Majandusanalüütik valitsuse tegemistest: oleme kiiretest sarimuutujatest saanud arglikeks vabanduste otsijateks
Pole teist võimalust, kui et seal tegutseb seltskond roboteid, sest kümneid seadusi ühe jutiga vastu võtta võivad vaid hingetud nupuvajutuse robotid. Nupurobotid ja juturobotid. Selle mõttekäigu kontrolliks võiks ju poliitinimestelt küsida midagi sisulist kiire raudtee tasuvuse kohta. Tegelikult vist ei tasu, sest tasuvusarvestust pole ju maakeelde tõlgitud. Muidugi on see mittetõlkimine kaval nipp, sest ega keegi Pilvepiiril julge tunnistada, et ei valda võõrast keelt nii palju, et sellest valdkonnaspetsiifikast aru saada.
Vaadake, small talk kokteilipeol ja erialane valdkonnaspetsiifiline keel on erinevad asjad. Praktiliselt alustame erinevaid valdkondi uurides pea iga kord uue keele õppimist ja isegi tipptõlgid eksivad terminitega, kui pole enne valmistunud. Kuid jah, keelt ei valda, valdkonda ka ei valda, siis jääbki vaid spikri järgi nuppu vajutada, olgu see siis joogimaks, sotsmaks või KOV viimase vabadusvõitluse ignoreerimine. Muidu on Pilvepiir kaitsmas igat mutukat, lotomängijaid (hasartmäng pole teenimisvahend), SMS laenu võtjaid (lugege väikest kirja), isegi koeraketi pikkus on ära määratud, nüüd järsku, ilma väikest ega suurt kirja lugemata, oma keti pikkust hindamata, suurleping ratifitseeritud. Ei tea kas mõiste ratifitseerima tuleneb ingliskeelsest sõnast „rat“, tähendades maakeeli rottimist või rotimaksu? Kuidas kujundada keskkonda peale RB valmimist, sellest ei kuulnud midagi.
Tagumendimaks?
Kahtlustus et tegemist on robotitega süvendab asjaolu, et kui programmi on söödetud vigane käsklus, siis jätkatakse enesehävituslikkuseni selle täitmist. Parandusprogrammi pole. Näiteks „magusamaksu“ lugu, mis algselt oli lihtne raharoopimise vahend poliitlubaduste täitmiseks (kuigi maskeeriti hunnituks rahvatervise küsimuseks). Ma ei vaidlusta seda, et mingile tootele/tegevusele maksusid kehtestada, kuid see peab olema mõistuspärane. Maksjatele usutav, arusaadav. Süsteemne.
Edasine mulinaadimaksu saaga näitab, et kuigi sellest riigikassale eriti tulu ei tõuse (mida on näidanud ka teiste kogemused), siis Dr Riik enam ennast verbaallõksust välja puterdada ei osanud. Rahvatervis on tähtis eesmärk, kuid magus ise pole paha, viga on tasakaalustamata eluviisis. On elualasid, kus nii rasvase kui magusa pruukimine on hädatarvilik organismi tasakaalu säilitamiseks. Teisalt, vähese liikuvusega inimeseraas, kes päevad läbi kontoris ahtrit laiaks istub, et meie tervise nimel üha uusi regulatsioone ja pahelisi makse välja mõelda, on magusasjade distsipliinitu manustamine küll kurjast. Sealt võikski alustada, mitte magusamaksu ei peaks me kehtestama, vaid tagumendi laiaksistumise vältimise maksu.
Meil ka, vähemalt kaks esimest tingimust on täidetud, kuid kolmandaga oleme otsustanud teha omamood, mulgikapsa moodi, – ebaõnnestuda tagasi. Nüüd on uueks trendiks kujunenud ebajärjekindlus, rapsimine, paanika – tõstame seda maksu, ei tõstame teist maksu, vahetub mees „püünel“ ja jälle muudame kõik tagasi ning Dr Riik teeskleb asjalikku toimekust edasi. Vaene rahandusministeerium on napi poole aasta jooksul pidanud põhjendama vastandlikke eelarve variante viiel erineval moel nagu koerasöögi reklaami. Tõelised rahvakunstnikud. Võib-olla on stand-up žanr poliitinimesele loomuomane, igatahes: Saksamaa endine rahandusminister, sotsiaaldemokraatide eksliider ja Angela Merkeli vastaskandidaat kantsleri valimistel 2013. aastal Peer Steinbrück proovib uut ametit - temast sai näitleja-koomik.. Ilmselt jõudis oma tõelise kutsumuseni. No vähemalt aus ja positiivne leib.
