Majandusanalüütik: Eesti õnnetus on kopeerimise trend ehk 10 aastat viimasest unistamisest
Tänapäeval muutub üha tähtsamaks meeleolu töökeskkonnas. Tänapäeva juht ei saa olla piitsaga mõisakubjas, vaid peab olema nagu inimhingede insener. Ta peab oskama kokku siduda kõige erinevamaid kollektiivi osiseid. Selles sidususes seisneb firma ja ka ühiskonna edu.
„Kui kavatsed millelegi aega kulutada, kuluta seda meeskonnale. See on kõige tähtsam asi, millele tõelised liidrid saavad aega kulutada. Kui sa ei pühenda meeskonnale piisavalt aega, siis pole su laeval kaptenit ja kaptenita laev ei jõua kuskile.“. „Loo vastastikune usaldus. Usaldus on ettevõtte kasvu doping. Inimesed teevad head tööd siis, kui nad tunnevad end hästi, turvaliselt ja ohutult. Kui nad teavad, et nende juht on valvel. Kui nad teavad, et nende juht seisab nende eest ja kui midagi viltu veab, siis ta kaitseb neid. Su meeskond on su ettevõte, su kasv ja su tulevik – hoolitse selle eest.“ (. J Watt „Äripunkarid õllemaailmas“). Tundub ju loogiline? Eriti tööjõu nappuse korral.
Samas CV Keskus uuringu tulemused lausa ehmatasid, 60% töötajaist ei ole rahul oma juhtidega ((tööstus- ja tootmissektori töötajatest olid 76,2% rahulolematud) ja pea 30% oleks valmis edasi töötama senisest väiksema palga eest (toitlustuses 40,7%), kui see tooks kaasa juhtimiskvaliteedi tõusu. Kas tõesti ollakse valmis töötama madalama palgaga, et ülemusest vabaneda? Midagi on väga viltu. Mis toimub? Kas on töötegijad liialt emotsionaalsed või on ülemused nii tobud, et kolmandik on nõus palgast loobuma käe selja taha siduma ja ninaga nuppu vajutama, peaasi, et ülemusest lahti saaks?
Üllatav? Muidugi, kuid kui see uuring peegeldab laiemat protsessi, siis peaksime lahti mõtestama, millest selline rahulolematus. Pealtnäha on asjad ju paremuse poole sujumas, Rimi majanduskonverentsil ütles pangapealik, et meie majandusel läheb praegu paremini kui ei kunagi varem, meie inimestel on kõrgemad palgad kui kunagi varem. Peaks ju olema hästi, kuid üks viga olevat, ka ebavõrdsus olevat suurem kui ei kunagi varem. Just see, et me kujutame ette nagu läheks naabril paremini, ei anna meile rahu. Teeb rahulolematuks. Või me ei oska nautida saavutatut? Palgad ja majandus kasvavad kuid me ei ole õnnelikud. Piinlik, tänamatu värk või on tegemist mingi ürgse suunatajuga, mis annab märku lõksuastumise ohust?
Tahte kapital
Francis Fukuyama arutlustes lähtudes lisandub füüsilisele ja inimkapitalile sotsiaalne kapital. Selle all mõistab ta inimeste võimet koos töötada mis põhineb ühistel väärtustel. Fukuyama arvates saab sotsiaalset kapitali suurendada, kui Dr Riik suudab luua ühiskonnas piisavalt usaldust. Mulle tundub, et just sotsiaalne kapital on see, mis on olnud alahinnatud ja mis on meil käest libisemas. Sidusus. Tahe saavutada.
Kui tulla tagasi Fukuyama sotsiaalse kapitali juurde, siis märgib ta, et. seda saab luua, seda saab hävitada. Kui vaadata CV Keskuse rahulolematuse (mitte rahulolu) uuringut, siis tundub, et oleme ühte kolmest kapitalist kaotamas. Kuid nii nagu ütlevad energia ja raha jäävuse seadus, et raha/energia ei kao kuskile, see läheb vaid ühest taskust teise, siis ka sotsiaalne kapital (või ühise tahte kapital) ei kao kuskile, see vaid transformeerub. Mis on meie kapitalist saanud?
Palun laske mul rahus … solvuda. Võrdselt.
Millist ühiskonna liigutamise instrumente meile siis tänapäeval pakutakse? Võrdsus ja läbipaistvus on väga vahvad instrumendid, kuid needki peavad olema õiges proportsioonis. Meil kipuvad instrumendid läbipaistvus ja võrdsus kuidagi vale vunki sisse võtma. Nagu oleks õunaveiniteole vale bakteri sisse löönud ja saadud veini asemel äädikas (palun ärge ajage nässu läinud õunaveini segi tõeliselt eesmärgipäraselt toodetud veiniäädikaga).
