Majandusanalüütik: kui kõik teaksid kõikide teiste palkasid, oleks see tõeline katastroof ehk miks loovus on edukuse pant
Suvine veidi lahedam aeg lubab rannal lesides mõned kiirpilgul nähtud asjad paika loksutada. Juhtusin ühte arvurida otsides üle vaatama Eesti Panga aruannet „Eesti tööturu ülevaade“. Põhjalik ja mitmetasandiline, kuid üks graafik lõi nagu värskendav tuul päikeselõõtsas pildi klaariks. Ühel samal pildile oli mahutatud kaks graafikut, võrreldi keskmise palga ja majanduskasvu liikumist. Selge nagu mudilase joonistus madalatest majadest ja tormipilvedest nende kohal. Palgakasv oli kui kõrgpilved madalate majade (majanduskasvu) kohal.
Viimane kord kui palgakasvul oli mingigi kokkupuutepunkt majanduskasvuga ehk reaalsusega, oli millalgi 2012 a paiku, siis läksid palgad lendu. Siis algas poliitinimeste jutt palgavaesusest ja ettevõtjatest, kes on enese istutanud mugavustsooni. Poliitinimesed „rääkisidki“ palga ülesse. Ei rääkinud mitte majandust ülesse, vaid pelgalt palgad.
Hakkame võõrast raha lugema. Näiteks Villu Väravad (esineb ka pseudonüümi Bill Gates all) teenib iga tund 1,38 miljonit dollarit. No ja siis? Las teenib. Ta annetab sellest nagunii 90% heategevusfondi, täpselt samuti nagu Warren Buffett ja kümned teised äritegelased. Kas me peaksime neid kadestama? Miks? Nad on ju nagu võistluskalamehed, kes lasevad püütud purakad tagasi vette, neile jääb vaid võidu au.
Meil on võõrast rahast ja palkadest küllaga juttu, küll on meie palgad liiga väikesed, küll võtab tehisintellekt palgateenimise võimaluse üldse ära, küll on palgatõusul lagi ees. Ärgem unustagem ka lemmikkalamehejuttu, palgalõhet.
Kuid mõelgem korraks, kas me arutame õigete asjade üle? Kas me arutame põhjuste või tagajärgede üle? Ilmselt pole need kõik kes räägivad palkade ja maksude tõstmisest süüvinud meie ettevõtluse sisikonda, selle käivitavasse jõusse.
Kui vaadata meie firmade kapitalitootlust, siis pole meil mingit õiget majandust, eraettevõtjate tootlus on selline, et tegemist on pigem elustiili kui äriga ja Dr Riigi omanduses olevad ettevõtjad tegutsevad mitte turutingimustes vaid dotatsioonide (st. meie maksude) või eraettevõtlust piiravate regulatsioonide najal. Enamust ettevõtmistest hoiab üleval (ja liigutab tasahilju edasi) ettevõtjate jonn „oma asja teha“, kuid… Kuid jah, see pole äri, mis võimaldaks teha mahukaid investeeringuid, ka riskantseid investeeringuid, tulevikku. Vaid jonnakus, ürgne eestlase jonnakus on see mis ettevõtlust edasi liigutab, riske võtab ja investeerib. Niimoodi pole mingit lootustki üldisele jätkusuutlikule palgakasvule. Kahju. Selleks on vaja majandusmudelit muuta, et meil tervikuna hakkaks paremini minema, siis tuleb Dr Riigil investeerida haridusse ja loovusse. Eriti arvestades töö iseloomu muutumist
Restoranitarkus ja 12 tooli
Kuidas panna majandus niimoodi liikuma, et ka kogu energia asja eest läheks, see on meie valikute küsimus. Mitte olemasoleva pisku ümberjagamine, vaid energia genereerimine. Siinkohal on levinud kaks väärarusaama. Esiteks see, et meie efektiivsus on nii väike seetõttu, et me saame nii vähe palka ja teiseks see et Dr Riik peaks vägisi palku tõstma. See on peaaegu nii nagu vene huumori pärlis „12 tooli“ kirjeldatakse ostappenderlikku tehingut – toolid õhtul, raha hommikul. Niimoodi need asjad ei käi. „Paljud inimesed lähevad tööle mõeldes, et kui nad saavad kõrgema tiitli ja rohkem vastutust, küll nad s i i s alles näitavad end parimast küljest ja panustavad rohkem sellesse, mis nad teevad. Aga restoran on ainus koht, mida ma tean, kus saad hea asja enne ja pärast maksad selle eest. Tööl – ja elus üldse – pead maksma edu eest enne hüvede saamist.” (R. S. Sharma „Juht ilma tiitlita”). Vaat selline eluline tarkus.