Lihtne analoogia
Aga küsime lapsemeelselt, milleks meile maksud? Oleme harjunud? Alati on makstud? Unustame hetkeks poliitinimeste muinasjutud. Mõtleme natuke. Vanasti oli kõik selge, kuningad kogusid makse, sest inimesed olid nende „alamad“ või „omad“, aga nüüd? Me oleme ju vaba rahvas vabal maal. Kui meie tulevik oleks kui äriplaan, oleks kõik arusaadav, meie oleksime investorid ja investeerime oma laste tulevikku. Kuid äriplaani pole, on lõputu, heitlik jutujada. Segane värk. Võib-olla saab kuidagi teistmoodi, paremini? Tõhusamalt! Ei saa ju elada segadikus nagu koeratoidu reklaam. Poliitinimesed on nii palju maksude kehtestamise vajadustes hämanud, et need seletused on kaotanud igasuguse tõsiseltvõetavuse. Piinlik. Katsume sellest siis isekeskis aru saada.
Kui me millestki aru ei saa, siis mida me teeme? Me lihtsustame ja kasutame analooge. Näiteks niimoodi, et võrdleme majandust lahinguga. Miks? Väga lihtne, lahingu tulemus on selge, kas võit või kaotus, selles pole mingit osa poliitinimese jutus, millised peaksid olema ratsanike kiivritutid või kaplani saapapaelad. Koka põllepaeltel pole tulemusega mingit põhjuslikku seost, kuigi otsene seos on koka osavusel toitu valmistada (ei millestki) ja see sihtkohta viia.
Oleks ka päris metsik arvata, et lahing võideti kuna kaplani pruunidel saabastel olid tasuta punased paelad. Loeb vaid võit või kaotus. Me peame iga päev majanduslahingut nii ettevõtete tasandil, kui riikide vahel, nimetades seda hellitlevalt konkurentsiks. Millest see võitlus koosneb? Nii on sündinud hoolimata tõsiasjast – või vahest isegi tänu sellele -, et üheksa kümnendikku sõjast moodustavad logistika ja et sõjavägede liikumis- varustamisarvestusega kaasnevad matemaatilised probleemid väärivad Napoleoni tsiteerides Leibnizit ja Newtonit. Nagu üks nüüdisaegne suur sõjamees on öelnus:„Mida rohkem ma sõda näen, seda rohkem ma mõistan, kuidas see kõik sõltub administreerimisest ja vedudest … Pole vaja kuigi palju oskusi ega kujutlusvõimet, et näha, kus ja millal peaks sinu sõjavägi olema.
Kuid läheb vaja väga palju teadmisi ja ränka tööd, et teada, kuhu sa saad oma väed paigutada ja kas sa suudad neid seal ülal pidada. Ükskõik millise juhi plaani aluseks peab olema varustamise ja liikumisega seotud tegurite tõeline tundmine. Ainuüksi sellisel juhul saab ta teada, kuidas ja millal nende teguritega riskida, aga lahinguid võidetakse üksnes riskides.“ (M v Creveld „Sõda ja logistika“.Väga hea ja lihtne analoog meie arutluse aluseks.
9/10 võidu sepistamine
Seega esiteks peab olema kujutlusvõime, et näha KUS ja MILLAL peab vägi olema. Kas meil on selline visioon olemas? Kuigi see pidavat olema lihtne, pole me määratlenud kus ja millist lahingut pidama loodame. Kas see on Tähesõdade lahing või labidameeste mõõduvõtmine? Me ei saagi seda teada, sest meil ei ole strateegiat. Teiseks, kuna me ei tea kus ja millal, siis ei saa me ka logistikat ülesse ehitada. Vaadake, igasse lahingupaika viib teatud optimaalne teede võrgustik ( see mille kohta Moltke ütles, et marsime eraldi, kuid võitleme koos), me ei tohi teid ülekoormata.
