Majandusanalüütik: kas Toompeal on meie valitsuse asemel juba Läti Seim ehk võib-olla peabki valitsejatel laskma võimalikult palju totrusi teha
Praegused Toompealt tulevad otsused panevad küsima, kas seal on ikka meie oma Pilvepiir koos või on vahepeal riik üle võetud ja mäe otsas istub hoopis Läti Seim, küsib majandusanalüütik Peeter Tammistu.
Enne kirjapandud seaduste ja ülepea enne kirjaoskuse ilmumist inimese igapäevaellu, anti tähtsamad teadmised edasi suulise pärimuse vormis. Ikka memmelt memmele või vaarilt vaarile. Seda tarkust nimetati elutarkuseks. Muistsete juttude/lugude, muistsete tarkuste, taasesitamisena – muinasjuttudena. Muinasjutt ei olnud mingi harilik lorijutt vaid õpetlikku iva sisaldav rahvatarkus. Selline omamoodi kogukonna seaduskogu ja tugisüsteem.
Seepärast ei tohikski alahinnata muinasjuttude, nii muinasaegsete, kui ka tänapäevaste juttude, sügavamat sisu ja meie eksistentsi toetavaid õpetussõnu. On lausa uskumatu, mida me kõik usume. Inimesekene võib tuge ja rõõmu leida väga erinevatest asjadest, mõnes paigas on lehmaessuga hõõrumine ihu ja hinge puhastamine, lehm ju püha loom. Mõni arvab, et vaid läbi metsaelaniku seedetrakti käinud oast saab seda parimat kohvi. Puhas rõõm? Või siis mitte. Kõik oleneb usust ja mõtlemisest, nii sütel käimine kui essus püherdamine. Kui usud, et suudad või aitab, siis nii ka on.
Näiteks meie usume, et eelarvedefitsiit on 0,25% SKT-st, kuid EL usub, et see ulatub meil 1,4% kanti. Ehk meie hõõrume enese puudujäägiessuga sisse, mis on selgelt üle lubatud normatiivi ja siis EL usub, et trahvide puhastustule usuga ravib ta meid meie algebra võhiklikkusest terveks. Kuid uskuda, reeglite kehtestajad ja kokkuleppetekstide koostajad ei oska arvutada, on uskumatult rumal. Kallis ka. Uskuge.
Stabiilsuse ja kasvu paktis seatud kriteeriumitest mitte kinni pidavate riikide suhtes kohaldatakse ülemäärase eelarvepuudujäägi menetlust. Tehakse detailsed ettekirjutused ja tegevuskava, et eelarvepuudujääki vähendada ja see kehtestatud reeglitega vastavusse viia. Kes sellest aru ei saa, sellele on ette nähtud sanktsioonid ja rahaline trahv (kuni 0,5% SKT-st). Tuleb tunnistada, et trahve siiski ühegi riigi suhtes veel kohaldatud ei ole, kuid ega meie maine langemine Kreeka tasemele ka meile kasu too.
Lugemine, riigieelarve lugemine
E hoiatustest ei tehtud välja, EP hoiatustest ei tehtud välja, RK hoiatustest ei tehtud välja. Nagu hoiataks hea kaaslane igaüks eraldi ja kõik kooris Dr Riiki punase tulega üle tiheda liiklusega teed ületamast, vaatab astuja põlglikult muigega tuimalt hoiatajat ja astub … Ta ei saa peatuda, sest tal on „vajadus“. Dr Riik ajab tuimalt vajaduspõhist poliitikat. Meil on vaja, meie võtame. Teil on vaja, meie anname. Ah jaa, et olla tasakaalustatud, siis tõsi-tõsi Dr Riik annab ka (refrääni koht) mitmele inimesele 64 EUR rohkem kätte.
Kuid tegelikult pole siin midagi viriseda, raha taheti ju palju rohkemgi meie taskutest roopida. Kuid meil oli jälle kord ropult õnne, majandus läks kasvuteed, mis toob selgelt rohkem tulu eelarvesse. Tänu „ootamatule“ majanduskasvule on mitmed rumaluste tegemisel „võetud aeg maha“. See läks küll napilt. Tuletage meelde, milliseid makse taheti alguses tõsta, kui palju? Ei teagi, kas valitsemise kunst ise õpetab Dr Riiki, mida saab teha, mida mitte, kuid ikka rohkem „võetakse aega maha.“ Õige kah.
