Zhou Qunfei – maatüdrukust maailma kõige rikkamate sekka

LHV ajakiri Investeeri kirjutas Hongkongist pärit Zhou Qunfeist, kes on rikkaimate naiste edetabelis 17. kohal. Naise edulugu on näide, kuidas lihtsast maatüdrukust võib saada miljardär.

Hongkongist pärit Zhou Qunfei varanduse väärtus on 7,4 miljar­dit dollarit ning sellega on ta maailma rikaste inimeste edetabelis 184. kohal.

Kuigi edetabelis on Zhou Qunfei naiste seas teise kümne lõpus, peetakse teda maailma edukaimaks self-made-nai­seks. Terves suures Hiinas ei saa rikku­selt talle vastu ükski õrnema soo esinda­ja. Tal on Hongkongis 27 miljoni dollari väärtuses kinnisvara.

Invaliidist isa ja varalahkunud ema

Zhou Qunfei on pärit Hiinas Hunani provintsis asuvast vaesest Xiangxiangi külast. Ta sündis näguripäevi näinud pere kolmanda lapsena 1970. aastal. Enne tema sündi oli erruläinud sõdurist isa kaotanud tööõnnetuse tõttu näpu ja osaliselt ka nägemise. Kuni õnnetuseni oli isa osava käsitöölisena toitnud peret bambusest korvide ja toolide valmistami­se ning jalgrataste parandamisega.

Vaid mõni aasta hiljem tabas traagilise saatusega peret järjekordne kaotus, kui suri Zhou Qunfei ema. Tüdruk oli siis alles viiene.
Et kuidagi ära elada, hakkas pere kas­vatama sigu ja parte, ning juba väikese lapsena pidi Zhou tegema majapidamis­töid. Kõigile raskustele vaatamata suutis ta oma peres ainsa lapsena jõuda kesk­kooli, kus ta näitas ennast paljulubava ja ärksa õpilasena.

„Külas, kus ma kasvasin, ei lõpeta pal­jud tüdrukud isegi põhikooli. Nad kihlu­vad ja abielluvad varakult ning veedavad ülejäänud elu sealsamas külas,” räägib Zhou Qunfei. Ta ei kahetse, et suutis sel­lest välja murda. Tema põhikooliõpetaja Zhong Xiaobai meenutab tüdrukut: „Lu­gesin kord klassi ees ette tema kirjandit teemal „Minu ema”. Terve klass nuttis selle peale.”

Ometigi pidi Zhou 16-aastaselt kooli pooleli jätma, et kolida koos onu perekon­naga Shenzheni linna, mis on Hiina eri­majandustsoon, kus ta asus tööle erineva­tes vabrikutes.

Zhou võttis endale eesmärgi pääseda stabiilsele riigitööle, ent pidi sellest mõt­test kiiresti loobuma, sest takistuseks sai koolidiplomi puudumine. Töökohti valis ta eelkõige asukoha järgi – need pidid asuma lähedal Shenzheni ülikoolile, kus ta hakkas käima valitud kursustel. Nii sooritas ta mitmed eksamid ja omandas eri ametid, saades õiguse töötada raama­tupidajana, andmetöötlejana, tolliametni­kuna ja isegi kaubikujuhina. Kõige roh­kem kahetseb ta, et ei osalenud inglise keele kursustel.

Karjäär algab

Kuigi Zhou Qunfei unistas moelooja ametist, läks ta tööle kellaosi tootnud väiksesse perefirmasse, kus tema sissetulek oli 180 jüaani (26 dollarit) kuus. Tol hetkel ei osanud ta veel aimatagi, et just see töökoht muudab tema elu.

„Töötasin hommikul kella kaheksast südaööni ja mõnikord ka öösel kella ka­heni. Koos mõnekümne inimesega lihvi­sin klaase, vahetusi polnud ja ma ei nau­tinud seda,” kirjeldab Zhou Qunfei.

