Kuidas saabus Teile rahareformipäeva hommik täna 25 aastat tagasi?

See hommik oli emotsionaalselt oluline. Eelnenud ööl me ei maganud. Oli sürrealistlik vaatepilt, kuidas Eesti Panga hoovis tursked higised mehed viskasid kotte rahaga autode peale, mis hakkasid neid laiali vedama. Kella neljast hakkas kehtima Eesti kroon. Sõitsime ringi mööda rahavahetuspunkte. Ilm oli ilus, inimesed kogunesid nende juurde ja kõik olid heas tujus. Küsisin, et mis te siin seisate, et meil ei tule puudust rahamärkidest. Siis üks mees ütles, et me tahame lihtsalt esimesed olla. Kolme päevaga oligi raha vahetatud.

Rahareformi järgsel või ülejärgmisel õhtul helistas Rootsi suursaadik ja sõitsime Palace hotelli sööma ja võib olla väikest drinki tegema. Hotellis öeldi, et meil tulid siia ameeriklased ja ütlesime neile, et dollaritega ei saa maksta. Ameeriklased ei saanud üldse aru, kus nad on. Kuidas on võimalik, et dollaritega ei saa maksta. Hotellist vastati, et meil on Eesti kroon. Vahetate dollarid ringi ja maksate Eesti kroonides.

Lars Grundberg, kes oli Rootsi suursaadik ja Eesti sõber, oli laupäeval 20ndal juunil 1992 Pärnus, helistas mulle ja ütles, et missugune lugu. Suurem osa bensiinijaamu, kus bensiini oli, olid valuutabensiinijaamad. Ta läks valuutabensiinijaama ja talle öeldi, et bensiini saab osta ainult Eesti kroonide eest. Tal oli selle üle väga hea meel. Läks ja vahetas siis kroone. Ta ütles, et see on kõva sõna.

See näitas, et rahvas tuli kaasa. Selleks ei saanud kedagi sundida. Üks suuremaid ohtusid oli, et kõik saadavad sinu raha kus see ja teine ning valuuta paralleelne ringlus jätkub. Me olime selleks valmis ja uskusime, et valuutapoed ikka mõnda aega toimivad edasi. Pandi kinni kohe.

Risk oli kolossaalne. Me alustasime ju sisuliselt nullist ja tegime kõike oma peaga. Majanduses valitses kaos ja kõik ootasid, et kui tuleb Eesti kroon, siis hakkab kaos korrastuma, mida ta ka hakkas tegema. Korrastumine oli päris valus ja tabas pankasid, kes end kaoses väga hästi tundsid.

Eesti Pank ei tähista enam rahareformi tähtpäeva. 19nda juuni õhtul oli alati väike pidu ja vastupidavamad inimesed pidasid seda kuni kella neljani hommikul. Kell neli hakkas kehtima Eesti kroon. Nüüd ei ole sellele suurt tähelepanu pööratud, mis teeb mind natuke nukraks. Krooni aastapäevadel on tehtud tähtsaid konverentse, kus ma ise olen päris häid kõnesid pidanud.

Kuidas jõudsite valuutakomitee süsteemini?

Oluline moment oli üks õhtusöök Tallinnas restoranis Sub Monte. Siin oli Jeffrey Sachs, kes oli ja on tänagi väga tuntud ja suhteliselt provokatsiooniline majandusteadlane. Peavoolu majandusteadlased teda väga ei armastanud. Tema tegeles selliste riikidega nagu Argentina. Tema tõi siia Ardo Hansson, kellega nad olid head tuttavad. Rataskaevu tänaval Sub Monte ees leidis pärast õhtusööki aset jutuajamine, kus mina ütlesin, et kahju, et me ei saa minna täiskullatagatisele ja tagasi kullastandardile, mis looks rahale suure usaldusväärsuse. Jeffrey Sachs vaatas mulle otsa ja ütles, et aga miks te seda ei tee. Hakkasime arutama, kuidas seda teha saab. Kuidas tagatised ära fikseerida. Töö läks selles suunas kevadel 1992 käima – uskumatu kiirusega! IMFi hilisem asedirektor Stanley Fischer oli kindlalt veendunud, et see asi on vale. Nii ei peaks tegema. Hiljem ta nentis, et see läks väga hästi.

Mis tegi rahareformi tegemise raskeks?