Ühiskonna otsus
Inimene on ekslik. Inimesed satuvad iga päev valesid, neile mitteomaseid, tegevusi tegema. Miks? Enamasti mugavusest. Ei julgeta, viitsita otsida midagi sellist millest hing laulaks. Kui vaadata enamlevinud elukutsete loetelu, siis need on: poemüüja, müügiesindajad, veoautojuhid, abilised/koristajad, raamatupidajad. Lugupeetavad ametid, kuid välja arvatud veoautojuhid on need elukutsed, kus enamuses töötavad naised. Kuna ühtlasi on need ka madalama otsa palkadega töökohad, siis teevad kõiketeadjad lihtsustatud järelduse, et tegemist on soolise palgalõhega.
Lõhe on tõesti, kuid esmajoones elukutsete vahel. Midagi pole teha, ühiskond on praegusel ajahetkel millegipärast otsustanud niimoodi, et poemüüja töö väärtus ühiskonnale on 10x väiksem kui IT disaineri panus. Miks? Ei tea, sest alles mõni aeg tagasi oli kaubandustöötaja (eriti juhataja) ühiskonna hinnanguskaalal „Kunn“. Ministeeriumi osakonnajuhataja näiteks oli „Könn“ ja sissetulek jäi kaugele maha kaubandustöötaja sissetulekust.
Ühiskondlik positsioon ka. Ühiskond oli sel ajahetkel väärtusskaalad niimoodi paika loksutanud. Kuid see oli defitsiidimajanduse väärtusskaala. Igaüks püüdis luua defitsiiti, et seda siis kasuga realiseerida. Mine sa võta kinni, miks millalgi mingit kaupa või tööd peetakse hinnaliseks, teist mitte. Oli aeg, mil tulbisibula eest sai osta maja Amsterdami kesklinnas. Tänapäeval on need, kes loodavad samasugust kasu tulbisibulasse investeerimisel hädas, aeg on muutunud.
Meie peame muutuma koos ajaga, muutma oma tegevust. Milline on lahendus madalate palkade vastu? Ikka üldine majandusolukorra parandamine. Majandusmudeli muutmine ja selle najal meie inimeste heaolu kasvatamine on muutunud meile eksistentsiaalseks küsimuseks. Mullu tõdesid Eesti pangaliidu ümarlaual pankade ökonomistid, et meie aastane majanduskasv oli 1% ringis, reaalpalga kasv on aga 8%. Osalejad tõdesid, et ühest küljest on palkade konvergents hea, oleme aga arenenud tööstusriikidest veel maas ning selle pärast lähevad inimesed siit ka ära. «Inimesed lähevad Soome, Saksamaale, Rootsi, kus on kõrgemad palgad ja parem elatustase.“ Ehk olme kui kahe kuuse vahel lõhki tõmmatavad, sellist palgakasvu me vastu ei pea, kuid kui palk ei kasva, siis jookseb maa tühjaks.
Kehv valik, kuid on ka kolmas tee „Berkeley ülikooli professor Enrico Moretti on seda küsimust uurinud mitmel pool maailmas ja sõnastas oma järelduse: “Kõrgtehnoloogilised töökohad on ühe piirkonna jõukuse põhjus, ja arstid, juristid, katusepanijad ja joogaõpetajad on tagajärg.” Ta on leidnud, et tehnoloogiliste töökohtade ja muu hõive suhe on keskmiselt 1 : 5, Silicon Valleys on see suhtarv lausa 6 : 2. See tähendab, et iga kõrgepalgaline Facebooki või Google’i programmeerija peab kaudselt palgal enam kui kuut inimest alates juuksuritest kuni restoranipidajateni.