Meie avatus ja võrdsustamine pole viinud mitte konkurentsi, elu-olu edendamisele vaid väändunud kõige kahtluse alla seadmisega ja kadestamisega. Väga kehv tulemus. Korvpalli poisid on minust kaks peajagu pikemad, neli korda kiiremad, kuidas meid võrdsustada? Kui talvel on Lapimaal -30C ja Austraalias +30C, siis kuidas seda võrdsustada? Miks te ei tea, teate küll, see meil ongi aastaringne kehv suusailm. Mida korvpallipoistega tegema peaks küll ei oska öelda, kuid ega ma ei kadesta neid ka. Edu soovin.
Nii et võrdsus on ju vahva, kuid seegi peab olema mõõdukas. Meie võrdsustamisel ja virinal on muidugi tagajärjed. Me loome ise igapäevaselt rahulolematust, me seame kõik kahtluse alla. Võtke ükskõik milline hange, kas me oleme rahul tulemustega? Ei ole. Vaidlustame? Muidugi. Viimasel ajal ei mäletagi konkurssi, millega me rahul oleksime. Vaidlustame? Loomulikult. Riigipea ütleb paar tuumakat mõttetera. Kas me kuulame? Mõtleme, mida ta ütles? Ei! Me vaidlustame ja siis … Siis solvume. Meid on solvatud. Kuid pelgalt solvumusest enam ei piisa, uus trend on tunda ennast ahistatuna. See negativistlik maailm on oma arengus väga jätkusuutlik, kuid ohtlik, kui me laseme sellel areneda. Negativism hakkab meid kurnama. Ootan põnevusega millal hakkavad laekuma avaldused a`la mind ei ole ahistatud võrdselt, mind on ahistavalt ahistatud. Eh, maailm on küll segi pööranud, kui Hollywoodi 80 aastastel memmedel tuleb järsku meelde, et 60 aastat tagasi neid ahistati.
Uus konkurss: Nõiajaht 2017
Meil oleks ühiskonnas justkui kahesuunaline liikumine, ühest küljest on meil edukad ideegenereerimise platvormid nagu Garaaž ja Ajujaht, kuid teisalt on meil nõiajaht kõigile, kel vähegi autoriteeti.
Meenutame konkursse ERR, haigekassa, Kultuurifond, ERM pealike kohtadele, need nõretavad rahulolematusest ja pahatahtlikkusest Ja kuigi lõpuks saavad ametisse igati tublid inimesed, siis vaheetapis määritakse nii amet kui kõik selle ümber kahtlustega nii räpaseks, et paljud enam ei teagi mida uskuda ja mida mitte. Kohati tundub nagu oleks välja kuulutatud uus konkurss – Nõiajaht 2017. Teile meeldiks? Muidugi see on raiskamine, meie oskamatus kasutada oma võrdõiguslikkust ja informatsioonimassiivi. Pealegi ühiskonnas peavad olema ka autoriteedid, kes meile aeg ajalt õpetussõnu jagavad ja meid õigele rajaotsale tagasi aitavad.
Võrdõiguslikkus lähtub põhimõttest olla võrdselt väärikad, mitte olla võrdselt vääritud. Kõik algab minapildist. Enesesse tuleb suhtuda lugupidavalt. Vanaema Marie, kelle elukene polnud just meelakkumine, suhtumine maailma oli, et: „Elu peab olema, ilu peab olema, tuli peab põlema, ilm on kui roosiaed.” See, kes suhtub enesesse lugupidavalt, suhtub ka ümbritsevasse lugupidavalt.
Kadumas on mõisted „au“ ja „väärikus“, kuigi on olnud terveid tsivilisatsioone, kus au ja väärikus iseenda ja ümbritseva suhtes olid nii kõrged, et neist ilmajäämine lahendati vaid ühel moel... Meil kipub maad võtma mentaliteet et: „Häbiga saab läbi.” Vaadates vahel mõnda telesaadet, tunned tõelist häbi inimliku edevuse ja rumaluse üle. Kuidas siis niimoodi, et tuled stuudiosse ja laotad oma häbi kui musta pesu laiali a´la teadsin küll et MR X oli aastakümneid ahistaja, kuid olin vait. Uskumatu. Miks just nüüd teha avaldus, mida oled enesega kandnud aastaid?
