Majandusanalüütik: meie igavesed huvid ja suurpere kogemus ehk miks Dr Riik ei oska „äravisatud inimesi“ taaskasutada

Oleme uhked oma keskkonnateadlikkuse üle, õppinud jäätmeid sorteerima ja asju taaskasutama, kuid inimeste teadmisi ja oskusi Dr Riik ära kasutada ei oska. Peame õppima inimesi taaskasutama, kui universaalset ressurssi, selle ümberpaketeerima ja jälle kasutusse võtma. Nagu vanasti suurperes: kes metsa raadata enam ei jõudnud, siis „rehapulga lihvimist“ ikka jõudis, kirjutab majandusanalüütik Peeter Tammistu.

Oleme saanud jõukamaks. Ei tea kuidas üldiselt, kuid ühe töörühma võrra kindlasti. Dr Riigi manu moodustati töörühm, mis hakkab arutama sisserände piirarvuga seotud regulatsiooni muutmist.

Kuid, mida meil vaja on, kas lihtsalt odavat tööjõudu või spetsialiste, keda meil endal pole? Mõlemat? Pensionitootjaid? Ütleme niimoodi, et inimesi meil endal (veel) on, kuid nende kasutustõhusus on nutune. Teisalt ega Hiina restorani õige kokata saa, või kui saab, siis sellise Kesk-Aasia aktsendiga. Veelgi pöörasem on kui ettevõtja peab planeerima oma tööd lähtudes igaaastase kvoodi täitumisest, et partnerilt õigeaegselt lepingut saada. Nagu õpilasmalevasse või kalapüügile registreerumine, kes ees see mees. Veider olukord tõesti.

Kui ühest küljest moodustatakse töörühm, mis hakkab arutama sisserände piirarvuga seotud regulatsiooni muutmise ettepanekuid, sest me vajame nutikaid lahendusi, mis arvestaks tööturu vajadusi ja võimaldaks paindlikult muutuvatele oludele reageerida, siis on see tervitatav samm, kuid … teisest küljest vindub meil olemasolevate inimeste kasutamise probleem. Kuhu jääb selle probleemi lahendamisel paindlikkus? Tööturu vajadus? Kui sisserände küsimuste töörühmas osalevad 19 organisatsiooni esindajad, siis milline töörühm tegeleb „äravisatud inimeste“ taaskasutusega?

Kui sisserände küsimuste töörühmas osalevad 19 organisatsiooni esindajad, siis milline töörühm tegeleb „äravisatud inimeste“ taaskasutusega?

Muide Dr Riik ei viska ära mingit kastilaudadest istmikualust vaid lausa haute couture’i. Muidugi vana tooli taaskasutus on palju lihtsam kui inimese taaskasutus. Kahju. Targad inimesed ju. Kasutamiskõlblikud.

Kuid me ei aruta tööjõu tõhusa kasutamise probleemi kompleksselt, sest „kõik teavad“, et meil ei jätku tööjõudu. Pole pääsu, peame hakkama inimesi sisse tooma. Kuid see on lihtlahendus, millised harilikult pole jätkusuutlikud. Teadagi, inimene on kõige tähtsam vara. Enamgi veel, tänapäeva maailm on sedapidi krussis, et pole võimalik äri teha pelgalt oma geniaalsetest plaanidest lähtuvalt, vaid vastavalt sellele, millised inimesed sa turult leiad. Ressurss on piiratud, eriti kõrgkvaliteediline ressurss. Siit tekibki mõttepojuke „kõik teavad“, et tööjõudu on vaja sisse tuua. Kuid kas see on ainuke variant? Siinkohal lõpeb justkui võimaluste jada otsa. Aga sisemised reservid nagu vanasti öeldi, kuidas nendega on? Taaskasutus? Inimeste taaskasutus.

