Majandusanalüütik: Eesti tõrjelahingud ehk miks riik tahab majaehitust alustada neljandast korrusest?
Riigikogus on loodud kaks probleemkomisjoni kriiside lahendamiseks, kuid paraku ei ole kummagi puhul meile omaselt tegelikku probleemi sisu ära tabatud ega aru saadud, et kriisi ei ole võimalik lahendada ilma süsteemi põhja paika panemata, kirjutab majandusanalüütik Peeter Tammistu.
Kõle suusailm, aga kontori akna taga käib vilgas ehitustegevus. Kerkimas juba mitmes maja ja mis kõige huvitavam, kõiki alustatakse ühte moodi – vundamendist. Ühtegi maja pole alustatud neljandast korrusest. Imelik miks küll? Kogemus on õpetanud, kõigepealt tugev põhi ja siis vastavalt püsivusarvutustele kogu konstruktsioon püsti. Jah mingil imelikul põhjusel ei alusta me ka jõulukuuse kasvatamist neljandast meetrist ega tomatikasvatust lumehangest. Aga Pilvepiiril arvatakse teisti. Usutakse, et majaehitust saab alustada ülevalt ehk tehakse valdkondade üleseid alusdokumente.
Just selline vastuoluline tunne valdas mind, kui kuulsin järjekordsest ettevõtmisest meie riigi ja rahva püsimajäämiseks. Nimelt on riigikogus lisaks alatistele-, eri- ja uurimiskomisjonidele kaks probleemkomisjoni: riigireformi arengusuundade väljatöötamise probleemkomisjon ja rahvastikukriisi lahendamise probleemkomisjon. Kui on probleem siis tulebki sellega tegeleda. Niisiis moodustati rahvastikukriisi (lahendamise) probleemkomisjon, mis moodustas rahvastikupoliitika töörühma, mille eesmärk on „Rahvastikupoliitika põhialused aastateks 2018-2035“ väljatöötamine.
Iseenesest on rahvastikuprobleemidega tegelemine muidugi tarvilik samm, seda enam, et demograafid ja statistikud on ammu häirekella löönud. Ka on Dr Riik oma tegevusprogrammi üldeesmärgina kirjas “Eesti rahvaarvu suurendamine”. Niisiis vajalik teemavaldkond. Kuid avalikkusele pakkus veel ühe töörühma moodustamine ja veel ühtede põhialuste koostamine vähe huvi. Miks? Vaadates järgmiste päevade infovooge taipasin, et ega keegi seda tegevust enam tõsiselt võta. Kahju raisatud ajast, kahju raisatud võimalustest, kahju meist ja teist.
Ei ole võimalik lahendada mingit kriisi, kui süsteemi põhi pole paika pandud nagu lumehanges pole võimalik tomateid kasvatada. Me pole probleemi sisu ära tabanud. Kui riigi elanikkond jääb väiksemaks ja vanemaks, siis tuleb selle toimimist kohendada mõõdukohaseks. Vana kuub on jäänud meile suureks, jäädes küll jala alla, küll ukse vahele, tekitades meile erineva raskusastmega vigastusi. Meil on valus ja me otsime lahendusi. Kuid otsime valest kohast, kriis ei ole mitte treppide või uste ehituses, kriis on lotendavas ülerõivas. Tehes pehmemaid treppe või kummist uksi ei lahenda me kriisi. Alustada tuleb ikkagi vundamendist ehk riigireformist. Kui me riigi toimimise põhja paika paneme, siis lähevad ka teised komponendid oma loomulikku paika hakates toimima loogiliselt, loodusseadustest lähtuvalt.
Kaks komisjoni üks probleem
Need kaks probleemkomisjoni on ühe ja sama probleemi kaks peegeldust. Rahvastikupoliitika visioon ja eesmärk (rahvastiku kasv, sidusus; ühiskond on säästev, õnnelik, loominguline ja jõukas; väärtustatakse laste saamist ja kasvatamist) ongi eesmärk kuhu jõuda. Just niimoodi me peaksimegi iga päev mõtlema. Kuid see visioon ei ole mehhanism millega püstitatud eesmärki (elanikkonna suurenemist) saavutada, selleks on vaja riigireformi ehk riigireformi probleemkomisjoni tõhusat tööd. Ja siin ilmnevad probleemid probleemkomisjonidega.
