mõtlemise harjumust, isegi riigi enese arengu põhialused ehk riigireform pole paika pandud. Nii püüamegi ühel rööpal sõita tulevikku, teisel utoopiasse.
Peedipõllu kartulid
Teile tunduvad RES ja RB on erinevad asjad? Kuid need on ühe pere lapsed, peaaegu kaksikvennad. Mõlemad ju Dr Riigi „omad“, mõjutades jõuliselt meie jätkusuutlikkust. RES on ainuke Dr Riigi pikemavaateline majandusstrateegia. Samas kasutatakse seda vaid kui rahaleidmise pumpa ja heldekäeline jagamismaania sellest tuleneva lühinägeliku eelarvepuudujäägi tekitamisega vähendab valikuvõimalusi strateegiaid kohandada. Vanaema Mariet tsiteerides: „Laenuleib ja laastutuli ei kesta kaua“.
Iga arvestust võib esitleda erinevalt. Kui arvutad kartulisaaki, siis võib võtta arvesse vaid söögikartulid ja te kogute 100% söögikartuleid, kuid kui võtta arvesse ka sööda ja seemnekartul siis saate saagiks 300%, kui aga arvutate juurde ka naabri peedipõllu ja üleaedse porgandid, siis lausa 500%. Nii neid arvutusi tehakse ja seepärast peab alati väga tähelepanelikult lugema, mille kohta arvutus käib. Majanduslik mõistlikkus ja sotsiaalne õhumüük tuleb ikka lahus hoida. Endal kergem aru saada. Piinlikkust ka vähem.
Igatahes on Dr Riik oma otsuse teinud – kiire raudtee Poola piirile tuleb. Suur otsus. RES-i vaadates tundub, et Dr Riik isegi veel ei adu, kui suure otsuse ta teinud on. See pole vaid allkiri paberil, see on järelmid, nüüd peame me selle otsuse järelmitega elama õppima.
Peame oma arengute planeerimisel lähtuma sellest, et Dr Riik on just sellise arengusuuna võtnud. Enamgi veel, ka Dr Riik ise peab majanduse arendamisel lähtuma tehtud otsustest. Need kaks arengumõjutajat RES ja RB peaksid üksteist täiendama, toetama, muidu jooksevad rööpad kokku. Areng ka. Dr Riik tegi valiku, nagu keskaegne väepealik strateegia ja logistika vahel: „Lõpptulemusena anti logistikale taas eesõigus strateegia ees.“ (Martin van Greveld „Sõda ja logistika“ ). Nüüd on logistika muutunud ka meie strateegiaks.
Uue riigi, Raudteeriigi, sünd
RB Tallinna presentatsiooni võlu polnud mitte selles, et ühendkoor esines ladusalt etteantud tekstiraamatu piires, vaid see, et rõhutati üha üle - RB ei ole Eesti projekt, Läti projekt, Leedu projekt, see on üks ühine projekt. Just sellele tõsiasjale pööraksin ma erilist tähelepanu.
Me oleme seni arutlenud ja vaielnud seisukohalt, et tegemist on „meie projektiga“, kuid päris nii see pole, kolm Dr Riiki on moodustanud ühise ettevõtja nimega RB. Kolm riiki on loonud ühiskehandi – Raudteeriigi RB. See riik toimib oma loogika järgi ja selle tegevus hakkab mõjutama (juba mõjutades) kõigi kolme riigi poliitilisi ja majanduslikke valikuid. Strateegiaid. Uue Raudteeriigi pealinn asub Riias, sinna ka paremad tööd ja rahad koonduvad. Loogiline. Teistele jääb „labidamehe“ töö. Kasud? Lätlased saavad oma kasu kätte projektipealinnana, leedukad läbi kolme riigi kaubavoo ja Vilniuse haru, meie … Meie valisime allaheitliku meele, kiiruse ja odavuse.
Vaatasime kitsalt projekti maksumust ja jätsime kasutamata unikaalse võimaluse ühildada see regionaalpoliitiliste eesmärkidega, teha RB-st meie regionaalpoliitilise aegruumi masin. Kahju.