Järsku taipasin, et häbi ei olegi enam häbi, vaid häbist on saanud kaup. Seda on võimalik müüa megakogustes ja lõpututes variatsioonides. Müüa kui hõrku delikatessi. Maailm on täis üksikuid (võrgus istuvaid) inimesi, kellel pole lootustki saada kuulsaks, tuntuks, elu möödub üksluiselt nagu pleekinud tapeet.
Kujutame nüüd ette väikelinna tegelinskit, kelle elus ei toimu mitte midagi, kuid kuulsusjanu pole kuhtunud. Ilmselt muudab kümme minutit müüdud häbi ülejäänud elu elamisväärseks, sest siis ei ole ta enam igav tapeet, vaid vähemalt ketšupilärakas sellel. See on SÜNDMUS. Pealegi on sellel sündmusel väikelinnale plahvatuslik mõju, tekib kohalik „täht“, võib-olla saab sellest ka ajaarvestamise üks aluseid.
Ajaarvamise näide pole mitte tuulest toodud. Kas olete märganud, kuidas vanemad inimesed räägivad ajast? Eriti maakohtades, kus aeg kulgeb hoopis teises rütmis, kui vilkalt sehkendavates metropolides? Sellistes kohtades, kus minutitel, tundidel ja isegi aastatel pole tähtsust, arvestatakse aega sündmuste järgi: see oli suvel, mil Kusti ja Mari kihlusid, või kevadel, mil Jaanil ja Annel sündis tütar, või sellel talvel, kui Mihkli traktor pihta pandi. Need on kindlad ajaarvamise märgid ja neid kasutatakse kohalikus ajaarvestuses. Selles väikeses linnakeses muutub sündmus samuti ajaarvamise aluseks: „See oli kaks aastat enne seda, kui Tegelinskit „viisuris” näidati”. Kõik müügiks: kiusamine, solvumine, ahistamine, lollus. Ja-ja isegi lollust võib müüa.
Muide, kogu seda häbikaubandust ei maksa segi ajada avameelsuse ja avatusega. Ehk seda enam on mõtet kaitsta au ja väärikuse bastione, sest häbikaubandus tekitab oma järgnevatel arenguspiraalidel häbitust ja sellele järgnevat häbematust. Inimene, kes raiskab oma energia virisemisele, teiste mustamisele, enese haletsemisele ja häbematusele, ei jätku aeg tegeleda asjadega, mis maailma paremaks paigaks muudaksid. Ükski õnnevalem ega indeks ei suuda meid muuta õnnelikumaks selles allakäigu spiraalis.
Mnjah, mis on õnn? Wikipedia järgi: „Õnn ehk õnnelikkus on inimese vaimne ja emotsionaalne seisund alates meeldivast rahulolust kuni intensiivse rõõmuni. Õnnelik olemine võib peegeldada inimese üldist rahulolu oma eluga. (…) Tänapäeval õnn on udune mõiste ja võib erinevatele inimestele tähendada erinevaid asju. Õnne seostatakse selliste mõistetega nagu heaolu ja elukvaliteet. Õnne on määratletud ka kui rahulolu.“ Niisiis rahulolu.
Seega on õnnelikuks olemine või mitteolemine meeleseisund. Meie meeleseisund on … Just see seisund teeb murelikuks. Moeasjaks on olla solvatud, igast väljaütlemisest leiab keegi, et teda on solvatud. Uueks sloganiks võiks olla „ Kui sind pole solvatud, siis sind pole olemaski!“. Solvunud olemine on muutunud omamoodi seltskondlikuks kapitaliks ja turundusnipiks. Sellest on kahju, sest me ei otsi enam õnne positiivsusest, vaid meie emotsionaalne ja vaimse seisundi radar otsib kõiges negatiivset. Ja nüüd me tahame seda ümber jagada. Küsite mida? Õnne? Raha? Pahatahtlikkust? Vaatame.
Me ei tea täpselt mis asi õnn on (udune mõiste ju) , kuid õnneindekseid oleme valmis juba meisterdama. Muretseme selle üle et vaid SKT kasv ei tee inimesi õnnelikuks, vaja kasutusele võtta mingi teine näitaja, näiteks õnneindeks. Kui meie praegust elukest mõõta õnneindeksiga, kas siis muutub midagi meie elus? Kas sellel et me muudame liidetavate järjekorda: 1+2+3 või 3+2+1 on summal vahet? Ei ole, õnneideks on samasugune suhtarv suhtarvudes nagu SKT-gi. Elu on vist väga heaks muutunud, et on aega tegeleda mõttetustega.