Taaskasutus
Me oleme uhked oma keskkonnateadlikkuse üle, oskame juba sorteerida prügi erinevatesse konteineritesse. Oskame klaasi plastikust eristada. Ikka selleks, et tooraineid säästlikumalt kasutada. Tõdemus, et ressursid on piiratud ja neid tuleb taaskasutada on muutunud üksikute edvistamisest üldiseks käitumisnormiks. Prügi on muutund ressursiks, mille eest võideldakse. Energiapealik teatas uhkusega, käsil on projekt, et energiaks muuta vanad autorehvid. Pidavat sisaldama õli 30 korda rohkem kui põlevkivi.

Ilmselt meie igipõline geneetiline kood, et midagi ei visata ära, kui seda saab veel kasutada. Just seepärast on populaarseks saanud taaskasutuskeskused. Kõik võidavad või vähemalt saavad hea tunde. Tore, kui aga me paneme sellesama loodussäästliku mudeli inimeste kui tööjõuressursi kasutuse peale, siis inimesi taaskasutada me veel ei oska. Oleme hoolimatud. Viskame pahatihti poolpruugitud inimesed metsa alla. Meid on liiga palju saanud? Kõlab nagu vana soldatianekdoot pudru kohta, et jätkub ja jääb veel järelegi, mille sööme ära ja jääb puudugi.

Rehapulga lihvimisest
Vanasti elati suurperedena, teisiti lihtsalt polnud võimalik ellu jääda. Suurpere oli esmane tööjaotusüksus, kõigil liikmetel oli jõukohane töö alates lapse hoidmisest kuni rehapulga lihvimiseni. Algul tehti kerget tööd, siis rasket tööd ja lõpuks jõukohast tööd. Inimest ei saanud lihtsalt „ära visata“, teda taaskasutati kuni lõpuni. Päris lõpuni. Tänapäeval kasutame inimesi pahatihti kui ühekordset odavat vihmavarju - vihm möödas, vari prügikasti. Peame õppima inimesi taaskasutama, kui universaalset ressurssi, selle ümberpaketeerima ja jälle kasutusse võtma. Nagu suurperes, kes metsa raadata enam ei jõudnud, siis „rehapulga lihvimist“ ikka jõudis.

Dr Riik ja tema suurpere
Eraettevõtjaga on nagu on. Tema on pandud nii kitsukese peale, et peab kogu aeg sente lugema ja vastavalt sellele ka tööjõuga toimetama, kuid kuidas Dr Riik tööjõu kasutusel eeskuju näitab? Kurbloolisus on selles, et kuna pikemat plaani ehk riigireformi paigas ei ole, siis on kõik tegevused, sh. tööjõu optimaalse kasutuse lahendid üksiklahendid või hädatapud. Rapsimine ja pidetus ilmneb eriti ilmekalt Dr Riigi enese „suurperes“, ehk avalikus teenistuses.

Muidugi on heameel, et riik areneb, väiksemaid ja suuremaid muudatusi toimub kogu aeg. Teeme häid ja õigeidki asju, kuid nagu paljude muudegi protsessidega meil kombeks, jäävad tegevused pahatihti lõpetamata. Nagu poolfabrikaadid. Näiteks kahis Dr Riik oma „suurperest“ maavalitsused (väga õige tegu), kuid kuidas on lood „üleliigsete inimestega“?

Dr Riik mitte ainult ei kasuta avalikus sektoris tööjõuressurssi ebatõhusalt, raiskavalt, vaid ka vabaneb nendest ebatõhusalt, raiskavalt.

Dr Riik eeldab, et maavalitsuste 480 töötajast (üks maavanem väitis küll et „puudutatuid“ on 700 ringis) saavad sarnase ametikoha 280 inimest. Saavad tööd omavalitsustes (kus inimesed kaotavad tööd seoses liitumistega?) ja riigimajades. Riigimajades? Huvitav kuidas tähendused ajas muutuvad, vanast oli riigimaja rohkem vangimaja tähenduses.
Loota jääb, et neid vangimajja tööle ei suunata. Kuid mis saab ülejäänud (200-420) inimesest? Võib öelda, et suur osa inimestest visatakse kuuse alla. Ei taaskasutata väljaõpetatud ressurssi. Meil pole see lihtsalt kombeks, üksteise suurperelik aitamine nimelt, „rehapulkigi lihvima“ pannes. Kuid Dr Riik on nendesse inimestesse, nende kvalifikatsiooni, pannud ju üüratu raha, meie raha. Kas tühja? Ilmselt tekib ka valdade liitmisel paari tuhande jagu „üleliigset“ tööjõudu. Ka metsa alla? Jõukas värk. Väga jõukas värk