Tallina presentatsiooniüritus näitas, et RB juhtgrupp on teinud tihedat tööd projekti elluviimise alustamiseks. On normaalne, et iga ettevõtja püüab omanike ja rahastajate ees oma projekti võimalikult ahvatlevana paista. Muidugi on ka loomulik, et laenukomiteed need arvutused tingukammiga üle käivad ja liigse optimismi välja kahivad. RB puhul on asjalood veidi erinevad, tegemist pole algselt majandusliku vaid poliitilise otsusega, mis tekitab eksliku mulje, et projekt ei peagi olema majanduslikult tasuv. Kuid nii see pole, kui ehitamine on poliitiline ja abiga, siis süsteemi ülalpidamine ja sellel opereerimine peab olema kasumlik. RB meeskond on väga püüdlikult püüdnud projekti tasuvust tõestada, kuid üleelusuuruse „sotsiaalmajandusliku“ kasumi muinasjutuga projekti usutavuselt „vindi üle keeranud“. See pole usutav. Muidugi oleks tore, kui meil oleks selline kiire rahamasin, millesse paned 5 tugrikut sisse ja saad 16 tugrikut tagasi. Kellele ei meeldiks, kuid päriselus selliseid asju ei juhtu. Nii et jääme realistideks st võtkem RB arvutused teadmiseks, kuid neil ei pruugi olla midagi ühist reaalusega. Reaalsuse peame ise looma.
Me võime ju arengurööpad maha panna, kuid kui kvalifitseeritud tööjõud neid koos ei hoia, siis laguneb kõik laiali. Me räägime juba paarkümmend aastat sellest, et vajame tarkasid töökohti, intelligentset tööd, pääsu tootmis/toitumisahela järgmisele tasandile ja panustame … „labidameestesse“.
RB projekt annab mõneks ajaks tööd tuhandetele labida- ja kopameestele. Paarile kupjale ka. Metsaraadajatele samuti. Kuid mida me teeme 2026. aastal tuhandete töötute „labidameestega“? Ehitaja kutse on aus ja lugupeetud amet, kuid siingi tuleb piiri pidada, kui arvestada, et ka RES on suuresti ehitusprojekt. RB, kui ajutise projekti vajaduste rahuldamisega võib meie tööjõuturg vildakaks kasvada. Projekti juhid küll väidavad, et luuakse suur hulk uusi töökohti ehitus- ja projekteerimisvaldkonnas, projektijuhtimise kaudu koonduvad RB-sse parimad kogemused, teadmised ja oskused teistest suurtest piiriülestest projektidest. See on suurepärane, kuid tuletame meelde, Raudteeriigi RB pealinn asub Riias, sinna ka kogu see mant settib. Palju õnne naabritele. Jälle kord.
Suur projekt väikeses riigis tekitab alati anomaaliaid turgudel, ka tööturul. Just siin on Dr Riik ülesanne sünkroniseerida turge, tegutseda tunduvalt pikema vaatega. Süsteemselt. Praegu on Dr Riigi kõige pikem vaade RES. Kas nüüdne RES kuidagi toetab „RB ehituse järgset“ elu? Nagu tõdeb SEB-i analüüs: „Enamik lisainvesteeringutest lähevad teedeehitusele, riiklike üürimajade rajamisele jms, mis soosib ennekõike ehitussektorit. Eksportiva tööstuse konkurentsivõime seoses kitsaste oludega tööturul pigem halveneb.“ Niisiis jälegi ehitussektor. Veel rohkem ehitussektorit? Kummastav. Aga eksportiva tööstuse konkurentsivõime?
Ekspordivõime arendamisest… Lätis
Meie ainukeseks kasvuvõimaluseks on eksporttööstuse arendamine. Paljudel puhkudel on eksporttoodete otsene toetamine keeruline või lausa keelatud, kuid keskkonna loomine eksporttoodangu tootmiseks igati normaalne. Kas Dr Riik arendab midagi selles suunas? Jah, arendab ekspordivõimet … Lätis. Arendame nii edukalt , et nad ei pea isegi midagi välja vedama, me teeme selle ise ära.
Seoses meie aktsiisipoliitikaga oleme suunanud ju omad inimesed naabrite riigikassat täitma. Magusamaksuga lisame oma panust naabri kaukasse veelgi. Tundub, et oleme Läti heasse käekäiku niivõrd kiindunud, et isegi oma investeeringud loovutame sinna. Näiteks miljardiinvesteering puidurafineerimistehasesse, mille planeerimisekski Dr Riigil, piinlikust valmistaval moel, isegi vahendeid ei jätku. Tahet ka mitte, mis tähendab, et naabrid saavad kingituseks nii investeeringu, töökohad, majanduskasvu kui ka ekspordivõime. Rohkelt kaupa RB-l vedamiseks ka.
Kuid majanduskasvuks on meil vaja just ekspordivõimet, meie ei suuda kasvada sisetarbimisel nagu suured riigid. Teateid tegelikkusest: „Ootus, et Eesti jõuab elatustasemelt järele Euroopa riikidele, saab täituda vaid siis, kui meie majanduskasv on Euroopa riikide esimeste hulgas. Viimasel kahel aastal on Eesti majanduskasv olnud Euroopas vastavalt 23. ja 20. kohal ja sellise tempo jätkumisel ei saavuta me loodetud elatustaset mitte kunagi,“ märkis SEB juht Allan Parik.