Rahvastikukriisi lahendamise probleemkomisjoni probleem ilmnes rahvastikupoliitika töörühma esimesel istungil. See koosistumine ei läinud mitte tühja, õigemini oli selle kasu just õhu puhtaks löömisel. Nimelt tõdes kogunenud seltskond, et probleemkomisjoni üks (põhi)ülesanne seirata Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammi üldeesmärgi “Eesti rahvaarvu suurendamine” täitmiseks vajalikke tegevusi ei ole täidetav. Väljendati arvamust a´la kuskil on see koht, kus me seame eesmärgiks, et rahvaarv ei kahaneks, tõdeti, et rahvastiku kasvu puhul on tegemist pigem unistusega, rõhutati, et pigem tuleks mõelda sellele, kuidas pidurdada rahvastiku vähenemist jne. Tõesti on kohatu ja ebarealistlik rääkida kasvust, kui erinevate rahvastikuprognooside kohaselt kahaneb 2040. aastaks Eesti rahvastik vähemalt 100 000 inimese võrra. „Heal juhul“ Tartu jagu inimesi kadunud?
Niisiis sõnaline plaan rahvaarvu suurendada ei tööta. Kuid mis siis töötab? Millest oleks abi? Alustuseks peame eesmärgi kindlaks tegemisest, mida me saavutada tahame ja kuidas meil on võimalik seda saavutada.
Tomatikasvatusest
Kuna tundub, et väga väheseid häirib perspektiiv kaotada paarikümne aastaga Tartu jagu rahvast, siis viime jutu millelegi lihtsamale, näiteks tomatitele. Kui me tahame nautida maitsvaid tomateid, siis ei aita sellest, et me seda tahame. Kui meil on eesmärgiks tomateid kasvatada, siis peame (üldjuhul) kevadel kasvuhoonesse taimed istutama. Kui tahame tomateid kasvatada, peame tomatitaimed istutama, mitte kurki ega ohakat. Kuid olenemata sellest millist salatit me saada tahame, peab meil olema kohane kasvuhoone. Õigete mõõtmetega, hästi projekteeritud kasvuhoone ja infrastruktuur on eeldus tomatite kasvatamisele.
See kasvuhoone ongi nagu riigireform, ilma selleta saaki kasvatada ei saa. Sellest peamegi alustama. Selle jaoks on meil ju loodud teine probleemkomisjon, millel on mandaat jälgida ja analüüsida haldusreformi elluviimist ja regionaalhalduse ümberkorraldamist ning neile seatud eesmärkide saavutamist; teha ettepanekuid avaliku võimu ümberkorraldamiseks ja vaadata üle selle täidetavad ülesanded; hinnata avaliku võimu ümberkorraldamise eesmärgil elluviidavate tegevuste mõju ja jätkusuutlikkust.
Samas esines lugupeetud Jüri Raidla mullu riigikogu ees riigireformi teemal ja formuleeris väga täpselt,et on tarvis poliitilisel tasandil kokku leppida vähemalt kolm asja: riigireformi eesmärk, selle mõiste ja sisu, ning mõõtkava ajas ja ruumis. Igati mõistlik ettepanek. Lihtne, kuid …
Probleemkomisjoni mandaadist selgub, et probleemkomisjonil pole mandaati riigireformiks sellises võtmes nagu Jüri Raidla seda välja pakkus ja nagu tegelikult ka vaja läheb.
Ütleme niimoodi, et pole mandaati mitte kasvuhoone ehitamiseks vaid jälgimiseks, kuidas naabri Kalle selle asemel mingit igerikku sara püsti ajab. Tänaseks on komisjoni aktivas kaks korda esimeest valida ja vastavalt mandaadile „jälginud ja analüüsinud“ haldusreformi käiku, kuid riigireformi eesmärki, selle mõistet ega ajahorisonti pole määratud. Probleem seisneb nimelt selles, et selline tegevus ei lahenda probleemi.
Töörühmas käsitletu jätab mulje nagu oleks tegemist sõja või katastroofi tagajärgedega toimetulemisega. Nojah, eks 100 000 kodaniku kaotus ole ränk haav rahvuse kehas. Jääb mulje, et seda ei märgata või ei teadvustata. Te ei usu? Vaadake arutlusteemasid: alkoholiaktsiis on meie kõige tähtsam poliitiline küsimus.
Bürokraatline jalajälg
Keskkonnainimesed räägivad tihti meie tegevuse mõjudest loodusele ja selle näitlikustamiseks kasutavad jalajälje mõistet. Tegelikult võime kogu oma olemist ja tegemist ette kujutada keskkonnana. Igast tegevusest tekkivad mõjud. Kui me kujundame oma regulatsioonikeskkonna selliseks, et see koosneb vaid regulatsioonidest regulatsioonide pärast, siis kujuneb meie elu põhijäljeks hirmsuur „bürokraatiline” jalajälg. Kui see jalajälg läheb liiga suureks, siis on see samasugune häving nagu ookeani reostamine või vihmametsade raiumine.
Positsioneerimise kunst
Me peame positsioneerima ennast ja oma võimalusi nii nagu need on, mitte nii nagu me tahaksime, et oleks. Mis meil, siis on: vananev, vähenev ja piiratud ressurssidega, kuid siiani nutikas ja teotahteline ühiskond. Sellest tulebki lähtuda ja alustada.