Asja ilu on selles, et kõrgtehnoloogilised töökohad on ka kõrgpalgalised, mis võimaldavad tasuda kõrgemat hinda muude teenuste eest ehk tõsta seal palgataset. Rohkem töökohti, rohkem palka ja õnnelikumad inimesed? Muidugi, ainult, et õigest otsast tuleb alustada. Tundmatust, riskantsest otsast.
Haukudes oma isikliku mugavuspuu all
Kõik muutub ja see teadmatus teeb kõhedaks, paneb otsima „lihtsaid“ lahendusi lähima laternaposti alt ja klähvima esimese mugavuspuu poole. Metsa minna, riskida ju ei julge, seepärast on meile tekkinud terve plejaad poliitinimesi, kes on valinud välja oma lemmikpuu mille all haukuda ja hullutada inimesi jutuga, kuidas nad vaesekesi aitavad ja kuidas nad üritavad palgavaesust likvideerida. Mis nad siis on, likvideerijad? Või aitajad? Mõnus jutt, kuid miks pilvepiirlane ei kuku koolnult maha sügavast häbist, ebavõrdsushäbist, et ta saab 5,5 kordset poemüüja palka, millele võib veel lisanduda 1,6x poemüüja palk tööga seotud kulutuste katmiseks ja ühe poemüüja palga ulatuses eluasemekulusid.
Edaspidised kogemused Inglismaal veensid Franklinit, et kõrged palgad riigiteenistuses on valitsuse korrumpeerinud ning lahutanud ühiskonnast, mida ta pidi teenima. Nagu selgub tema 1789. aastal kirjutatud testamendilisast, oli ta veendunud, et põhjustel, mis ta on ära toonud ühes osariigi põhiseaduse punktis, „ ei tohiks demokraatlikus riigis olla tulutoovat riigiteenistust.”. „Kuna igal vabal mehel peaks sõltumatuse säilitamiseks (kui tal pole piisavalt vara) olema mingi elukutse, kutsumus, tegevusala või talu, mille toel ta võib ausalt elada, ei ole tulutoova riigiteenistuse loomine tarvilik ega kasulik, vaid selle tavapäraseks tulemuseks on ametisolijate ja sellele ametile lootjate seas vabadele meestele sobimatu sõltuvus ja orjameelsus; ning teiste inimeste seas lõhestumine, riid, korruptsioon ja korralagedus. Aga kui keegi kutsutakse riigiteenistusse ning see kahjustab tema eraasju, on tal õigus mõistlikule hüvitusele: ja kui mõni riigiamet muutub palkade tõstmise läbi sedavõrd tulutoovaks, et paljud inimesed hakkavad seda ametikohta taotlema, peaks seadusandlik võim palka vähendama.” (S. Morgan „Benjamin Franklin”). Vaat selline arvamus, kuid nagu võite arvata ei saanud see arvamus normiks.
Imevahendi otsingul
Meie püüame oma majandust turgutada läbi „imevahendite“. Näiteks läbi palkade avalikustamise (loe: et saaks rohkem palka küsida). Kuid kõrgema palga küsimine ei ole majandusmootor, vaid üks tootekulu komponent. Kaasanne tootlikkusele, mitte vastupidi. Siiski, mitmetel avalikustamistel on häid omadusi (mitte nii häid ka). Ehk nagu briti huumor sedastab: „Kui keegi ei tea, mida sa teed, siis keegi ei tea ka, mida sa valesti teed“ (J.Lynn, A. Jay „Jah, Härra Minister“). Mõnus, kui keegi ei tea, siis on kõik hästi?
Palkade avalikustamise mõttekene on eriti tuult tiibadesse saanud seoses kalamehejuttudega palgalõhe osas. Umbes niimoodi, et laseme tiigi tühjaks, avalikustame, millised kalad tiigis on, siis on hea võrrelda, milliseid kalu meil on. Kuid avalikustamine ja tühi tiik toovad kaasa ootamatuid mõjusid. Ja mitte alati just neid, mis olid meie soovi või eesmärgi käivitavaks jõuks.