Olles töötingimustega rahulolematu, ot­sustas Zhou kolme kuu möödudes töölt lahkuda. Ta kirjutas lisaks lahkumisaval­dusele ka kirja, kus selgitas lahkumise põhjusi, ent väljendas ka siirast tänu talle pakutud töökoha eest. Kiri liigutas ette­võtte juhti sedavõrd, et ta otsustas naist hoopis edutada ja muuta ettevõtte töökor­raldust. Tõsi, head nahka sellest ei tulnud, sest firma pakkis peagi kohvrid kokku.

Aga Zhoul oli amet selge ja ta otsustas 1993. aastal, olles vaid 22 aastat vana, luua oma ettevõtte. Tal oli kogunenud sääste 3000 dollari jagu ning tööd alustati kol­metoalises korteris. Ettevõttes töötasid al­guses nii Zhou õde kui ka vend koos oma abikaasadega ning veel paar sugulast.

Ettevõte hakkas tootma kõrgekvalitee­dilisi kellaklaase. Läbimurre saabus 2001. aastal, kui saadi leping Hiina võimsa kor­poratsiooni TCL-iga mobiiltelefonidele ekraanide tootmiseks. Märksa suurem lä­bimurre ootas aga veel ees.

Klaasekraanid

2003. aastal, kui ettevõtte põhitegevuseks oli jäänud käekellade klaaskorpuste tootmine, saadi tellimus Motorolalt, et välja arendada Razr V3 mudelile klaasekraan. See oli periood, kui kogu mobiil­telefonide tööstus oli vahetamas plasti­kust ekraane klaasekraanide vastu.

Trendist innustatuna lõigi Zhou Qun­fei ettevõtte nimega Lens Technology, et hakata tootma puutetundlikke klaasekraane. Nime valikul – lens tähendab tõlkes objektiivi – sai otsustavaks soov, et potentsiaalsed kliendid leiaksid firma in­ternetis surfates üles ilma suurema vae­vata.

Kogu ettevõtte masinapargi kujundas Zhou ise. Veel tänagi võib ta oma firmas ette võtta ükskõik millise töölõigu ja näi­data, kuidas asjad peavad käima. See pa­neb ettevõtte töötajad ja osakondade ju­hatajad tohutu surve alla, aga ka tulemused on edukad. Juba esimesel te­gevusaastal sai ettevõte tellimustööd sel­listelt mobiiligigantidelt nagu HTC, No­kia ja Samsung.

2007. aastal, kui algas nutitelefonide ajastu ja Apple sisenes turule iPhone’iga, mille ekraanid tootis Lens Technology, sai ettevõttest tööstusharu suurim tegija. Samsungi ja Apple’i tellimused moodus­tavad tänagi ettevõtte toodangust kolm-neljandikku. Suuruselt kolmas tellija on Huawei. Lens Technology toodetud on ka menukate Apple’i kellade safiirist ekraa­nid.

Kokku väljub tehasest aastas üle mil­jardi erineva ekraani. Ja tegelikult ei saa enam kõneleda ühest tehasest, sest teha­seid on juba üle 30 ja kokku töötab neis enam kui 80 000 inimest. Pole ime, et sellise mastaabiga ettevõtet on külasta­nud ka Hiina president.
Börs tõstis esirikkuriks

18. märtsil 2015. aastal, asutamise 22. aastapäeval, noteeris ettevõte aktsiad Shenzheni börsil. Esimesel päeval tõusis ettevõtte aktsia 44 protsenti, mis on ka börsil kehtestatud limiit. Ilma selleta oleks aktsia tõusnud ilmselt rohkemgi, sest hind kasvas kolmeteistkümnel järjestikusel päeval – kuni 2. aprillini – kümme protsenti päevas.

Aktsia kiire tõus ja investorite usk ette­võttesse tegigi Zhou Qunfeist, kes omab siiani ettevõtte aktsiatest üle 80 protsen­di, maailma ühe rikkama naise. Tema vara kasvas IPO käigus neli ja pool korda ning sellega lükkas ta troonilt Hiina seni rikkaima naise Chen Lihua, kes arendab Pekingis kinnisvara.

Artikkel ilmus LHV ajakirjas Investeeri 2/2017