Vahel tundub, et me oleme tõesti vanaks jäämas. Kuulad, mis ümberringi toimub ja põhiline on see, et tahetakse keelata, piirata. Vabaduse platsil häirivad rulatajad „väärikaid” jalutajaid. Need „väärikad vanamehed“ küsivad üleolevalt ja enesekeskselt, et : „Kas selliste huligaanide jaoks kulutati maksumaksja raha linna peaväljaku kordategemiseks?”. Mina arvan, et küll on tore, et noored täidavad linna oma tegemiste ja saginaga. Seega, kui noored võtavad platsi omaks, siis on see õigesti tehtud investeering. Väga õigesti tehtud investeering. Aga ei, „vanamehed“ leidsid ametnikuhinge, kes leidis, et mingi nurgake on viga saanud, mingil torukesel mõlk sees ja keelasidki ära. Keelasid noored ära. Andsime signaali, minema siit noored? Vanainimeste vabariik, teil pole siia kohta? Kehv lugu. Või kuidas see võiks kaasa aidata rahvastikukriisi ületamisele? Need on kõik meie keskkonna küsimused, mis mõjutavad, kas noored tahavad siin oma sugu jätkata või kuskil mujal.
Lastekasvatus porgandikasvatuse näitel
Sündivusega on meil räbalad lood. Vahepeal käisime põhjas ära ja nüüd on see arv 1,6. Valitsuse tegevusprogrammi üldeesmärgi “Eesti rahvaarvu suurendamine” järgi on eesmärgiks, et summaarne sündivuskordaja kasvaks 1,67-ni. Aga maagiliseks „püsivuspiiriks” on ju 2,1 last. Vahe on tohutu. Samas kõlavad jutud, et elagem tervemalt ja kauem. Need on enesepetmise jutud, et me elame lihtsalt kauem, kuid ega me selle pärast kestma jää.
Nüüd on kujunenud uueks trendiks seletada, et kindlasti on praegu peresid, kes tahaksid rohkem lapsi, kuid jätavad nad sünnitamata, sest kardavad vaesusesse langeda. Umbes nagu porgandikasvatus, et andke meile raha, küll me siis kasvatame. Muidugi on tore, kui oleme haritud ja kõike oskame ära seletada, eriti mittetegemist, kuid see äraseletamine ei vii elu edasi mitte küünemusta jagugi.
Vaesuskartuse seletus on seletus nagu iga teinegi mittetegemise seletus. Vaadake, ma olen veidi vanamoodne, kes arvab, et lapse „saamine” pole mitte ühepoolne protsess, vaid et selles protsessis peavad osalema mees ja naine. Seega niikaua kuni inimesi ei hakata 3D printeril tootma jääb meie püsimajäämine kahe inimese tegemiseks/tööks/rõõmuks/visiooniks.
Ma ei kujuta eriti ette, kui selline mentaliteet oleks olnud Vaheriigi ajal. Elatud sai ühiskorteris, söögiks olid ämma kartulid ja hapukurk, maitseks heeringa saba ja sugukukekonserv, aga lapsed sündisid ja ehitus käis. Ei olnud ei sooja vett ega ematoetust.
Nagu ütles üks tark inimene: väga paljud lapsed jäävad sündimata vanemate laiskusest. Kuidas siis teha niimoodi, et meil oleks lastekultus, aga mitte brändikultus? Kas tõesti ongi niimoodi, et heaoluühiskond toodab vaid heaolu vajadust, vaid lõbu? Naudingut? Kas selline trend on ülikiirelt kasvava rahvastikuga planeedil Maa heategu inimkonnale? Elujõulisuse vähenemine?
Kui ka teie ülalmaalitud tulevikuga ei nõustu, siis on ainsaks alternatiiviks, et me loome keskkonna, nii mentaalse, kui ka materiaalse, mis loob olukorra, et meil sünniks meie rõõmuks mõnusal arvul lapsi.
Ja kuulge, jätke juba ükskord see tobe, primitiivne, nilbe iibe tõstmise jutt. Tohoo tont ae, vanad poliitinimesed, seistes ühe jalaga juba poliitilises loojangus, kes on vaevu-vaevu ühe lapsega maha saanud, ei ole mingid eeskujud „lapsetegemise juttu” rääkima. Kui me tahame midagigi saavutada, ja see saavutamine on ca 3-4 inimpõlve järjepide pürgimus, siis peaksime looma sellise keskkonna, milles noored tahaksid elada, sugu teha ja lapsi kasvatada. Seda saavad vaid noored määratleda, mis on see miski, mis neid köidab, neid innustab.
Noored „ruulivad” . Neilt tulebki küsida, neid kaasata. Täpselt samamoodi, kui majanduses, tarbija määrab majanduse tulemuse. Kui tarbija kiidab heaks ettevõtja toodangu ja sellest tuleneva positiivse keskkonna, siis majandus ka õitseb, kui ei … pankrot.
