Kas arendusprojektide realiseerumine peab nii palju aega võtma?

Tihtipeale jäävad suured arendusprojektid Eestis toppama ja projekti osalised näitavad näpuga üksteise peale. Asjade viibimise eest ei taha aga keegi väga vastutust võtta. Pikaaegse projektide läbiviimise kogemusega Skepast&Puhkim OÜ juhatuse liige Hendrik Puhkim selgitab, miks arendused nii palju aega võtavad ja kaalub, kas seda oleks võimalik vältida.

Arendusprojektide puhul on esmane tegevus sageli detailplaneeringute koostamine ning keskkonnamõjude hindamine, mis tekitab palju küsimusi projektide kestuse ja vajalikkuse osas. Ühele poolele võib see olla mittevajalik, lühike ja kiirustav, teisele väga oluline, pikk ja aeglane. Sellisteks arendusprojektideks võivad olla näiteks raudtee, maantee, tuulepargi, sadama, tehase rajamine või ka olemasolevate laiendamine. On juhuseid, kus esialgu kavandatud ajagraafik läheb tegelikkuses lõhki ja seda mitte kuude, vaid aastatega. Arendusprojektide kavandamisel on kindlasti tähtis, et kõik olulised aspektid oleksid põhjalikult käsitletud ning otsuse tegijatel oleks kvaliteetne ja piisav informatsioon järgmiste sammude tegemiseks. Sageli on lõpplahenduseks kompromiss, sest kõiki ettepanekuid täielikult arvesse võtta pole enamasti võimalik. Mida suurem arendus, seda kauem aega kipub minema. Kuid kas see peab nii olema?

Arendusprojektide osalistel on nende rollist tulenevalt erinevad vaatenurgad. Arendaja huvi on võimalikult lühikese ajaga ja mõistlike (loe: väheste) kulutustega jõuda „paberimajandusega“ lõpule ning „lüüa kopp maasse“. Arendaja jaoks on see etapp investeering (ehk teisisõnu kulu). Otsustajad, kelleks võivad olla kohalikud omavalitsused või riigiametid, vajavad põhjalikke analüüse, uuringuid ja argumente, et olla kindlad kavandatava tegevuse teostatavuses ning selle keskkonnamõjudes. Siin peitubki võimalik konfliktikolle. Kui palju uuringuid ja analüüse on piisav ning millal muutub mõistlik investeering ebamõistlikuks? Otsustajad sooviksid enamasti veel ja veel täiendavaid uuringuid, et lükata otsustamine edasi ning olla ikka täiesti kindlad. Paraku pole võimalik kunagi täiesti kindel olla ja otsused tuleb teha kriitiliselt vajaliku info baasil. Agad jäävad alati.

Kolmas osaline arendusprojektides on avalikkus. Siia alla võivad kuuluda kõik, kes selleks ise soovi avaldavad. Meie seaduste ja hea praktika üheks tugitalaks on protsessi ja menetluse läbipaistvus ning laiapõhjaline kaasatus. Kõigil huvitatud osalistel on võimalus kaasa rääkida, küsimusi esitada ja ettepanekuid teha, et saavutada parim võimalik tulemus. Avalikkusel on seega suured õigused arendusi mõjutada, samas kui kohustusi ning hilisemat vastutust on neil vähem. Kaasamine otsustusprotsessidesse on kahtlemata vajalik ja mõistlik, kuid siinjuures tuleks vältida äärmustesse kaldumist. Oluline on oma seisukohti tasakaalukalt argumenteerida ning esitada konkreetseid ja asjalikke küsimusi ning ettepanekuid „kogu maailmavalu“ sisse toomata. Samas on selge ka see, et veendunud ja põhimõttelised vastased oma meelt reeglina ei muuda ning nende jaoks on kogu protsess tihti läbi viidud „ebapiisavalt“, „kallutatult“ ja „arendaja huvides“. Endale ebasobiva tulemuse korral on vastastel tavapäraseks käitumiseks kohtusse pöördumine. See ei ole kindlasti mõistlik praktika, sest kohtusüsteem ei ole hea planeeringute koostaja või keskkonnamõjude hindaja, rääkimata kulutatud ajast ja rahast.

Kvaliteetne ja piisav tulemus ei ole saavutatav ainult suure töömahu ning pika kestusega. Samuti ei ole sellel otsest positiivset seost põhimõttega, mida meie seadusandja näib soosivat – mida rohkem menetluse etappe, kooskõlastamisi, avalikustamisi, kaasamist, seda parem töö saab. Kvaliteetne töö on võimalik ära teha, keskendudes ainult kõige olulisemale ja seda mõistliku aja jooksul, seejuures ilma sadade lehekülgede pikkuste aruannete ja sinna juurde kuuluva lohiseva bürokraatiata.
Investor ja ettevõtja saavad alati valida, kuhu nad oma raha investeerivad ning kus oma tegevust alustavad. Siinjuures ei pea piirduma ühe konkreetse riigiga, seda enam, kui vastav riik ei taga arendajatele võimalust mõistliku ajaga otsuste langetamiseks. Näiteks Soomes toimub arenduste planeerimine ning keskkonnamõjude hindamine kiiremini ja efektiivsemalt ning seda kõike töö kvaliteedis järeleandmisi tegemata. Söandan väita, et seal on bürokraatiat vähem ja otsuseid tehakse julgemini. Kindlasti ei tingi sealset kiiremat otsustusprotsessi väiksem kaasamine ja demokraatlike põhimõtete eiramine.

Mis on aga arendusprojektide laiem eesmärk? Ettevõtja seisukohast on eesmärk teenida kasumit, tehes seejuures vastavaid investeeringuid, mille käigus luuakse töökohti ja makstakse riigile makse ehk teisisõnu edendatakse majandust. Ettevõtjad ja investorid on need, kes panevad aluse majanduskasvule ning toodavad lisandväärtust, mida saab hiljem kasutada sotsiaalsüsteemi, hariduse jms edendamiseks. Seega ei tohiks arendusprojekte piirata ebamõistlikult aja- ja ressursimahuka ning kohmaka planeerimisprotsessi ja keskkonnamõjude hindamisega, vaid see peaks olema hoogu andev ja kõigile osapooltele kindlust sisendav paindlik mõistliku kestusega tööriist.

Loe lisa planeeringute koostamisest ja keskkonnamõjude hindamisest veebilehelt www.skpk.ee.