Dr Riik mitte ainult ei kasuta avalikus sektoris tööjõuressurssi ebatõhusalt, raiskavalt, vaid ka vabaneb nendest ebatõhusalt, raiskavalt. Avalik sektor ise, kui see muutuks avaliku teenindamise sektoriks, oleks tõhus panus tööjõuprobleemi lahendamiseks. Näiteks jõudis Dr Riik 2015. aastal põhimõttelise otsuseni, et alustatakse riigireformiga, mis nägi ette keskvalitsusest sadade inimese koondamise (kavas oli kaotada aastaga 750 töökohta). Mullu raporteeriti, et valitsussektori töötajate arv on aasta jooksul vähenenud üle 1500 töötaja võrra. Seega oodatust kaks korda rohkem. Tubli tulemus, kuid neil koondamistel ja reorganiseerimistel, nii nagu neid praegu tehakse, pole mitte mingit puutumust riigireformiga.

Riigireform ei saa alata ametnike vähendamisest, sest siis saame vaid kehvema ja aeganõudvama teenuse. Riigireform saab alata regulatsioonide inventuurist ja nende vähendamisest. Sellisel juhul ei peaks üldse nii palju ametnikke olema. Pealegi, kui iga asja kohta puudub Dr Riigi eeshooldus, siis lepivad inimesed ise kokku, kuidas asju aetakse. Kui Dr Riik loob võimaluse kaevata, saame rohkelt ka kaebajaid ja kaevajaid. Ametnikke ka. Enamus suhteid on võimalik korda ajada kodanikuühiskonna kokkulepete, kindlustuse või äärmisel juhul kohtuniku juures. Milleks siis nii suurt hulka andekaid, haritud, teotahtest pakatavaid inimesi närbutada regulatsioonitööde tegemisel, mille osas ühiskond vajadust ja isegi respekti ei tunne. Laskem kõigil neil meie ühist heaolu kasvatada läbi selle kuidas uusi põnevaid asju teha, mitte läbi selle kuidas ometi midagi keelata.

Hoia ja keela
Aga keelamine, mitte uute võimaluste otsimine, on meile nii omane, et see on imbunud kui pinnareostus meie mõttemaailma põhjavette. Dr Riigi keelamine on edasi kandunud kui nakkuslik haiguspuhang.

Näiteks RKAS otsustas keelata noortel Vabadussõja võidusamba ümbruses tänavaspordiga tegelemise. Paar graniitplaat olid viga saanud ja graniitsillutise seitel ka veidi räsitud. No muidugi ei saa RKAs keelata seal liikumist, kuid nakkuslikku keelamist on võimalik teostada ka liiklusmärkide, poliitfooride või siis nagu antud juhul - terasest tõkete abil. Kuulge, see ei ole hea avalik teenus, pigem oleks see mõtteviis sobilik mingisse teise ajastusse, sellisesse, mida me meenutada ei taha.

Hea teeninduse näidet kohtame erasektoris, kus kliendile peab meeldima. Muidugi RKASi kliendiks ei ole linnakodanik, seda vähem veel noor linnakodanik, vaid teine bürokraat. Kuid see ei peaks, ei tohi (kindlas kõneviisis), niimoodi olla. Lugesin ühest tehnikavidinast, mille klienditeenindus oli korraldatud niimoodi, et probleemi ilmnemisel ei saadetud klienti pikalt ega seadet remonti, vaid vahetati kohe välja. Üllatus. Klient rahul, maine hea, äri õitses.

