Ministeerium selgitab: mis on pakettreisi euronõude eesmärk ja mida see tarbijale annab?
Eelmine, 1990.a direktiiv on lihtsalt ajale jalgu jäänud. Elame maailmas, kus reisijad kujundavad oma reise järjest enam ise internetis (üle poole tarbijatest korraldab oma reise iseseisvalt) ning reisiettevõtjate poolt pakutavate traditsiooniliste pakettreiside osatähtsus järjest väheneb (moodustades hinnanguliselt vähem kui viiendiku kõigist ööbimisega välisreisidest).
Vaadates neid suundumusi, peame siiski tõdema, et senised nõuded ei paku tarbijatele piisavat kaitset. Loomulikult mõistame, et iga muudatus võib esialgu tekitada küsimusi ja vajalik on teavitustöö nii ettevõtjate kui tarbijate seas.
Muudatuste tulemuseks on reisija suurem kaitstus iseseisvalt korraldatud reiside puhul. Võrreldes tänasega on uues direktiivis laienenud pakettreisi mõiste, mis arvestab ka reisiteenuste lepingute sõlmimist internetis. Kui senini tähendas pakettreis peamiselt reisiettevõtja enda koostatud ja ühtse hinnaga pakutud reisi terviklahendust (nt valmislahendusena pakutav reis Egiptusesse) ja ei hõlmanud selgelt reisija soovil kokkupandud reise, siis edaspidi see muutub.
Tulevikus on tegemist pakettreisiga ka juhul, kui reisija on kujundanud oma puhkusereisi ise vastavalt oma soovile, sh internetis ühest müügikohast sama broneerimise käigus valitud reisiteenused. Näiteks kui reisijale pakutakse reisibüroos lisaks lennupiletile samaaegselt ka hotellimajutust ja reisija maksab nende eest koos. Samuti on tegemist pakettreisiga juhul, kui reisiteenused valitakse eraldi ettevõtjatelt seotud internetipõhiste broneerimistoimingute kaudu.
Pakettreisi eristab üksikutest reisiteenustest, nt üksnes lennupileti ostmisest, see, et paketi puhul on reisijale tagatud täielik kaitse, sest reisikorraldaja võtab vastutuse kogu lepingu eest koos kõigi selles sisalduvate teenustega. Samuti peab pakettreisi korraldaja oma kohustuste katteks omama tagatist, mis võimaldab tema makseraskustesse sattumise korral reisijad kodumaale tagasi toimetada ning tagastada makstud reisitasu.
Siinjuures on oluline märkida, et kaitse on tagatud ka osadele ärireisidele (kui ärireiside korraldamiseks ei ole sõlmitud reisiettevõtjaga eraldi lepingut). Tagatise kohustus oli reisiettevõtjal ka varem, siin ei ole midagi olemuslikult uut. Reisiettevõtja tagatise nõue teenib eesmärki kaitsta reisijate majandushuve. Nimelt sõlmitakse pakettreisilepingud tihti varakult enne reisi toimumist ning reisijale kaasneb risk, et reisikorraldaja muutub vahepeal maksejõuetuks ning ta jääb reisist ilma. Tagatise kohustus kehtib kõikjal EL liikmesriikides ning Eesti ei ole siin erandiks.
Mõistagi kajastuvad muudatused ettevõtjate kuludes varem või hiljem ka tarbijahindades. Reisija jaoks võib kaasneda väiksem hinnatõus, mis ei ole siiski märgatav. Esialgsete hinnangute kohaselt räägime võimalikust hinnatõusust 1 euro 100 euro kohta. Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse poolt tellitud uuringu kohaselt hindas 2015.a ca 1% ettevõtjaid, et võib muudatuste tulemusel oma tegevuse koomale tõmmata ning oma ärimudelit võib muuta ca 10% ettevõtjaist. Turismiseaduse eelnõus on püütud väikeettevõtete olukorda ka maksimaalselt arvesse võtta – loodud on paindlikum tagatise regulatsioon ja võimalus teatud juhtudel ka ilma tagatiseta tegutseda
Täiesti uuena lisanduvad seadusesse seotud reisikorraldusteenustega seonduvad reisija õigused – sel juhul vastutab küll iga üksiku reisiteenuse osutaja ise oma lepingu eest, aga seotud reisikorraldusteenuseid pakkuv ettevõtja (nt lennufirma, kes müüb lisaks veel majutust või autorenti ning need teenused ostetakse erinevate broneerimiste käigus) peab omama tagatist juhuks, kui reisiteenus jääb osutamata tema maksevõime tõttu. Kehtivas seaduses sellised õigused reisijal puudusid.
Eelnõuga vähendatakse nõudeid reisivahendajale (s.o ettevõtja, kes vahendab reisikorraldaja pakettreise) - reisivahendaja ei pea tulevikus enam tagatist omama ega ennast majandustegevuse registris registreerima. Samuti muutuvad paindlikumaks reisiettevõtja tegutsemisega seonduvad muud nõuded – vähem tegevusalasid, aruandlust ja paindlikum tagatise regulatsioon.
Teiste muudatustena võib välja tuua, et reisijale tuleb enne lepingu sõlmimist anda rohkem infot. Reisijale tuleb anda standardinfo teabeleht, milles tuleb välja tuua, milline ettevõtja on reisiteenuste eest vastutav ning kes on maksejõuetusvastast kaitset pakkuv asutus.
Reisijale muutub soodsamaks lepingu ülesütlemine vältimatute ja erakorraliste asjaolude korral; samuti, kui pakettreisi müüja soovib endale lepinguga jätta reisitasu suurendamise õiguse (nt reisijaveo hind tuleneb kütuse hinna muutumisest), siis peab ta jätma lepingusse ka reisitasu samaväärse alandamise tingimuse. Paika pannakse ka reisitasu suurenemise piir vähemalt 8%, alates millest reisijal on õigus reisilepingust taganeda. Kehtivas õiguses sellist piiri pole ning on sätestatud, et õigus tekib taganeda, kui reisitasu tõuseb olulisel määral.
Direktiivi ülevõtmiseks Eesti õigusesse tehakse muudatused turismiseaduses ja võlaõigusseaduses ning muudatused jõustuvad 1. juulil 2018.a.