Nüüd on Dr Riik Pilvepiiri ette toonud järgmise aasta eelarveprojekti. Kõigi aegade kõige rammusam eelarve. Rammus küll, aga ikkagi ei mahtunud vajadused võimaluste paja kaane alla, millest on kahju. Toimus juba eelarve teine lugemine. Lugemine? Võib-olla selles viga ongi, et riigieelarvet „loetakse“, mitte ei arvutata. Kui oleks arvutatud oleks ikka mahutatud ilusti raamidesse ära ja pandud tagavaraks ka, nagu vanasti ontlikus taluperes ikka tehti.
Kitsaks ajaks soetati varusid ja korralikul peremehel olid kuuselauad kirstu tarvis parte peal ikka kuivamas. See eelarve ei jäta salve midagi. Mingi veider reaalusest irdumise protsess on saanud valdavaks, nii eelarve, meie ühise raha kasutamisel, kui ELi fondide kasutamisel. Selle trendi nimi on vajaduspõhine poliitika. Meil on vajadused ja olgu olla? Kuulge hullvaimud, ärge kõike ahju uhage, jätke vähemalt kuivad „kerstulauad“ alles. Kuid ei, üldine vajaduspõhisus on võtnud otsustajatelt meele ja nägemise.
Vale usk
Ühel hommikul vaatasin uudiseid, kus intervjueeriti „kõrget rahajaotajat“. Küsiti mida üldse ja kuidas tema kontor tegema hakkab, kui EL toetusrahad vähenevad või üldse tema valdkonnast kaovad. Kõrge ametnik vastas nagu ikka, ei vastanud küsimustele. Selle asemel algas mingi häma, et oot-oot, me kõigepealt kaardistame oma vajadused ja siis … Uskumatu, intervjueeritav ei saanud kõige lihtsamast küsimusest aru, mida teete kui raha ei ole? See ongi selge ilming meie tänapäeva väärusust, et kõigepealt on meie vajadused ja siis me vaatame palju meil sellele kulub. Ilmselt on ontliku säästmise ja tuleviku planeerimise geen kogu meie administratiivses otsustusahelas kaduma läinud.
Imelik, kuidas me ilma reservideta kriisist välja oleksime rabelenud? Või oleksime lihtsalt tuimalt „Kreekat teinud“ ning osa oma suveräänsusest loovutanud rahvusvahelistele kreeditoridele? Nojah, siis muidugi selliseid totraid debatte ei peetaks, sest osaline suveräänsuse loovutamine tähendab seda, et Pilvepiiril pole suurt midagi arutada, tuleb teha nii nagu laenuandjad käsivad. Sellist majanduspoliitikat tahamegi?
Kreekale mõjus selline raputus hästi, mitmed reformid sai tehtud, eelarve on juba struktuurses positiivis, isegi jõulupreemiaid makstakse vähekindlustatutele, kuid millise hinnaga? Eriti raske oli see just väikese sissetulekuga inimeste suhtes. Just nende suhtes, keda pseudovõrdsustajad justkui kaitseksid. Nüüd lõpuks on Dr Riigi arvates õnn meie õuele jõudnud, käesolev kooslus viib vajaduspõhisuse rahvani, ainult et … võlgadena. Kui DR Riik elab üle jõu, aga mida see eelarvedefitsiit ja varude ärakulutamine siis on, kui võlgade tegemine. Selline majanduspoliitika ei vii edu meie inimesteni, vaid Dr Riigi ebatõhusa toimimise tulemi – võlad. Dr Riik ostab vaid näilist heaolu, makstes selle eest võlakohustustena reaalset raha. Mitteteenitud raha kulutamine on raha ostmine. Kuid raha on samasugune kaur nagu kõik teisedki, selle eest tuleb maksta … raha.
Kaskaadiefekt
Tänane koalitsioon alustas mullu ju mõttetalgutega, kuidas ja milliseid poliitlubadusi täita. Harilikult on KOLE protsess selline, et lepitakse kokku mingite põhiliste täitmises võimaluste piires. No natukene susserdatakse majandusprognoosiga, et tulupoolt suuremana näidata ja põhilised lubadused ongi täidetud. Seekord läks teisiti, kokku sai väga eripalgeline seltskond no nagu pesumasinatootjad, tolmuimejatootjad ja rösterifirma, kõik oma huvidega.