Milline on Dr Riigi plaan majanduskasvuks? Kulutada reserve, võtta laenu? Ei tundu mõistlik. Eesti Panga hinnangul ei ole Dr Riigil mõistlik meie praeguses olukorras riigieelarve struktuurse puudujäägi arvelt nõudlust stimuleerida. Eesti Panga arvates on probleemiks just sobiva tööjõu vähesus, mille tõttu on täitmata töökohtade arv viimastel aastatel püsivalt suurenenud. Tööjõupuu¬duse pärssiv mõju majanduskasvule on muutumas üha märgatavamaks. Ehk, kui on tööjõu puudus, siis konkurents tööturul kallutab tööjõu kas labidamehe või itimehe poole. Meie RES on valinud labidamehe strateegia.
Pilk väljastpoolt
Inimeste vähesuse ja nendegi väheste lahkumise probleem on kõigil piirkonna riikidel. Leedu eurosaadik Antanas Gouga arvates on inimeste koju tagasi kustumiseks, on vaja läbipaistvamat riigivalitsemist, rohkem ambitsiooni, paremat haridussüsteemi ja infrastruktuuri ning ka oluliselt kiiremat majanduskasvu. Tema arvates peaks Leedu majanduskasv olema juhtriikide omast vähemalt 3% kiirem.
Hiljuti esines ettevõtluskõrgkooli Mainor mainekal ettevõtluskonverentsil USA George Masoni ülikooli professor Garret Jones. Tema sõnul jõuab Eesti praeguse majandusmudeli ja arengutempoga Rootsi näitajatele järele 75-100 aasta pärast. Millised on teised võimalused? Hüppeliseks eduks peaks Eesti Rootsile järele jõudmiseks küttima USA tippülikoolide lõpetajaid, st sisse ostma ajusid.. Edasi, tõeliseks arenguhüppeks peab riik saama kõrge kasumlikkusega rahvusvaheliste ettevõte koduks. „Kui Eesti ei alusta ajude kiire sisseostmisega, siis tuleb leppida mugava keskpärasusega, kus kõik on ühtlaselt võrdlemisi vaesed,“ märkis Jones Ärilehele. Seega kas kiire ja valus areng või mugav vaesus, mõlemat korraga ei saa. Professor möönab ka et selline kiire areng toob kaasa ühiskonna USA laadse kihistumise.
Dr Riigi joogisoovitus
Meil, kes me oleme olnud tõelised kaskadöörid millegipärast julgust sellisteks arenguhüpeteks enam ei ole. Meil püütakse arengupuudulikkust asendada laenudega. Juba kostub hääli, et ega sest midagi hullu ole kui eelarve miinusesse läheb. Läheb vaid natukene. Vaid mõnisada miljonit. Esimest korda. Stopp!
Kas see jutt ei tundu teile kummaliselt tuttav? See on jommis napsivendade lalin, kes püüavad lapsele esimest pitsikest pakkuda. Et ei see üks naps mehepojale midagi tee. Vale puha! Kõik algab esimesest pitsist, esimesest „marist“, esimesest ideevaesest laenust. Esimene pits võib olla vastik, kuid pärast hakkab meeldime, siis … Nii neid sõltlasi kasvatataksegi. Sama ka „natukene“ laenu võtmisega. „Tööandja, kes himustab helde inimese mainet, võtab tegelikult firmast liiga palju raha välja ja seab sellega ohtu oma alluvate töökohad ja elatusallikad. „See muudab ta vähehaaval oma alamate silmis vihatuks, kui ta on vaesunud, ei pea temast enam keegi lugu.” Sellise hoiatuse edastab Machiavelli priiskavale tööandjale. Paraku on see hoiatus vastuolus inimloomusega, sest viimase lahutamatu osa on soov olla armastatud ja selle eesmärgi saavutamise nimel on inimesed mõnikord valmis riskima kõigega.
Maksumus ja alustamistasu
Mõtleme nüüd tulevikule. Kui Dr Riik on meie reservid tarbimisele raisanud, siis oleme väga nahksel jääl. Kui RB finantseerimisega midagi juhtub, aga suurte projektidega juhtub alati, siis oleme hädas. Meil pole jätkusuutlikkust RB lisafinantseeringuks.