Dan Ariely raamatus „Irratsionaalne inimene“ on toodud näide palganõudlejast, kellelt küsiti kui palju ta tööle tulles lootsite kolme aasta pärast teenida? Nõudleja vastas, et umbes 100 000. Tööandja oli üllatunud, milles probleem, kui nüüd saate umbes 300 000 st. u 3x loodetust rohkem? Vastus oli mõtlemapanev ehk „mõned kutid meie toas“ saavad 310 000.
Seega palganõue ei lähtunud ei nõudleja enese panusest, tema palgaootustest (see ületati 3x), ega toote maksumusest turul, vaid lihtsast inimlikust kadedusest a´la aga naaber saab 10 tugrikut rohkem. Mida me sellisest avalikustamisest saame? Me saame nivelleerimise.
Aga isiklik panus? Konkurents? Kui nüüd tõsta nõudleja palka, siis küsib ka see, kelle palgaga ennast võrreldi, palka juurde, sest olid ilmselt mingid tegurid, miks tema tööd enam väärtustati. Siis ei tule midagi peale pankroti ja töötuse. Kuid avalikustamine andis palkade kasvu pärssimise asemel hoopis tõuke ka juhtide palkade tõusuks, ega nad tobud ole, oskavad ju võrrelda. „Kui palgad avalikustati, hakkas ajakirjanduses regulaarselt ilmuma lugusid tippjuhtide palkade teemal. Hüvede piiramise asemel lõi avalikustamine igale tippjuhile võimaluse oma sissetulekuid teiste omadega võrdlema hakata. Ja palgad hoopis tõusid plahvatuslikult. (…) Nüüd teenib keskmine tippjuht keskmisest töölisest 369 korda rohkem ja umbes kolm korda niipalju, kui enne juhtide palkade avalikustamist.“ „Me võiksime siin igasugused jamad ära klaarida – insaider tehingud, finantsskandaalid ja kõik muu taoline – aga kui kõik teaksid kõikide teiste palkasid, oleks see tõeline katastroof. Kõik peale ühe, kes saab kõige rohkem, tunneksid, et nad on alamakstud. Ja poleks üldsegi üllatav, kui nad läheksid uut tööd otsima“. Niipalju siis avalikustamise viljastavast mõjust.
Järgmine „imevahend“ ja arusaamatud kalamehejutud
Võib-olla mõjutab minu mõttemaailma tõsiasi, et olen töötanud kollektiivis, kus enamuse moodustavad naised. Nutikad naised. Naised, kes tahtsid saavutada ja saavutasidki. Uhked ja andekad. Nad ei vajanud mingit kaitset, tunnustust ja head sõna küll. Ma ei tea ka kedagi, kes oleks ametisse või palka saanud soo järgi, vaid ikka oma võimete järgi. Kuivõrd andekad olid meie naiskolleegid näitab seegi, et kolmest nõunikust kolm olid naised ja viiest osakonnajuhatajast oli vaid üks mees (vaatad seda pilti ja peaks hakkama justkui mehi kaitsma).
„Aga ma ei palunud teil enda eest lahingut pidada. Ma ei ole sugugi meelitatud mõttest, et peaksin kuuluma mingi kahekümne viie protsendi kvoodi alla. Naised ei ole mingid alaväärtuslikud olendid ja mulle ei meeldi, kui minusse patroneerivalt suhtutakse. Mul on kahju, kuid te olete täpselt samasugune paternalist ja šovenist, nagu kõik ülejäänudki. Ma lähen kuhugi, kus minusse suhtutakse kui võrdsesse, kus aluseks võetakse minu kui isiku omadused“ (J.Lynn, A. Jay „Jah, Härra Minister“).
„Ometi pole naised ainsad, kes läbirääkimiste laua taga endaga manipuleerida lasevad. Jalamatiefekt on needus, mis painab mõlemat sugupoole andjaid. Mitme katse käigus on nii meessoost kui naissoost andjad olnud nõus tegema suuri järelandmisi, et jõuda kokkuleppele, mille vastaspool rahule jääks ja seda isegi siis, kui neil oli käeulatuses märgatavalt paremad valikud.“ „Selgus, et andjate sissetulek oli ligikaudu 14 protsenti väiksem kui vähem andjatest kaaslastel. Andjaks olemine läks neile aastas maksma ligikaudu 7000 dollarit. Kui eri sugupooli puudutavad andmed lahku löödi, selgus et sissetuleku puhul oli kaotus andjatest meestel kolm korda suurem kui andjatest naistel. Naissoost andjad teenisid keskmiselt 5,47 protsendi võrra vähem, kui nende kaastöötajad – aastane palgaerinevus oli seega 1828 dollarit. Meessoost andjad teenisid aastas keskmiselt 18,31 protsenti vähem kui nende kaastöötajad ning nende palgaerinevus aasta peale oli 9772 dollarit.“ (A. Grant „Anna ja võta“).