Kolmandaks, mis on meie maksuküsimuse (küsimise?) seisukohalt tähtis on see, et kuidas vägesid teel varustada. Moonakogumise „värk“. Ennevanasti sai suuri vägesid ja moona liigutada põhiliselt jõgede kaudu, nüüd on võimalusi rohkem. Ummikuid ka. Vaadake, veerand miljoniline vägi on nagu liikuva linna varustamine, sellel moona kogumine ja selle etteandmine igas liikumise punktis, pole naljaasi (meie peame liigutaae umbes 1,3 miljonit inimest). See vajab väga põhjalikku planeerimist. Kui moonaga varustamisel tekkis tõrge, siis sõid väed ümbruskonna paljaks, kannatasid nälga või marodööritsesid. Elementaarne.
Vanaaegne vägi oligi nälja piiril edasi vantsiv mass, mis moona puudumisel või väga kurjaks minna. Just seepärast oli tähtis, et „kuhu sa saad oma väed paigutada ja kas sa suudad neid seal ülal pidada.“ Kuid põhimõtted pole ka tänapäeval muutunud. Just seepärast peab „ juhi plaani aluseks olema varustamise ja liikumisega seotud tegurite tõeline tundmine“. Juht ei saanud Pilvepiiril vajutada hääletusnuppu ja homme teist nuppu, ta pidid „tegureid“ põhjalikult tundma. „Linn“ tahtis liigutamist.
Seega peab meil olema strateegia, kuhu ja millal me tahame jõuda ehk riigireform, teiseks liikumistee ehk kohalejõudmise taktika/logistika ja kolmandaks neis kahte esimest arvestav moona ehk maksude kogumine. Lihtne. Kas meie maksukogumine on selline? Kas sellel on eesmärk? Või ainult tagajärg? Või kas see on üldse moonakogumine või hoopis … külade rüüstamine? Marodöörlus? Kuhu siis vägi marssima peaks, kas eilse moonalao poole või … ülehomse? Mõlema? Pigem on tegemist sussaninliku juhtimismudeliga.
Edukad juhid on alati osanud teha luuret (analüüsi), valida endale soodsaid lahingupaiku ja isegi väikese väega jagu saanud suurtest ja ülbetest. Selleks et endale head võitlustanner valida, tuleb kõigepealt analüüsida erinevaid faktoreid. Kuna meil endal luuret (kus ja millal) pole, siis tuleb kasutada teiste andmeid. Üheks selliseks luureraportiks on OECD raport, mis näitas, et eelmisel aastal oli selles „klubis“ tööga hõivatud 61% elanikest, seega enam kui kriisile eelnenud ajal. Raportis ilmnes, et kuigi tööhõive kasvas, kasvas ka töötajate rahulolematus ebavõrdusega. Põhjus on selles, et madala ning keskmise palgaga töötajate tasud ei ole kasvanud ning kesktasemel oskusi nõudvad töökohad on kadunud, mis suurendab ebavõrdust ning olukorda, kus kõrgemat palka teenijad saavad majanduskasvust ebaproportsionaalselt suure osa.
Keskmiste oskustega tööhõive on langenud 20 aastaga 9,5%, kõrget kvalifikatsiooni nõudvates ametites kasvanud hõive 7,6% ja madalat kvalifikatsiooni nõudvates ametites kasvas hõive 1,9%. OECD raportit lugedes on ilmselge, et just kõrgemat kvalifikatsiooni nõudvate töökohtade loomet soodustava keskkonna tekitamine on meie võimalus.
Miks me siis ikka loodame vaid betoontöökohtadele, mitte nutikatele? Kas kavatseme tulevasele nutikate võitlustandrile – Tähesõdadesse – laekuda uhkelt … labidameeste pataljoniga? Tuleviku nimel peetav võitlus on võitlus nutikate töökohtade ja nutikate asjatundjate eest. Muidugi, kui me valmistume valeks võitlustandriks, siis … jäämegi labidameesteks. Hüvasti kõrgelennulised unistused.
Maksulaest klaaslaeks
Meie, kes me olime kiired sarimuutujad, oleme muutumas sarikulutajateks, arglikeks mittetegemisele vabanduste otsijateks. Oleme oma süstikuid tagumas labidateks. Uuenduslikku ja teadusarengu toetust on meil vaatamata lubadustele vähevõitu. Kui midagi ära teeme, siis nii arglikult, et lõppkokkuvõttes on sellest rohkem kahju, kui kasu. Meie edu aluseks on olnud kiired reageeringud, kiired muudatused. Nüüd sumiseme uniselt ringi mingite poolprotsendiliste rõõmudega. Julgus pole.