Eks me hüppasime ikka väga tundmatus kohas vette, mis tagantärgi on selgem kui siis. Eestil ei olnud maksebilanssi. Niisugust asja ei olnud olemas. Oli üks mitu aastat varasem Nõukogude Liidu riikliku plaanikomitee ettekanne, kus oli öeldud, et liiduvabariigid ei tule ilma Nõukogude Liidu olemasoluta toime ja see välja arvutatud. See oli ainus, mis meenutas maksebilanssi ja ütles, et Nõukogude Liiduga koostöö jätkamine on ainuvõimalik. Sügiseks sai Eesti pank maksebilansi valmis. Selgus, et pilt on hoopis teistsugune ja Eestisse tuleb raha sisse, mida me saime muide aru esimesest päevast pärast rahareformi.

Väga oluline oli, et Eesti valitsus lasi 1992. aasta alguses hinnad vabaks. Meie Eesti Pangas lasime valuutakursid vabaks. Enne seda eksisteeris kolm kurssi – valuutavahetusel turismikurss, vabaturukurss ja ametlik kurss. Need hakkasid tasapisi üksteisele kevadeks lähenema. Kui seda poleks tehtud, siis me poleks saanud adekvaatset rahareformi teha.

Vahepeal kaaluti sellist varianti, et lasta esialgu käibele ainult ühe ja kahekroonised rahatähed?

Eestis oli kibe sularahapuudus. Siis tuli valitsusel selline idee, et lasta need ajutise rahana käibele. Seda ei tehtud. Tartu lasi oma raha käiku. Teoorias on ju kõik võimalik.

Kas ilma kulla tagasisaamise otsuseta ei olekski saanud valuutakomiteee süsteemi teha?

Sellise mudeliga ei oleks saanud teha. Kui me oleks tahtnud siis me oleks pidanud tagatisraha laenama. Siis me oleks teinud tõenäoliselt rahareformi ilma tagatiseta, välja oleks see kukkunud märksa nirum. Kulda oli võti.

Kümme päeva enne rahareformi helistas Rootsi valitsuse esindaja ja ütles, et Rootsi tagastab teile selle kulladeposiidi, aga te ei tohi öelda, et me toetame teie rahareformi, sest me rahareformi ei toeta. Ta tuli juulikuus Eestisse ja ütles, et milline imeline reform. Arvamused muutusid väga kähku.

Käisin paar aastat tagasi Ukrainas. Rahandusminister tahtis minuga kokku saada ja küsis, et mida võiks soovitada. Ma ütlesin, et ma ei tunne Ukraina olukorda. Sõitsin koju ja siis nuputasin natuke. Kirjutasin talle kirja Eesti rahareformi baasilt ideega, et kuna nad saavad näiteks Läänelt neli miljardit abi, siis Lääne jaoks on see tühi-tähi. Soovitasin, et jagage see rahvale laiali – lihtsalt kõigile pihku. Näiteks sada eurot inimese kohta. See oli ju idee, mida meie tegelikult tegime. Tekitasime kuue tonni kullaga Eesti kroonides väljendatud ostujõu. Soovitasin, neile, et kui te kogu aeg võtate vastu raha struktuurseteks reformideks, mida te ei tee. Aga tekitage rahva seas optimism. Rahandus on küll väga numbrites kinni, kuid emotsioonidest mitte vähem. Eesti raha tõesti tekitas psühholoogiliselt tunde ja see oli kihvt.

Rahareformi komiteel olid laiad volitused. Valitsuse ja riigikogu asemel muutis rahareformi komitee lühikese etteteatamisega maksumäärasid. Aastaid hiljem kriisi aegu tõstis valitsus väga lühikese etteteatamisega käibemaksumäära 18 protsendilt 20-le, mis tekitas palju pahameelt. 1992. aastal 19. juunil tõsteti üleöö käibemaksumäär kümnelt protsendilt 18 protsendile. Samuti kehtestati ettevõtetele tulumaksumääraks 35 protsenti?

Kehtestasime. Otsustamine käis siis kiiresti. Kuulsa pangakriisi ajal 1993. aasta algul oli otsuste vahel nädal – Eesti panga ettepanek, valitsuse otsus ja riigikogu otsus. Nädal aega ja kõik oli tehtud. (Siim Kallas naerab). Olid sellised ajad aga seda ei saa idealiseerida. Sellisel juhul on alati väga suur võimalus ka vigu teha. Kõik toimus välkkiirelt.

Oli selline moment, et rahareformi komitee alluvusse tahtis keegi anda rahareformi ajaks kogu politsei.

Me ütlesime, et see läheb nagu liiale. Diktaatorivolitused olid niigi nii suured. See oli üks IMFi nõue, et me kehtestaks maksud. Kõige suurem hirm oli, et raha hakkab riigist välja voolama. Et me teeme vale kursiotsuse, et hinnad ei ole paigas ja eelarveotsused on valed. Siis oleks mõne kuuga kõik läbi ja tuleks uuesti otsast alustada. Nagu praktika näitas, pidasime vastu. See otsus tühistati pärast ja tehti parlamentaarselt nii nagu peab.