Mitte ainult meil, vaid kogu maailmas kogub hoogu rahulolematus. Ja kogu maailmas püütakse sellele leida lahendust. Millele? Sellele, et inimesed oleksid õnnelikumad. Näiteks on OECD aidanud alates 1961.aastast valitsustel kujundada poliitikaid, mille eesmärk on muuta inimeste elu paremaks. Tore. OECD hinnangul on suurim väljakutse heaolu mõõtmisel muuta olemasolevad näitajad kvaliteetsemaks ning investeerida nendesse valdkondadesse, kus andmed on puudulikud. Niisiis OECD-st meile homse kujundamisel kasu pole, sest tegeletakse vaid näitajate lihvimisega. Eilse jaotamisega.
Maailma Majandusfoorumi (WEF) arvates on maailmamajanduse suurimaks riskiks kasvav sissetulekute ebavõrdsus, ühiskonna polariseerumine ja see nõuab kiiret sekkumist. WEFi raportis märgitakse, et üha suurenev pahameel majandusliku ebavõrduse üle lõhub sotsiaalset solidaarsust. Selles osas võib ekspertidega nõustuda. Teisalt WEFi eksperdid on arvamusel, et praegune turukapitalism vajab fundamentaalseid reforme, rahustamaks avalikkuse raevu, mis viisid eelmisel aastal Brexitini ning Trumpi võiduni USA presidendivalimistel.
Ma küll arvan, et siin on WEF valed järeldused teinud, need sündmused toimusid mitte polariseerumisest lähtudes, vaid pigem liigse riigibürokratismi ja poliitinimeste küündimatuse vastu. Kui ikka poliitinimesed lubavad, et: „1999 aastal kandideeris üks poliitik Inglismaa Lordidekotta, lubades oma valimisplatvormis kassidele suukorv pähe panna, et kaitsta hiiri ja väikeseid linde.“ Ja „Supermodell Beverly Johnson esitas sellise unikaalse üleskutse võitluseks vaesuse vastu (…) : „Igaühel peaks olema piisavalt raha plastilise kirurgia jaoks.“ „ (B Fenster „Inimkonna lolluste ajalugu“), siis pole ka midagi imestada. Just selle vastu ollakse kuri. Kuid mitte piisavalt. Vaadake, läbipaistvus pole nagu politseipeegel, mis paistab vaid ühelt poolt läbi. Läbipaistvus on mõlemapoolne ja inimeste taluvus poliitinimeste otsustamatusele ja mõistmatusele on see, mis muudab olukorra pinevaks. Ohtlikuks. Oleks aeg mõista.
Kas on veel kellelgi ideid? IMF soovitab uues raportis rikkamate inimeste tulu kõrgemalt maksustada, kuna üha kasvav varanduslik ebavõrdsus seab löögi alla pikaajalise majandusliku õitsengu. Tänu astmelisele maksusüsteemile, kus sissetuleku suurenedes maksukoormus kasvab, saavad arenenud riigid ebavõrdsust vähendada, ohverdamata samal ajal majanduskasvu. Lisaks soovitatakse maksustada rohkem varasid ja ettevõtete kasumeid. Kas see on tõesti toimiv lahendus? Mõttemasin on maailmas kinni jooksnud. Jäänud on vaid ümberjagamise motiiv. Muid mõtteid polegi. Selle peale on mul küsimus, mida kujutab enesest WEFi „turukapitalismi fundamentaalne reform“? Kiirem ümberjagamine? Kurb.
10 aastat viimasest unistamisest
Juba varases nooruses paneme tähele, kuidas teised käituvad, püüdes jäljendada neid, kopeerida. Kopeerimise kohta on kaks ütlust: esiteks, et kopeerimine väljendab tõsist tunnustust ja teiseks, et teiste järel esimesena tulevikku ei jõua. Mõlemad õiged, kuid me oleme liialt keskendunud „suurte“ kopeerimisele. Kas meil on üldse veel visioone?