Meie tööturg oleks hulka „nutikam“, meie ise enesekindlamad ning sõltuksime vähem sellest kuidas naabritel läheb. Meie konkurentsivõime oleks tõusnud ning motivatsioon uute tarkade töökohtade loomisteks kasvanud, oleks kasvanud teabemahukas ekspordivõime, saavutatud jätkusuutlik majanduskasv, kasvav maksulaekumine jne. Kahju, et kriisiaja võimalus jäi kasutamata. Viis aastat sumiseti uniselt, otsustamatult, veeretati sotsmaksu lae küsimust ja lõpuks valiti poolprotsendiline klaaslae variant. Ühe protsendine sotsmaksu langetamine oli … Ma isegi ei tea, mis see oli, kuid nutikaid töökohti see küll ei oleks loonud.
Eh, julgusest jäi puudu, kuid ilma julguseta Tähesõdu ei võideta. Mitte midagi ei võideta. Põhiküsimus meie jaoks on väga piiratud ressursi tingimustes, kuidas seda kasutada komplektselt ja niimoodi, et sellest ei tekkiks püsikulu eelarvele vaid sünergia, mis käivitaks ettevõtlusjulguse ja –tahte. Ja selles ongi kurbloolisus, et praegused mehhanismid tekitavad kumuleeruvat väljakannatamatut püsikulu eelarvele ja pärsivad ettevõtlustahet. Milleks pingutada kui ilma saab
Koeratoidu strateegia?
Oot-oot, kuidas siis niimoodi, et ilma/tasuta saab? Muidugi ei saa tasuta, kõik maksab ikkagi täpselt niipalju, kui konkurents ja tarbijate ostuvõime toote maksumust lihvida suudavad. Ja siin ongi meie probleem, kui poliitinimesed ruttavad meie rahaga „head tegema“ ja valimistuhinas lubavad tasuta asju, mis hägustavad hinnasignaale. „Head tehtud“ turul kaob vahetu side ettevõtjate, nende omavahelise konkurentsi ja tarbija suunava tagasisideme vahel. Seda turgu ei suuna enam mitte konkurents, vaid … administraator. Bürokraat.
Administraatorile peab meeldima, mis on omakorda korruptsiooni allikaks. Sellisel turul ei tekki ka ettevõtlustahet, loovust. Kuidas see saakski tekkida, kui toodet ei lihvi enam ettevõtja kirg ja tarbija tunnustus? Need ettevõtjad, kes administratiivturul lähevad „lihvima“, neist vaadake lihtsalt kohtureportaaže.
Just seepärast on hinnasignaalide hägustamine ohuks kogu ühiskonnale. Me ei tea milline toode kui palju tegelikult maksab. Me „nõuame“ (tungivalt) poliitinimeste õhutusel tooteid, mis on tegelikult neli korda kallimad, kui meie makstud hind.
Kui hinnasignaalid enam ei tööta, siis ei toimi enam ka initsiatiiv. Milleks pingutada? Me isegi ei aima, mille eest maksavad meie kaaskodanikud, mitte meie mingit teenust tarbides. Ei oska neid isegi tänada. Kui näiteks uskuda asjatundjate arvamust, et rongipileti eest maksab reisija vaid 25-30% selle reisi tegelikust maksumusest, siis oleks ju tore, kui tulikirjas ilmuks 10 eurose pileti ostul kiri: „Palju õnne, teie kaaskodanikud on kinkinud teile just praegu 20(30) eurot!“ Oleme teadlikud ja tänulikud … kaaskodanikele.
Või Tallinna „tasuta ühistranspordi “ puhul validaator üürgaks rõõmsameelselt „ Rõõmusta tallinlane, sinu kaaslinlased kinkisid sulle just praegu 2 eurot!“ Südantsoojendav. Pisiasi? Kuid haigemaja arved? Kas ka pisiasi? Te ei aimagi, (väljudes virisedes „voodiarve“ eest), et kaaskindlustajad on teie tervendamiseks investeerinud kümneid tuhandeid. Kui teaksite, täituks teie süda tänutundega kaaskodanike vastu. Millised suurepärased ja hoolivad inimesed. Kuid me ei tea, et meie ümber on nii palju häid inimesi. Õige hinnasignaal aitab meil märgata ebakohti majanduses ja ühtlasi olla hoolivad, selle sõna tegelikus tähenduses.