Milline oli IMFi roll rahareformis?

Washingtonis käik IMFi oli ikka väga sürrealistlik. 20. mail võtsime vastu rahaseaduse. Siis meie suhted IMFiga katkesid täielikult. Kuna me nendega ei konsulteerinud, siis tuli sellest suur pahandus. Selline käitumine oli maailmas ebatavaline. Neil oli esindaja kohal ja ta ei teadnud ööd ega ilma, et seadused on valmis tehtud ja vastu võetud. Läksin üksi Washingtoni ja see oli täiesti pretsedenditu. Sellises positsioonis peab ikka keegi kaasas olema, et olla tunnistajaks kui vaja. Saab rahulikult kirja panna mis toimus ja kes mida rääkis. Põhjus oli väga triviaalne – raha ei olnud. (naerab). Olen ka tagantjärgi mõelnud, et ehk oli seal ka mingi väike tagamõte, et mind keegi ei segaks, et mul ei oleks kellegagi nõu pidada. Ütlesin,et me ei lükka rahareformi edasi. IMFis on üldosakond, kes kõik üle vaatab ja on jõhkralt nõudlik. Öeldi,et seal sul läheb väga raskeks. Selle osakonna juht vaatas mulle otsa ja ütles, et kui teie rahareform õnnestub, siis see on kõige parem rahareform, mida üldse teha saab. Kõik ülejäänud kangestusid. Risk oligi, et oleks vale kursi pannud, siis oleks raha välja läinud. Et täiesti õiget kurssi panna, selleks meil infot ei olnud tegelikult. Maksebilanssi ei olnud.

IMFi juht Michel Camdessus väänas puuviljanuga käes edasi ja tagasi ja ütles, et te olete riik, teie teete omad otsused, meie teid aitame. Aga te olete keeriselises vees. See jäi mulle eluks ajaks meelde.

Sügisel pärast rahareformi oli IMFi aastakoosolek ja pidulikul söömaajal kukkusid kõik äkki Eesti rahareformi kiitma. Ma ei suutnud end tagasi pidada ja ütlesin, et kevadel te rääkisite täiesti teistsugust juttu. Siis hakkasid kõik naerma ja üks ütles, et te ei peaks seda meenutama.

Kes veel olid rahareformi tegemisel olulises rollis?

Need konkreetsed päevad 25 aastat tagasi olid väga erilised. Peaminister Tiit Vähi roll oli nendes asjades väga suur. Me töötasime väga tihedalt koos. Valitsus toetas seda projekti. Eesti Pangal oli juhtroll.

Mäletan neid istumisi kui seadusetekste lihvisime. Nendest võtmeisikutest olid juures nüüd kadunud Urmas Kaju, kes on pärast kirjutanud igasuguseid muid asju ka, aga tema oli minu absoluutne parem käsi. Tema vormis kõik need paberid juriidilisse keelde. Ta oli väga loominguise mõtlemisega. Pidi mõtlema väljaspool raame. Ta oli selle ajal äärmiselt oluline tegija. Riigikogus aitas meid kõvasti Raimond Kala. Ta ei ole valikkusele teada ega tuntud. Valitsus oli väga oluline ja Eesti Panga meeskond, kus oli Vahur Kraft, Enn Teimann, kes oli kogu organiseerimisbüroo juht.

Miks seoti kroon saksa margaga kursiga üks mark võrdub kaheksa krooniga?

Mingisugust muud kurssi ei saanud olla. See oli turukurss. Väidetakse, et saksa mark oli ülehinnatud. Sul on numbrid, raha tuleb sisse ja raha läheb välja. Seal on tasakaal. Sel hetkel oli see tasakaalupunkt. Üks saksa mark maksis 78 rubla. Ümardame kroonideks ja saame kaheksa. See oli ainus võimalik kurss, et see raha stabiilseks jääks. Mitte mingit muud võimalust ei olnud. Igasugune muu kurss oleks igal juhul olnud katastroof.

Kus Te ise raha vahetasite ja millised olid esimesed krooniostud?

Elasisime siis Tallinnas Välja tänaval ja meie rahavahetuspunkt oli Marja tänaval. Meil ei olnud perekonnas nelja jaoks seda 1500 rubla inimese kohta. Ma ei mäleta, mis oli esimene krooniost. Esimene ost võis olla šampus. Tore tunne oli küll siis. Küll kõik kiitsid.

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemana
Ükskõiksena
Kurvana
Vihasena