Viimane tõsine visiooni joonistamine oli pea 10 aastat tagasi konverentsil „Eesti Kasvuvisioon 2018“.Osalejad moodustasid oma soovunelmatest sõnapilve : avatud, salliv, hooliv, õnnelik, ettevõtlik, innovaatiline, sõbralik, tark, nutikas ja seda ilmestavad meie/kogukond, väärtuspõhine, valikuvõimalused, loovus, ettevõtlikkus, haritus. Vahva soov ju riigi sajandaks sünnaks. Sellisena tahtsid juhtivad majandus- ja visiooniinimesed näha meid astumas kahesajanda aasta lävele. Läks teisti. Lasime pisivajaduste katteks oma truu visiooniratsu vorstivabrikusse saata ja kõmbime nüüd visioonitut rada mööda. Meie peamised strateegiad põhinevad täna ELi abirahade jaotamisel ja direktiivide juurutamisel. Seega puht kopeerimise värk. See ei ole visioon, mis lähtub mudelist, et kui see Suur teeb seda ja teine Suur teeb toda, siis meie teeme … See ei ole visioon tulevikku, see on koopiamasin. Mineviku, teiste loodud mineviku, taastootmine.
Klassik ütleks: laske vabaks, laske mõte vabaks. Mõelgem ennast raamidest välja. Visiooni alus peab olema hoopis vastupidine ehk kui meie teeme seda ja toda, mida siis teised teevad?
Igal otsustusmomendil oleme ristteel. Kuid nagu te vast lapsepõlvemuinasjuttudest mäletate, siis printsil oli ka alati kaks võimalust, läheb vasakule kaotab hobuse, läheb paremale kaotab pea. Meie olupoliitikutel on kalduvus just seetõttu pöörata vasakule, et pääseb vaid hobuse kaotusega. Mnjah, see mida nende muinasjuttude juures pole rõhutatud, kuid mis tuleb süžee arengust selgelt välja on see, et kes reedab oma truu lahingusõbra, see kaotab ka pea. Vaid need printsid, kes enesekindlalt kappasid vastu väljakutsetele saavutasid võidu ja kauni kuningatütre lõputu armastuse, ühisõnne.
Mida meile visualiseeritakse milline on meie tulevik Tasuta Ühistransport, riigikorterid, lõputu palgatõus … Kuid see on juba olnud? NB! Sotsialism on juba olnud. Me saime sellest suure vaevaga lahti. Sellest kogemusest peaks mitmele inimpõlvele piisama. Peaks ka kogemuslikult edasi antama. Oleme jälle ristteel. Lugesin kunagi ühest huvitavast ahvikatsest, kus banaanikobar pandi posti otsa, kuid kui ahvid neid võtta üritasid, siis lasti nad veejoaga alla. Mingi aja pärast ahvid enam ei üritanudki.
Mis siin huvitavat on? Huvitav on see, et kui puuri lisati uusi isendeid, siis kogenenumad kiskusid uustulnukad ise alla. Andsid oma märgkukkumise kogemuse edasi. Mis aga kõige huvitavam, kui esmaahvid eemaldati ja lisati ports uustulnukaid, siis need ahvid, kes polnud kogenud posti otsast kukkumist, kuid olid saanud targemaks eelkäijate kogemusest ei lubanud uusuustulnukaid posti otsa. Mnjah, kuigi töö tegi ahvist inimese, siis ilmselt ahv jäi mingis mõistes targemaks. No või vähemalt oskas kogetud ohte paremini edastata. On millest õppida.
Sõnad: pilv või vaht
Kõik algab visioonis ja selle visualiseerimises. Inimesel peab alati olema eesmärk. Visioonitu, eesmärgitu inimene on kuri. Rahulolematu. Milline on meie eesmärk? „Eesti Kasvuvisioon 2018“ osavõtjad visualiseerisid oma eesmärgi sõnapilvena. Tore oli. Kuid kas me oleme oma 10 aasta plaanile ka lähemale liikunud. Kui meie visiooni markeerib sõnapilv: avatud, salliv, hooliv, õnnelik, ettevõtlik, innovaatiline, sõbralik, tark, nutikas ja seda ilmestavad meie/kogukond, väärtuspõhine, valikuvõimalused, loovus, ettevõtlikkus, haritus, siis peame selleks tegusid tegema. Sõnad ilma tegudeta on vaht. Sõnavaht.
Kas meil siis on tõeline ja mõistlik unistus, mida tasuks ka ellu viia? See avatud, salliv, hooliv, õnnelik , ettevõtlik, innovaatiline, sõbralik, tark, nutikas, valikuvõimaluste rikas, loovusest pakatav, ettevõtlik ja haritud maa ning rahvas? Või jääbki see sõnavahuks nagu supivaht, mis ära riisutakse ja siis solgipange visatakse? Jälle? Või on meis seekord niipalju ambitsioonikust ja südikust, et, … ja sõna sai teoks. Vastandamine on laastav. Kogu maailmale.