Mõtlete, tühja sest hinnasignaalist, kuid maailm võiks olla hoopis teistsugune, kui hinnasignaalid oleksid paigas. Mõnikord me isegi ei aima et oleme suursponsorid suurfirmadele. Kuidas siis niimoodi? Ilmselt olete märganud kõikjal roikuvaid elektriliine. No ega liinideta veel ei saa, kuid kas need „roiguvad“ õige hinna eest? Võib-olla piiravad teiegi suvekodu kolm keelutsooni. Kõik need liinid, mis risustavad omanike krunte on ühest küljest inetud, kuid teisest küljest naeruväärselt madal talumistasu meelitab firmasid peremeeste maad ebatõhusalt kasutama. Kui nüüd teha selline mõtteharjutus, et kasutatavate maade eest tulekski maksta nende kasutamise tegelikku maksumust, siis … ehmatate te ära, et elektri hind läheb ju nii kalliks. Kuid siis me saamegi teada liiniteenuse tegeliku hinna, mitte maaomanike poolt sponsoreeritud hinna.
See on tüüpiline lineaarne mõtlemine, et kalliks läheb. Samas turutingimustes tegutseval ettevõtjal oleks kasulik kulusid optimeerida ja kaablid maasse kaevata. Kallis? Ilmselt mitte, sest maaliinide koridor on tunduvalt väiksem kui õhuliinidel, kokkuhoid kohe olemas. Muide mõlemale poolele, nii firmale, kui omanikule. Teiseks langeks ära pidev tuulekahjude parandamine, metsa- ja hooldustöid jääks ka vähemaks. Administratiivtöö pealtki hoiaks kokku jne. Tulemus: puhtam loodus, parem varustuskindlus. Ehhee, „sõmpsidelt“ hoiaks ka kokku. Ilmselt on teil suvekodu, mille osas saate mõnikümmend teadet aastas: „Elektrit ei ole“.
Nii, et siin on meile kõigile mõtlemiskoht, kas me tahame ennast lollitada lasta tasuta ja vale hinnasignaaliga ettevõtmistel, mis on nii kavalalt pakitud, et ilma sisusse süüvimata ei saa me arugi, et peaksime maksma neli korda kõrgemat hinda. Mõttelaiskus on kulukas.
Loovus ja hoolivus
Tundun, et Pilvepiiril on lennukas ideevõhm otsa saanud. Kuid kui ise ei oska, siis tulebki kasutada kogu ühiskonna tarkust ja hullust. Ärge häbenege küsida. Minu lemmikuks on rahvahanke näide, mil Mehhiko lahe reostuse likvideerimiseks korraldatud hankele laekusid ideed, mis purustasid totaalselt vanad meetodid ja suutsid pakkuda kuus korda! tõhusamaid lahendusi. Mõtlete, et ülitargad tehnobürood? Ei arvanud ära! Inimesed oma kujutlusvõime ja rutiinitusega. Enamgi veel, üks tatoosalongi seltskond suutis pakkuda välja plaani, mis kahekordistas korjetõhusust.
Me võiksime oma arenguplaani kokku panna just samadel alustel, seda võimalust on demonstreerinud nii Minu Eesti mõttetalgud, kui Rahvakogu. Mõte liigub, kuid … Kõik see on jäänud lõpetamata. Koguti kokku, pandi hunnikusse ja … Kuldaväärt positivistlikud ideed transformeerusid mitterealiseerimisest negativistlikuks virisemiseks. Nii enam ei tohi teha, see on raiskamine. Pole midagi keerulist luua ideegeneraatorlikule platvormile lisaks ka tagasiside ja lõpetatuse moodul ning … edasi tähtede poole. Rahvahange oleks selleks just õige platvorm. Usun, et „Golfihoovus II“ moto sobiks siia igati: „Loovus ja haritus, kindlaim tee ettevõtlikule ja hoolivale ühiskonnale“