Sama võiks ka RAKS kasutusele võtta, kui midagi on katki, siis see ära vahetada. Pealegi see mis igale avara pilguga inimesele peaks olema selge, ja mida linnauurijad on üle kinnitanud, et kui erinevas vanuses inimesed kasutavad linnaruumi mitmekesiselt, siis suurendab see avalikus ruumis liikujate-viibijate jaoks linnaruumi atraktiivsust ja demokraatlikkust. See ongi elu.
Elu mõte, mitte mingi pühalik korra hoidmine (terastõkete ja piiretega). Ja kui see tooks elu linna, eriti aga noori, siis minu pärast võiks selle klaasmajaka otsas kas või ronimisvõistlusi korraldada. Kui me mingi osa korrashoiu võltsvagaduse looriga ilustame, siis RAKS-i loogikat järgides tuleks tänavatel kõndimine ka ära keelata, kulutab ju asfalti Ja püha müristus, autosid sõiduteele saab lasta vaid pehmetes sussides.

Vaadake, asjad mis on tehtud kasutamiseks, need kuluvad. Lihtne loogika. Loogika on ka see, et noored on ka homne ressurss, kuid kas nad tahavad panustada sinna, kus kõik on keelatud (mitte ära segada sellega, et kõik on lubatud)? Või lähevad nad sinna kus iga päev on nagu „reede õhtu“ ( nagu Austraalia kohta öeldakse)?. Mina hääletan igatahes noore ja lärmaka linna poolt.

Mängud: raiskamise odavamaks muutmine
Isegi Dr Riik tunnetab, et midagi on regulatsioonidega valesti. Kohati püüab seda ka parandada, kuid kuna analüütikud on koondatud ja asjatundjate võrgustikke pole, siis sünnivad ettevõtmised, mis meenutavad olemuslikult majavammi ravimist selle kireva ülevärvimisega.

Kui enamus kodanikest on kantud karistusregistrisse ja karistatus on juba muutunud osades seltskondades peaaegu auasjaks, siis on süsteemis midagi viltu.

Kui enamus kodanikest on kantud karistusregistrisse ja karistatus on juba muutunud osades seltskondades peaaegu auasjaks, siis on süsteemis midagi viltu. Ka see, kui Lätti „käraka“ järgi sõitmine on muutunud moeküsimuseks, rahvusspordiks, mitte vajaduseks kulusid optimeerida, vaid lihtsalt lustiks Dr Riigile sõnapidamatuse eest trääsa näidata, sellisel omalaadsel kodanikuallumatuse viisil, siis peaksid otsustajad olema väga ettevaatlikud. See sõbralik sarž näitab vaid praeguse Dr Riigi autoriteedi täielikku allakäiku. Malcolm Gladwelli raamatus „Taavet ja Koljat“ vaadeldakse just sellist olukorda Brownsville´is, „Kui nii paljud inimesed, keda sa tunned on kinni istunud, siis kas seadused tunduvad veel õiglased? Kas need näivad ootuspärased? Kas tundub nii, et sinu häält võetakse kuulda?“ Mille tulemusena tegi politseiametnik J. Jaffe järelduse et „ (…) tema arvates ei nähtud Brownsvilles politseid seaduslikuna.“

See on olukord, kus võib ähvardada, hoiatada, karistada, kuid see on kasutu. Jaffe retseptiks oli tagasi võita kogukonna respekt. „Jaffe tõestas just seda, et need, kellel on võim, peavad muretsema selle pärast, mida teised nendest arvavad – et need, kes käske jagavad, on äärmiselt haavatavad selles, mida inimesed, keda nad käsutavad, neist arvavad.“
Oleks aeg kogukonna respekt tagasi võita. Või kuidas? Sellel taustal on mängud teemal nullbürokraatia või bürokraatia viimine pealinnast provintsi ainult mängud, vammi kirev ülevõõpamine, mitte sisuline probleemi lahendus. See on illusionism. Bürokraatia kärpimise programmist kuuldes tuli mulle meelde üks kulude kärpimise analoog majandusest: „Huvitaval kombel ei muuda tootmise viimine kulude kärpimiseks väiksemate kuludega riikidesse – mis on lihtsalt veel üks kärpimise vorm – süsteemi ennast ega paranda tootmisprotsessi. Mõni nimetab seda „raiskamise odavamaks muutmiseks”, kuna olemuslikult see asjade tegemise viisi ei muuda.” (Mike Rother „Toyota kata”).