Kõiki tollaseid raharoopimise pööraseid variante me isegi ei mäleta, kuid magusamaks ja alkoholiaktsiis tekitasid kohe vastasseisu. Meile öeldi küll, et mis te imestate, need ju pahed. Kuid meie ei uskunud. Polnud usutav. Eelmine seltskond kuulutas mootorikütuse ennaktempos maksustavaks paheks, nüüd siis kuulutati ka pulgakomm ja limonaad paheks. Mida sellest järeldada? Ainult ühte: kui Dr Riik tahab mingit maksu kehtestada või tõsta, siis kõlbab selgituseks ükskõik milline jaburus.
Kuid majandus ei allu tobedatele selgitustele, see kas kohaneb või voolab minema.
Me ei ole maailmas üksi, me oleme vabaturul ja vabaturg karistab igat valeregulatsiooni rahaliselt. Selle ülima järelevalvajaga ei saa vaielda nagu EK-ga, kas nende või meie arvestusmeetod on õige või vale. Alkoholiaktsiisi tõstmine selgelt sõnamurdlikul viisil oli muidugi Dr Riigile häbistav, kuid ka Dr Riigile rahaliselt karistatav. Pärastine jutt rahvatervise arendamisest lihtsalt küüniline ning mannetu. Müüte tuleb enne luua, mitte pärast juhtunu seletuskirjana esitada. Kuid see pealtnäha üksik aktsioon polnud lihtsalt üks raha roopimise meetodeid, vaid see üksik ebaõnnestunud maksuotsus vallandas kaskaadiefekti.
Läti Seim Toompeal
Mida me siis saime sellest rahvatervise meetmest? Esimene löök oli muidugi Dr Riigi usaldusväärsuse pihta, kuid peame arvestame, et riigid on omavahelises konkurentsis. Kõik valitsused püüavad kõikvõimalike nippidega tekitada enda ettevõtjatele soodsamaid tingimusi, et olla selles raskes võistluses edukas. Meie otsustasime muuta ühe tööstusharu konkurentsivõimetuks.
Alkoholitootjate (ärgem unustagem, et tegemist on legaalse äriga) tootmismahud langesid, ilmselt väheneb ka töötajate arv (kasumist ja investeerimisvõimest rääkimata). Kuid ega alkoholikaubandus meie rumalusest globaalses mõttes soikunud, äri käib Lätimaal edasi. Igati vahva äri … Lätile: nende maksud, meie kärakas, meie ostjad, nende tulu.
Sellist peent „äri“ andis välja mõelda. Meist on saanud „uussoomlased“, käime naabrite juures napsi ostmas nagu ülelahe velled meil käisid. Kütust, toitu ja majapidamiskraami ostame ka Lätist. Möödaminnes, kuid … Paarkümmend poodi lõunarindel on juba uksed sulgenud, ei pidanud konkurentsivõitlusele vastu.
Poliitinimene ütleb selle peale, tühja sellest, et külapood kinni pandi, külas on ju teine veel. Oh kui suureline on seda mäe pealt vaadata pea neljatuhandelise palgaga. Võõras mure.
Kuid paljudes kohtades ongi pood veel see viimane kants, kuhu rahvas koguneb. Kõik teised on lahkunud: kool, postkontor, velsker, pangaautomaat. Riik on lahkunud. Nüüd ka pood. Kahju. Kuid mäe peal mõeldakse välja üha uusi regulatsioone kuidas „pahedega võidelda“ ja seda vähestki äri, mida kohapeal tehakse ära suretada.
Nüüd on ka laevamehed avaldanud arvamust, et ilmselt on mõistlik laevastik viia Läti lipu alla. Lehvitame neile? Head teed? Ja siinkohal tekkib mul küsimus, et kas meil Toompeal on ikka meie oma Pilvepiir koos või on vahepeal riik üle võetud ja mäe otsas istub hoopis Läti Seim? Kuskohalt selline pöörane mõttepojukene?
Seal tehakse ju otsuseid, mis halvendavad meie konkurentsivõimet ja soodustavad naabrite oma. Muidugi tuleb naabreid aidata, kuid ega enda eksistentsi selle aitamisega pea küsimärgi alla seadma. Kuid tundub, et Toompea Seim ei oskagi teisiti mõelda, kui poliitinimene põhjendad aktsiiside tõusu sellega, et naabrite elatustase on madalam, seepärast peavad meie aktsiisid olema kõrgemad, et nad peavadki meie pealt teenima, nii nagu meie senini teenisime põhjanaabrite arvelt, siis on küll midagi mõtteloogikas viltu.