Niipalju siis soolise palgalõhe puu all haukumisest. Kes küll märkaks kaitsta andjaid mehi? Pole populaarne? Kuid võib-olla polegi vaja iga puu all haukuda, kõiki kaitsta, sest: „Just seda pean ma edukate andjate juures kõige enam ligitõmbavaks: nad jõuavad tippu ilma teisi jalge alla tallamata ning leiavad võimalusi, kuidas kasvatada pirukat nii enda kui ka teiste, neid ümbritsevate inimeste jaoks. Kui võtjate rühmas on edu nullsumma küsimus, siis andjate rühmas võib osutuda tõeks, et tervik on suurem kui selle osade summa.“
Töö lõpust
Üks huvitav uus koht meie haukumispuude alleel on oletus, et robotiseerimine jätab pärisinimese ilma tööta. Tõesti pelutav, kuna me teame ju, et töö tegi ahvist inimese (või midagi sarnast).
Revolutsioone töötegemise muutuses on toimunud läbi aegade, täpselt samuti kui kogu ajalugu on toimunud kliimamuutuste tingimustes. Ajal, mil Gutenberg trükipressi leiutas, eksisteeris Euroopas juba tugev infotööstus. Tõenäoliselt oli tegemist Euroopa suurima tööandjaga, haarates enda alla sadu mungakloostreid, milledest paljud andsid peavarju suurele hulgale suurepärase käsitööoskusega munkadele. Iga munk töötas raamatuid käsitsi ümber kirjutades koidust ehani, kuus päeva nädalas.
Töökas, hea väljaõppe saanud munk suutis valmis kirjutada neli lehekülge päevas ehk kuuepäevase töönädala jooksul umbes 25 lehekülge. Aasta kogutoodanguks teeb see 1200-1300 käsitsikirjutatud lehekülge. Pool sajandit hiljem, 1500 aastaks, olid mungad, kelle koguarv Euroopas ulatus mõnede hinnangute kohaselt kaugelt üle 10 000, töötuteks jäänud. Nende asemele oli tulnud väga väike seltskond ilalikke kunstkäsitöölisi.
Need tuhanded kirjutajad olid kindlasti õnnetud, kuid inimkond sellest ei lakanud, vaid tootmine muutus odavamaks, tooted kättesaadavamaks. „Kui mitteinimliigid alluvad looduslikule valikule – see tähendab, et looduslik valik mõjutab neid, -, siis inimestel ja inimeste organisatsioonidel on vähemalt võimalus kohaneda teadlikult.” (M.Rother „Toyota kata”). Kas me olme minetanud kohanemisvõime? Siis on küll halb. Õigemini väga halb, sest siis pole meie eksistentsil enam mingit põhjendust. Nii, et peame mõjutama ja peame kohanema.
Kuidas kohaneda?
Uberis ja Amazonis masinõppe valdkondi juhtinud Danny Lange pakub, et aina võimsamate süsteemide väljatöötamise ajal peaks inimkond järjest rohkem keskenduma inimlikele oskustele nagu kunstid ja meelelahutus. Ma ei ole just veendunud, et vaid meelelahutus, kunst ja nautlemine on see pingutus, mis võimaldab inimestel edasi areneda. See oleks nagu elamine lõputus magustoidurežiimis ja komöödiafilmides. Kas tundub jätkusuutlikuna? Ei? Muidugi on inimene alati probleem: „Raketiteadlase jaoks oled suurimaks probleemiks sina. Sa oled kõige tüütum aparaat, millega ta oma töös kokku puutub. Sina oma ebastabiilse ainevahetusega, oma nigela mäluga, oma kehaga, millest on miljon erinevat varianti. Sa oled ettearvamatu. Sa oled heitlik. Sinu parandamiseks kulub nädalaid. … Päikesepaneel ja rakettmootori düüs on vait ega taha midagi. See ei väljuta ekskremente, ei satu paanikasse ega armu komandöri. Sellel puudub ego. „ (Mary Roach „Reisisiht Mars. Kosmoses elamise veidram pool”). Me olemegi probleem selle tasalülitamine on väga suur probleem.