Just-just ka nullbürokraatia ja ametiasutuste küüditamine maale ei ole mitte ebavajaliku bürokraatiakoorma kahimine, vaid inimeste kui tööjõu ja nende aja raiskamise odavamaks muutmine. Niimoodi edasi kesta ei saa, head tööjõudu ju napib.

Kolm kaunist naisenime
Uus aeg, uued kombed, uued teenindajad. Kas teile on tuttavad Aida, Nora ja Nina? Ei? Oleks aeg tutvust sobitada, need on põhjala pankade uued virtuaalsed klienditeenindajad.

Pangad katsetavad virtuaalseid klienditeenindajaid, et hoida lihtsamate ülesannete pealt aega kokku. Kui lihtsamad tööd anda tehisintellektile, siis võivad inimestest töötajad tegeleda rohkem analüüsimise ja planeerimisega. Muide kõiki teenindajad on nagu nimestki aru saate, kujutatud naistena. Miks? Uuringut näitavat, et inimesed tunnevad ennast naistega mugavamalt ja usaldavad neid rohkem (niipalju siis põhjala sooneutraalsusest).

Kuid see on tendents, mis näitab milliseid täiesti ootamatuid nobenäppe meil tööturule ilmuda võib. Millist tööd pangakontori lihtsamat tööd teinud võiksid teha? Ega pangakontori ametnik ei erine väga palju ministeeriumiametnikust. Vajavad üpris sarnast kvalifikatsiooni ja harjunud samasuguse rutiiniga. Edasi. Praegu me otsime häid bussijuhte, eliitklassi tippspetsialiste, kuid … Kui autod muutuvad automaatseks (meilgi ukerdavad juba 2 proovibussi), siis pole ju juhte enam vajagi. Mida see juht ikka teeb, kui rooligi pole. Inimene on lihtsalt liiga ekslik selle töö jaoks.

Mida me teeme ehitajatega, kui maju hakatakse 3D printima? Kas paneme hoidu, „viskame ära“? Mainori tegevjuht Kristjan Oad prognoosib, et kindlasti hakkavad masinad tegema igasugust tööd, mis on rutiinne. Ära kaovad ametid nagu autojuht, müüja või ehitaja. Ometi ei tähenda see, et inimesed tööta jäävad „19. sajandi alguses poleks keegi arvanud, et kahesaja aasta pärast on olemas ametid nagu nõustaja, spordimassöör või joogatreener,“ tõdeb ta.

See tähendab kogu ühiskonnale, sh majandusele murdepunkti, kuid samas ka väljakutset ja nutikust, kuidas raisata vähem eelnevale ja kuidas leida õige tee enne teisi.

Keeruline küsimus, kuid liikuma peab ka kiirel ajal, kasvõi tasahaaval. Muidugi on jänkidel ütlemine, et selle jõe ületamisega hakkama tegelema siis, kui jõe äärde jõuame, kuid kui ei planeeri oma tegevust, siis võib jõe äärde jõudmine jääda viimaseks jõudmiseks.
Samas on siin ja praegu, just selle jõe ületamisvõimaluse leidmisel meie jaoks peidus tohutu potentsiaal: kui meie suudame paketeerida ja taaskasutada ressurssi uuelaadselt ja tõhusalt, siis oleksime sillaks teistelegi sel jõel. Sillaks kõigile neile, kes hakkavad mõtlema, et hakkavad mõtlema, kui … See on platsdarm, kus me saame läbi mängida mudeleid, mida suured ei saa, see on meie võimalus, meie huvi.

