Magistriks saab ka põhitööd katkestamata

Alanud aasta on Enefit Energiatootmise (endised Eesti Energia Narva elektrijaamad ja õlitehased) juhatuse liikmele Jaanus Ratturile eriline. Nimelt asus Jaanus aasta alguses juhtima energiatootmise varahaldust, ületas 40. eluaasta piiri, lõpetas õpingud magistrantuuris ning kaitses edukalt oma diplomitöö. Uurisime Jaanuse käest lähemalt, kuidas magistriõpingud kulgesid.

Jaanus lõpetas 2001. aastal Tallinna Tehnikaülikooli soojustehnika erialal. Samas kõrgkoolis ja valdkonnas jätkas ta 2013. aastal magistriõppes.

„Sel ajal tegelesin Enefit280 käivitamise ja seadistamisega ning tundsin vajadust oma teadmisi täiendada. Minu diplomitöö oli selle tehasega otseselt seotud, nii et mul õnnestus töö ja õpingud hästi ühendada,” kõneleb Jaanus. „Diplomitöö käsitles keevkihtkolde tööd. Üks Enefit280 käivitamise ja seadistamise murekohtadest oli kolde töö ja selle suutlikkus soojuskandjat utmisprotsessi jaoks ette valmistada. Uurisin seda probleemistikku oma lõputöös. Määrasin kindlaks kolde töörežiimi, arvutasin tuha tsirkulatsiooni protsessis, selgitasin välja puudused, pakkusin lahendusi ja tegin kontrollarvutused.”

Jutt pole tavalistest teoreetilistest uuringutest. Möödunud suvel võeti Enefit280 hooldustööde käigus osa magistritöö ettepanekutest arvesse. Samuti tekitas kõnealune teema suurt huvi ka ülikoolis – eevkihttehnoloogiat pole Eesti põlevkivitööstuses veel põhjalikult uuritud.

„Kasutame keevkihttehnoloogiat, kuid selle väljatöötamine ja põletusseadmete kavandamine kuulub projekteerijate oskusteabe valdkonda, kus ei kiputa eriti oma teadmisi jagama. Tegelikult kasutame seda seadet empiiriliselt. See tähendab, et meie metoodika on rajatud kogemusele, mis on seotud erinevate tehnoloogiliste protsesside ja kütustega. Just seepärast vaatlesin oma töös teoreetiliste arvutuste erinevaid metoodikaid ja nende praktilist kasutamist,” räägib Jaanus.

Jaanuse näitel võib kinnitada, et pärast kõrghariduse saamist on kasulik teadmisi töös kasutada ning siis uuesti õppima minna – nii ei jää omandatu üksnes teooriaks, vaid muutub usaldusväärseks kontrollitud töövahendiks.

„Kui võrrelda mind tudengitega, kes õppisid järjest 3+2 süsteemi järgi, siis nende lõputööd olid teoreetilised ja päriselus rakendamatud. Minu töökogemus võimaldas võtta kitsa suunitluse, kuid väga praktilise ja huvitava teema, mis tõenäoliselt leiab ka reaalselt kasutust,“ sõnab Jaanus.

Loomulikult pole lihtne õppimist tööga ühitada. Soojustehnika magistrikraadi sai omandada päevaõppes, mistõttu tuli aega tublisti planeerida, kasutada kõiki tööandja pakutavaid tugivõimalusi ja mõistagi rohkelt iseseisvat tööd teha. Kuid Jaanus soovitab kõigile, kes soovivad tõsiselt edasi areneda, kaaluda võimalust töö kõrvalt haridust omandada. Magister annab võimaluse ka doktoriõppeks, kui aeg selleks küps on ja motivatsiooni jagub.