Nüüd on ka Elon Musk tulnud välja oma ideega ühendada inimese aju ja arvuti. Tema kõige uuem ettevõte Neuralink hakkab tegelema inimese aju ja arvutit liitvate projektidega. „Tehisintellekt ja masinate õpe loovad nii võimsad ja keerukad arvutid, et inimesed peavad sammu pidamiseks panema oma ajusse „närvivõimendused““. Väga futuristlik, kuid mitte midagi uut, mu poeg teatas juba aastaid tagasi, et tulevikus pole vaja võõrkeeli õppida, selleks pannakse kiip kõrva taha nagu tänapäeval koduhamstrile. Nii, et kõik on võimalik.
Utrechti Ülikooli teaduri Yvette Baggeni sõnul on mõnekümne aasta pärast järel peamiselt ainult loovust ja ettevõtlikkust nõudvad töökohad, kuid paljud ettevõtted seda praegu ei soodusta. Palju räägitakse, kuidas robotid viivad tootlikkuse uuele tasemele. Aga veel suurema ärilise efekti annaks töötajate loovuse arendamine. Töötajate ettevõtlikkuse innustamine peab olema uue aja juhtimise kvaliteedimärk.
„Just loovus, loovus ja veelkord loovus on see märk, mida peame järgima, kui tahame olla edukad. Kohaneda. Mõjutada. Alati kui on toimunud areng, on see toimunud vaid tänu loovusele. 19 saj lõpul vähendas C. Vanderbilt raudteevedude hinda 90%, A. Carnegie kärpis terase hindu 75% ja J. D. Rockefeller nafta hindu 80%. Esimese inimgenoomi järjestamiseks kulus 15 aastat ja kolm miljardit USA dollarit. Praegu saab inimese DNA järjestada mõne nädalaga, ja seda kõigest mõnesaja dollari eest. „Tööstusrevolutsioon on sisuliselt olnud energia muundamise revolutsioon. Selle sügavamaks mõtteks on, et meie käsutuses olev energia on piiramatu. Kui täpne olla, saab ainuke piirang siin olla üksnes meie teadmatus. Iga paarikümne aasta tagant avastame mõne uue energiaallika, nii et meie kasutuses oleva energia hulk muudkui kasvab“ . „Enne tööstusrevolutsiooni sõltus inimeste energiaturg peaaegu täielikult üksnes taimedest. Inimesed elasid rohelise energiareservuaari ääres, mis mahutas aastas 3000 eksadžauli, ning püüdsid sellest välja pumbata nii palju energiat, kui vähegi said. Tööstusrevolutsiooni käigus mõistsime aga, et me elame tegelikult hoopis ääretu energiaookeani ääres, mis mahutab miljardeid eksadžauli potentsiaalset energiat. Meil pole selle kätte saamiseks vaja teha muud, kui leiutada paremad pumbad.“ (Y. N. Harari „Sapiens. Inimkonna lühiajalugu“) Vaat selline lugu. Pumba juurde sõbrakesed.
Jääda piiramatute võimaluste ookeani kõrval töötuks on väga mannetu. MacArthuri fondi andmetel saavad 65 protsenti praegustest koolilastest tulevikus tööd ametitel, mida praegu veel ei eksisteeri. Need mitteeksisteerivad töökohad peamegi looma. See ongi meie ülesanne. „Araabia kultuuri uurijad on märkinud, et „see, millesse usub rahvas, isegi kui see on fantaasia, mõjutab tema elu täpselt samuti, nagu oleks see tõde.“ (E. Tinn „Lääne tsivilisatsioon ja Euroopa tupikseisust“ ). Niisiis mida me usume? Kas seda, et me oleme väljasurevad töötud mammutikütid ja kloostrikirjutajad või, et me elame võimaluste ookeani veeres? Eh, ujuma tahaks.
