„Üks hea tuttav vanaproua saabus eile jälle Tallinnasse ning jagas oma kogemust: kui saabuda lennukiga, mis ei sõida n-ö käisesse, vaid kust tuuakse bussiga, satuvad inimesed vastakuti trepiga. Ja ongi kõik. Mingeid lifte ega eskalaatoreid pole," kirjutas lugeja.

"Et on sul lapsevanker, lihtsalt ratastega kohver või oled vanadusest haigete jalgadega – kõik peavad üles ronima. [--] Ta oli veel lennujaamast küsinud ja öeldi, et tõesti, lifte pole – mitte et ta ei suutnud seda märgata. Võimalik, et ratastooliga inimestele on mingi teenus, ei oska öelda. Aga tema on selle viimase hetke pingutuse pärast hakanud juba teadlikult lennuliine valima, et mitte hädas olla.“

Tallinna lennujaama avalike suhete juht Priit Koff tunnistas, et lennujaamas on tõepoolest viis invalifti, mis katavad ära kaheksa väravat (8/10, 9/11, 12/16, 13 ja 3), ent lisas, et liftita või ilma - igal juhul tasub reisijatel alati abi küsida lennujaama töötajalt.

"Kõikidesse väravatesse liftide ehitamise kulu oleks väga-väga suur ning seega on reisijate abistamine lahendatud teenusena – ehk erivajadustega reisijaid teenindavad spetsiaalse koolituse saanud lennujaama töötajad," kommenteeris Koff.

"Oma liikumisraskuste või lapsevankri või muu kohta tuleks info edastada juba lennupileti broneerimisel või hiljemalt check-ini tehes. See informatsioon edastatakse ka vastuvõtvale lennujaamale ning nii on võimalik paremini valmistuda reisija abistamiseks, teda kas liftiga saates või muid lahendusi kasutades."

Erivajadustega reisija abistamiseks on lennujaamal terve meeskond eriväljaõppega teenindajaid, kes just liikumisraskustega reisijaid aitavad. Ka lennujaama koduleht soovitab lennufirmat reisija erivajadustest teavitada juba lendu broneerides.

Ehkki lennujaam aitab erivajadustega reisijat ka siis, kui eelnevat abitöötaja broneeringut pole tehtud, on soovitatav siiski lennufirmaga ühendust võtta, kuna selliselt on ooteaeg oluliselt lühem.