Meie huvid
Ilmselt oleme kõik kuulnud midagi sellelaadset brittide kohta, et neil ei ole sõpru, neil on vaid huvid? Kuid olgem täpsed, see lihtsustus on meie ajale omane süüvimatus, mõttemaailma kesisus ja ebaaus nagu kõik „kähkukad“. Tegelikult: „19 sajandi Briti riigimees lord Palmerston väljendas selle põhimõtte järgmiselt: „Meil ei ole igavesi liitlasi ja meil ei ole alalisi vaenlasi. Meie huvid on igavesed ja alatised ja meie kohus on neid huve järgida“. Kui tal paluti nimetatud huvisid ametliku välispoliitika kujul täpsemalt määratleda, siis tunnistas briti võimu paljukiidetud valvur: Kui inimesed küsivad minult … mida nimetatakse poliitikaks, siis ainus vastus on, et me püüame iga kord teha seda, mis tudub parim, muutes meie riigi huvid oma peamiseks juhtmõtteks.“ (Henry Kissinger „Maailmakord“).
Palmerstoni öeldu on tõeline filosoofiline koguteos, püsisuhte alus, hoopis midagi muud kui lühendatud tavaütlemine. Just, ka meie huvid peavad olema igavesed, meie kohus on neid järgida, olles meie peamiseks juhtmõtteks. „Kähkukad“ nii majanduses, kui poliiturul on mitte huvid vaid hetkeline iha, kõige sellest tulenevate kuludega.

Võrgustiku võlu
On selge, et niimoodi, ilma analüüsita, mõjusid tundmata, töörühm töörühma veeres ei saavuta me head ega isegi mitte keskmist tulemust. Vaadake, tööjõuprobleem ei ole puue, terviserike ega sotsiaalprobleem, ammugi pole see politsei ja piirivalve küsimus (kuigi tore on et just siseminister probleemikera arutamiseotsa ülesse võttis).

Tööjõud on üks tootmisprotsessi sisendeid ehk majandusküsimus, mis annab selge suunise, et seda teemat tuleb käsitleda koos majandusega (majandus- ja tööministeeriumina?). Edasiste arengute planeerimist on palju loogilisem toimetada, kui mõistetakse et see üks tervik, oma mõjude ja vastasmõjudega.

Seega vaid asjatundjate võrgustike loomine võimaldaks laiapõhjalist kompetentside sidumist ja täiesti uute sünergiliste lahendusteni jõudmise. Oludes, kus meil on alasid, kus meil on vaid üks asjatundja ja vahel vaid pool, sest pool aega on ta endale elatist teenimas, ei ole teist võimalust, kui neid kompetentse kasutada uuel moel, täpselt samamoodi nagu taaskasutades inimesi saame oma teadmistesse üle kanda nende ajaloolise mälu ja teadmised.

Uutes tingimustes tuleb inimesi „kasutada lõpuni“, inimesi ja nende teadmisi pidevalt ümber paketeerides. Vastavalt vajadusele. Viimase aja arengud on näidanud, et jõudsalt on kosunud nende hulk, kes tahaksid ise, vabatahtlikkuse alusel, kaasa lüüa ühiskonna arendamisel ja mugavamaks muutmisel. Oleks patt seda energiat kasutamata jätta, mis viib mõttele ka vabatahtlike asjatundjate võrkstruktuuride kasutamise tõhususest. Ressurss jälle nagu maast leitud.

Mitu „rehapulgalihvijat“ annavad kokku ju reha. Peaaegu. Sellised võrgustikud, taaskasutus ja pidev uuenemine võimaldavad meil suurema võimalusega „kiigata tulevikku“. Miks ma nii arvan? Poisikesepõlves olid meil taskulambid, mille kohta öeldi, et need on nagu sea silmad, kollased ja tuhmid. Näha oli sellega vaid kahe sammu kaugusele, kuid kui ühendasime isoleerpaelaga neli patareid järjestikku ja panime veidi võimsama pirni, siis oli väli metsani valge. Koosmõju tulemus.

Vaat niimoodi asjatundjate võrgustikena, koosmõjus, tahaks metsani näha, mitte niisama ukerdada. Palmerstonist lähtudes peaks just see, näha kaugele, et teha õigeid otsuseid olema meie igavene huvi.