Keenialase kirev elu. Ta kasvatab kodus virtuaalvaluutasid
Keenia pealinnas Nairobis on Eugene Mutai korteris kuulda rahakõlinat. 28-aastane tunneb end ettevõtjana. Iga vaba sent läheb virtuaalrahade põhistele pakkumistele, millega idufirmad kaasavad raha. Tema arvutid huugavad ööpäevaringselt ja kaevandavad krüptoraha.
Keskharidusega formaalse programmeerimisoskuseta tegelane püüab hakkama saada vastuolulises krüptorahanduse valdkonnas, mille kohta JPMorgan Chase'i juht Jamie Dimon ja Saudi Araabia prints Alwaleed bin Talal ütlevad, et see on petuskeem. Mutai ütleb, et ei ole.
„Kogu see ökosüsteem on kõigi aegade suurim rikkuse ümberjagamise süsteem,“ ütleb Mutai Bloombergi ajakirjanikule. Mutai kaheaastane tütar Xena, kes sai nime sõjaprintsessi järgi, mängib kõrval tahvelarvutiga, näppides erinevaid äppe.
Internetipõhiste valuutade maailmas ei saa enam pangad ja regulaatorid piirata kellegi ligipääsu finantssüsteemile.
Mutai jaoks on lugu lihtne. Maailma rahandus pole andnud Mutaile niisama just häid kaarte kätte. Teine vaade on selline, et noormees tegeleb millegi vale või lollusega, kulutades hullumeelses mahus elektrit, et luua arvutite abil anonüümselt kaubeldavat valuutat, mis on lotokriminaalidele vastupandamatu.
Seega on Mutai kas pettusega tegelemas või osalemas revolutsioonis. Igal juhul on aasta alguses vaid 17 miljardi dollariline krüptorahade turg kasvanud plahvatuslikult 190 miljardi dollarini. Nendest suurim bitcoini väärtus on aasta algusega võrreldes kuuekordistunud.
Krüptorahad on iseäranis atraktiivsed riikides, mis piiravad kapitali väljavoolu või kus inimestel pole pangakontsid ehk on kohalik raha inflatsiooni löögi all. Näiteks Zimbabwes vohab inflatsioon, mis on toonud kaasa likviidsuskriisi. Sealsel kohalikul Golix-börsil maksab bitcoin enam kui 10 000 dollarit, mida on enam kui maailmaturul makstakse. Kohalikud ostavad bitcoini, et kaitsta sääste.
Mutai arvates on krüptorahad turvalised, sest kohalikud poliitilised teemad neid ei mõjuta.
Alles läinud aastal ei olnud Mutai midagi kuulnud bitcoinist. Kümme aastat tagasi polnud ta isegi arvutit puutunud. Tehnoloogiahuvilisena laenas ta sõbralt Nokia Symbian S40, mis oli üks esimesi mittenutitelefone, kuhu sai laadida äppe. Mees õppispõllutööde, lambakarjatamise ja mootorrattaga inimeste vedamise vahel selgeks HTMLi ja CSS koodikeele.
Viimasel keskkooliaastal kolis ta poolvenna surma ja ema töökoha kaotuse järel järel ära ema kodukülast. Ta otsustas kolida onu juurde Nairobi. Onul oli juhtumisi WiFi ühendusega arvuti. Nii see kõik saigi alguse.
Kui ta oli neli kuud arvuti taga olnud ja arvutikeeled selgemaks saanud, läks ta tööle programmeerijaks. Temast sai ka tehnoloogiainkubaatori iHub konsultant.
Nüüd töötab ta Andela jaoks. See ettevõte koolitab kogu Aafrikas arendajaid ja insenere ja viib neid kokku selliste ettevõtetega nagu Microsoft.
Kuid tema rikkuse allikas on ikka krüptovaluutad, mida ta saab dollariteks vahetada või hoida investeeringuna. Tema kaevandusoperatsioon põhineb kuuel 1080 TI graafikakaardil. Ta tahaks krüptovaluutade toodangut kasvatada, kuid see vajab lisaks kahte graafikakaarti, kuid neid ei saa ta endale lubada, sest selleks on vaja suurendada korteri elektrivarustust. Tema kuine elektriarve ulatub 200 dollarini kuus.
Tema enda energia läheb krüptorahade põhistele pakkumistele ehk ICOde peale. „Ma analüüsin kõvasti,“ lausus ta, „Tunnen end nagu väike riskikapitalifond.“
Kas ta purjetab ohtlikes vetes? Võib olla, kuid talle see meeldib. „Öeldakse, et kui ei riski, sis ei teeni, sestap ma tahan riskida,“ lausus ta.
