Henningh arvab, et Austraalia läänerannikul on kullavaru, mis kolm miljardit aastat tagasi oli ühendatud maailma rikkalikuma, Lõuna-Aafrika Witwatersrandi maardlaga. Sellest ajast saadik on kontinendid lahku triivinud, kuid mees on kindel, et kuld on senimaani maapõues peidus.

Juba 1993. aastal kirjutas mees doktoritöö, kus püüdis selgitada Witwatersrandi erakordset kullarikkust - sealt pärineb kolmandik kogu kullast, mis eales kaevandatud. Üldlevinud teooria on, et sinna on kogunenud lähedalasuvast mäestikust jõgesid pidi alla uhutud kuld. Hennigh arvab aga, et väärismetall kogunes sinna palju varem ja palju veidramal moel. Nimelt arvab ta, et piirkonda kattis 3 miljardit aastat tagasi "meri", mis oli niivõrd happeline, et suutis kulda lahustada.

Pärast elu tekkimist Maal ja hapnikurikka atmosfääri tekkimist mere keemiline koostis muutus ja kuld settis põhja. Nii tekkinud kullamaardlat ei suuda treenimata silm tuvastada.

Ootused on kõrged

Mehe uurimistööd rahastanud Lõuna-Aafrika kullatööstus keeras aga rahakraanid kinni. Õnneks leidis ta 2000ndate aastate keskel teise sponsori ning järgmise ootamatu idee - kas ei võinud osa maardlast teisele poole maakera triivida?

Lõpuks asutas mees oma firma Novo ja leidis austraallasest investori, kes oli nõus tema uuringuid rahastama. Keskenduti Austraalia Pilbara regioonile, mis on juba tuntud oma rauarikkuse poolest. Pärast esimesi leide osteti kiirelt kokku kaevandamisõigused massiivsele 12 000 ruutkilomeetri, ehk umbes neljandiku Eesti suurusele territooriumile.

Nüüd on küsimus ainult selles, kas firmal on piisavalt raha, et esialgsed investeeringud lõpule viia. Praegu on neil 15 miljonit dollarit sularaha ja investoritelt loodetakse saada veel 30 miljonit. Kui neil veab, on kuld koondunud ühte kohta, kui mitte, ei pruugi kaevandamine ennast piisavalt kiiresti ära tasuda.