Arvutusoskusega ka . Ilmselt oleks mäe peale vaja üht tõelist raamatupidajat .
Abi globaalsetele „nõrkuritele“?
Kuid meie heldekäelisus ja abivalmidus on globaalsem, kui vaid Läti. Tundub, et me tahame aidata kõiki maailma väeteid ühest küljest tappes aktsiisitõusudega oma majandust, loobudes oma tuludest ja vabastades turu teistele, teisalt makstes subsiidiumeid sellistele nõrgukestele nagu „Mitsubishi“, „Tesla“ jne. globaalsetele kontsernidele.
Kas meil tõesti polnud oma rahaga midagi targemat teha? 2014. aastal õnneks lõpetati elektriautode ostutoetuse maksmine, kuna turult tulnud indikatsioonidele toetudes eeldati, et tehnika arengu ja konkurentsi tihenemise tulemusena toimib turg edasi ise ja toetust pole enam tarvis. «Kahuks ei ole autotootjad lootustega sammu pidanud ja nüüd, kaks ja pool aastat hiljem, kaalutakse taas mingil moel toetuste taastamist,» Ehk siis lahtiseletatult, kuna autotootjad pole sammu pidanud peaksime me neid aitama?
No kuulge, muidugi on puhas loodus väärtus, kuid ka elektrit toodetakse fossiilkütustest (vähemalt meil). Pealegi pole vaja olla kõiges esimene, esimene olla suurtes asjades mida teevad, juhivad ja kasumit lõikavad teised. Muidugi on tulevik elektriautode päralt, kuid ostame neid siis, kui need muutuvad meile taskukohaseks. Esimese inimgenoomi järjestamiseks kulus 15 aastat ja kolm miljardit USA dollarit. Praegu saab inimese DNA järjestada mõne nädalaga, ja seda kõigest mõnesaja dollari eest. (Y. N. Harari „Sapiens. Inimkonna lühiajalugu“ 2016 lk 527). Ootame, küll me jõuame.
Kui mõelda teistpidi, siis Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefondi ja Kalevi kommivabriku poolt augustis ja septembris läbiviidud heategevuskampaania raames koguti kuulmispuudega laste toetuseks üle 21 000 euro. Kogutud rahast saab abi 30 erivajadusega last kasvatavat perekonda üle Eesti. Mida me siis valime? 10 milli edevusele või sinna kuhu seda tõesti vaja on? Oleks aeg mõelda sellele, et iga valesti kasutatud euro jätab midagi väga vajalikku, võib-olla elulist, tegemata.
Ave Caesar, surmaminejad, vabandust, pensionärid tervitavad Sind
Teisalt võib-olla ongi õigem lasta praegusel seltskonnal teha võimalikult palju totrusi, sest ega siin hea sõnaga midagi tee. Hea sõna ei maksa. Häid nõuandeid ei kuulata. Relvakaupmehe filosoofia järgi „Vaadake, maailma juhib hirm. Unistusi keegi ei usu, heldusse keegi ei usu, üldse millessegi heasse. Päris maailmas. Olete nõus?“ (…) „Lubad vennikesele maja ehitada, ta ei usu sind. Aga ähvardad ta maja maha põletada – teeb, mida kästud. Eluline tõsiasi.“ (J Le Carre „Öine administraator“).
2019. astaa kevadeks on kõik need seemned mida praegu külvatakse: maksureform, aktsiistõusud, tasuta ühistransport jne oma viljad andnud. Kõik need rahulolematud, kes saavad oma täiendava maksuteatise, kaasa arvatud kepsakamad pensionärid, rõõmsate hulkadena tulevad tervitama tänaseid toimetajaid nii maakaupluste endised omanikud ja töötajad ja kõik need, kes uskusid 64 euro rohkem kätte saamise lubadust, võrdlevad oma ostuvõimet lisandunud hinnakasvuga ja saavad aru, et on saanud tühjad pihud. Müüdiloome seisukohalt on tähtis teada, et „ülbust und lollust” ei ole mõistlik võtta oma tugisüsteemiks.
Tundub, et 2019.aasta kevadeks puhkeb pettumuse mürgipuu eriti lopsakalt õide. Ootame, vaatame? Või ei oota?