Vaadake, ükski suurprojekt pole valmis saanud planeeritud ajaga ega rahastusega. Nii Suessi, kui Panama kanal, ka Eurotunnel neelas mõõtmatult rohkem aega ja raha (ka pankrotte) kui üldse ette kujutada suudeti. Soome tuumajaama uus plokk ja Šveitsi viimane mägitunnel nõudsid samuti hoomatavalt rohkem raha ja aega. Selline ongi suurprojektide loogika. Kui alguses kohe teataks palju see (tegelikult) maksab, siis neid projekte ei alustatakski. Liiga hirmutavad. Suurprojektide „tasuvusuuringud“ ongi lihtsalt projekti alustamistasu. Harilikult lähevad projektid maksma 2 korda rohkem ja võtavad 3 korda rohkem aega ( või vastupidi) võrreldes algse projektiga. Mida tähendaks meie jaoks see , kui projekt läheks näiteks 2 korda kallimaks? Mõtlete, lihtne ju, maksame praegu 268 miljonit eurot, seda duubeldades maksame sutsu üle poole miljardi. Kah mul asi, tuleme toime, kuid …
Kuid me oleme unustanud, et ilma ELi kaasfinantseerimiseta oleks meie osamaks projektis 1, 346 miljardit eurot. EL ei ole lubanud, et ta maksab kinni meie rehkendusvead ja kõik kulud aegade lõpuni, ehk kui RB ehitus läheb 2 korda kallimaks, siis meie osamakse kisub 1,6 miljardi euro kanti. See on … Väljakannatamatu? Just.
Nii, et ennast sellise projekti käivitamisel reservidest lagedaks teha on pehmelt öeldes mõtlematu. Kui me nüüd, veel heal ajal, võtame lisaks laenu „sotsiaalmajanduslikuks“ arenguks, mis on järjekordne raha raiskamise õigustamine teiste sõnadega, siis vajadusel nagu RB jätkufinantseerimine, oleks meie riigireiting juba rämpsvõlakirja tasemel. Siis saame laenu teistmoodi, hoopis teistmoodi - „Teiste sõnadega võisid niisugused kahtlased laenajad nagu Serbia (sama kehtis ka teiste Balkani riikide ja Osmanite impeeriumi kohta) saada mõistlikel tingimustel laenu üksnes siis, kui nõustusid tegema järelandmisi ja leppisid teatud rahandusliku kontrolliga, mis tähendas suveräänse riigi funktsioonide osalist hüpoteekimist.” (C.Clark „Uneskõndijad”). Millist funktsiooni oled valmis hüpoteekima Dr Riik?
Igal edukal ettevõtjal on alati ka plaan B. Kui midagi juhtub, siis … Kas Dr Riigil on plaan B, ehk elu korraldusest peale RB ehituse lõppu? RB ehitus (paberil) ja rahapidu saab 8 aasta pärast läbi. Milliseks kujuneb argielu Eestis selle järel? RB on nagu konstruktorijuppe ümbritsev karp, ei midagi enamat. Nüüd oleneb meie nutikusest, kas sellest saab riikide pealinnu ühendav, aegruumi lõhkuv sünergiline süsteem või lihtsalt karbitäis (maastikutäis) segavat, kulukat kola.
RB taibukas ärakasutamine, selle ümber ja sisse koostöös ettevõtjate ja klientidega uute turgude ja teenuste loomine on meie väljakutse. Just aktiivne, sihipärane koostöö, mitte ootamine a´la ehk keegi tuleb meile sõitma. Ei tule. Just taibukust ja oma ressursside nutikat kasutamist on meil vaja. Reservide olemasolu ja RES põhifookuse kinnitamine haridusele, arendusele ja tervishoiule looks hea baasi majanduskasvuks, edasiseks eduks. RES hajutamine tarbimishüvedele ja riigikassa miinusesse laskmine on uutes oludes küll kurjast. Igatahes pole see nutikas.
RB Tallinna presentatsioon näitas, et me oleme sündmuste arengus maha jäänud, eirame juba tehtud otsuseid. Mäng on muutunud. Me tahtsime malet mängida, kuid mäng mida mängitakse on kotisjooks. Tuleb joosta. Kotis. Teistest kiiremini.
Järgelejäänud aastakestega peame leidma-varastama-laenama-meelitama Tallinnasse, tänasesse tupikjaama, kokku sellise hulga kaupu, teenuseid, looma uusi tooteturge ja intelligentseid töökohti, mis võimaldavad uut riiki, Raudteeriiki, ülal pidada.
„Sul tuleb oma fookus ajada nii kitsaks, et sellel, mida sa kohe looma hakkad, poleks sel hetkel turgu olemaski. See annab sulle hiilgava võimaluse luua täiesti uus valdkond. Sa saad keskenduda valdkonna laiendamisele, mitte lihtsalt oma tootemargi eristamisele teiste omadest. Et muutuda tõsiseltvõetavaks, peab su olemasolu õigustus olema midagi enamat kui su tootemark. See, et sa püüad kirglikult laiendada tuliuut valdkonda, muudab su automaatselt tõsiseltvõetavaks ja kaalukamaks „ (J Watt „Äripunkarid õllemaailmas“. Vaat niimoodi.
