Salajane operatsioon: miks ja kuidas Saksamaa oma tohutu kullavaru riiki tagasi tõi?

Saksamaa hoidis turvaliselt kulda välismaal, et see ei satuks Nõukogude Liidu kätte. Nüüd leidis riik, et aeg on tuua kullakangid koju, kirjutas Financial Times.

Carl-Ludwig Thiele oli siis 11-aastane, kui tädi kinkis talle kuldmündi. „See oli ikka uskumatu tunne omada kulda,“ rääkis ta. „Münt on mul alles. Mündil on paavst John XXIII.“

Viis aastakümmet pärast mündi saamist, on ta tõusnud Saksamaa ametnikkonna tippu. 20 aastat pärast parlamendis olemist tegi ta karjääris muudatuse ja liikus Berliinist Frankfurti keskpanga Bundesbanki nõukokku.

Kaasaajal on Saksamaa keskpank üks maailma suuremaid kulla omanike jäädes maha vaid USAst. Saksamaale kuulub 3378 tonni kulda, mis on väärt 119 miljardit eurot. Veel hiljuti oli sellest enamus kullahoidlates New Yorgis, Londonis ja Pariisis. Siis otsustas Saksamaa, et kuld tuleb koju tuua ja selle otsuse täideviimise eest sai vastutavaks Thiele.

Viia aasta jooksul suutis ta korraldada salaja ligi 54 000 kullakangi, millest igaüks on väärt 510 000 eurot, transpordi Frankfurti. Sel moel liigutati välja USA keskpanga ja Prantsusmaa keskpanga kullahoidlastest 27 miljardit dollari jagu väärismetalle.

Saksamaa ja kulla vahel on tugev side

Saksamaa ja kulla vahel valitseb tugevam side kui paljudel teistel riikidel. Riik koges Weimari vabariigi ajal aastatel 1919-1923 hüperinflatsiooni, mis juurdus sügavalt sakslaste teadvusesse. Kuld tähendab stabiilsust.

Teise maailmasõja ajal varastas natsi-Saksamaa kulda Euroopa keskpankadest. Sellest varastatud kullast hoiustas Reichsbank enam kui 3700 kilogrammi Šveitsis rahvusvahelises arvelduspangas. Kui liitlased said Saksamaale kulla 1948. aastal tagasi, olid Saksamaa riigi kohvrid tühjad.

Siis tuli 1950ndatel ja 1960ndatel aastatel Saksamaa majandusime , kui Lääne-Saksamaa hakkas ostma suures mahus kulda. Et Saksamaa eksportis kõvasti, sai ta selle eest USA dollareid, mis vahetati deutschmarkadeks. Bretton Woodsi fikseeritud valuutakursside maailmas sai Bundesbank osta füüsilist kulda kursiga 35 dollarit untsist. 2012. aastal, kui Saksamaa alustas kulla väljavõttu, oli seda USAs hoiustatud enam kui 1500 tonni.

Nõukogude ajal kartis Saksamaa Venemaa invasiooni. Et Maini-äärne Frankfurt oli vähem kui saja kilomeetri kaugusel Nõukogude Liidu poolt kontrollitud Ida-Saksamaa piirist, otsustas Lääne-Saksamaa hoida kulda välismaal.

„Külma sõja ajal oli oht idast, mistõttu oli mõistlik hoida kulda kaugemal Läänes – Pariisis, Londonis või New Yorgis,“ rääkis Thiele. Kui 1989. aastal Berliini müür varises, kadus see põhjus ära.

Kulus veel enam kui kümme aastat enne kui Bundesbank hakkas kulda koju tooma. Uue aastatuhande esimestel aastatel toodi Londonist 930 tonni kulda Frankfurti. Toona viis selle otsuseni Bank of Englandi otsus tõsta kullahoidmise tasu.

Kümne aasta pärast hakkasid nii Saksamaa parlamendiliikmed kui ka riigikontroll tundma huvi kulla vastu. Parlamendiliikmed tahtsid teada, kus Saksamaa kuld asub ja nad kutsusid riigikontrolli lugema kullakange üle.

Teema tõstis üles protestipartei AfD. Partei esindaja, endine varahalduses töötanud Peter Boehringer, kaebas, et algul ei võetud neid tõsiselt.

„Saatsime Bundesbanki küsimused ja neile tulid sisutud vastused,“ meenutas ta. „Kuna me ei saanud vastuseid, siis me pöördusime meedia poole. Me räägime ikkagi 100 miljardi euro väärtuses rahva varast.“

Tema arvates vajas Saksamaa oma kulda koju sümboolsemal põhjusel. Et Euroopa Keskpank reageeris agressiivselt üleilmsele finantskriisile, mistõttu kardeti, et raha kaotab oma väärtuse. „Inimesed on alati kullast huvitatud, kuid me elame ajal, kui keskpangad panevad hullu. 1971. aastal olid kõik valuutad kullaga seotud,“ rääkis ta. „Enam see nii pole ja keskpangad teevad jaburdusi. Üha enam inimesi saavad sellest aru.“

Bundesbank ei nõustu, et Boehringeri kampaanial oli osa otsusel tuua kuld koju. Samuti ei nõustu keskpank ajendina kullafännide väidet, et Saksamaa kuld on USA keskpanga New Yorgi kullahoidlast ammu kadunud . Thiele ütles, et ta on seal olnud kahel korral – 2012. ja 2014. aastal. „Kuld oli seal,“ lausus ta. „Kunagi pole olnud probleemi, et seda ei saaks näha või transportida Saksamaale.“