Mis on kallinenud rohkem kui kinnisvara ja küüslauk?
Kuigi Läänemaailmas teati hiinlaste margihullusest, ei teadnud ilmselt väga paljud margikogujad üle maailma, mis on hiinlaste marginõudluse ja Hiina markide pöörase hinnatõusu taga. Hiinlased on suutnud väärtpaberistada margid ja on muutnud need sisuliselt börsikaubaks. Et Hiinas on hasartmängud keelatud, välja arvatud Macaus, leitakse õnnekatsumiseks muid harrastusi.
Pekingis on eluasemed kallinenud kümne aastaga kuus korda ja isegi küüslauk on kolm korda kallim kui kahe aasta eest. Kuid need ei ole ju astronoomilised hinnatõusud. Viimaseks võiks kvalifitseeruda linna margibörsil toimunud markide hinnaralli enne kui seal kauplemine augustis ajutiselt peatati.
Üks investor rääkis börsi stiilis margiturust, kus 2014. aasta kevadfestivali margi hind kerkis saja päevaga 24 jüaanilt 5800 jüaanile. Kuigi margisõprade kogunemised olid margivahetuseks, -ostmiseks ja -müümiseks, kujunesid need metsikuteks spekulatsioonide kohtadeks, ütles üks Pekingi filateeliaorganisatsiooni investorist liige.
Augustis käskis kohalike turgude järelevalve eest vastutav ministeerium peatada kõigi markide, müntide ja kaartide kauplemise kogu riigis. Selline korraldus tuli pärast uudiseid hinnamanipulatsioonide ja isegi investorite varade varastamist. Juba jaanuaris saatis Hiina keskvalitsus hoiatuse kõigile provintsibörsidele, sealhulgas ka markide omadele, et puhastuge või teid pannakse kinni.
2016. aasta lõpus oli Hiinas 125 margi-, mündi- ja kaardibörsi, kus aastane kauplemismaht oli ligi 3,9 triljonit jüaani (500 miljardit eurot), selgub valitsusvälise investeerimisinstituudi Stamp & Coin Worldi uuringust. Geograafiliselt on esikohal Shanghai 12 kauplemiskohaga, kellele järgnevad Peking ja Liaoningi provintsis kümne kohaga.
„Ilma korraliku järelevalveta ja regulatsioonita on muutunud margikauplemise kohad kohaks, kus kauplemiskohtade korraldajad ja suured investorid koorivad väikekogujate raha,“ rääkis üks investor. Selliste suurte tõusjatega nagu kevadfestivalimargiga juhtunud lugu on õpetlik. Hinnatõusu käigus ilmus äkki müügile seda marki suures koguses ja hind kukkus päevadega tagasi 300 jüaanile.
„Raske on öelda, kas sellised kohalikud kauplemiskohad on illegaalsed, kuna enamus nendest on saanud kohalike võimude heakskiidu või on ainult asjaosalistele teada. Sama moodi on võimatu öelda, et nende tegevus on legaalne, kuna seal on võetud kasutusele tuletistehingute kauplemismudel,“ ütles Hiina finantsinspektsiooni (CSRC) ebaseadusliku väärtpaberi- ja futuurikauplemisega võitleva osakonna ametnik Chen Beifeng. „Vastavalt futuurikauplemise regulatsioonidele ei tohi ükski organisatsioon ega eraisik organiseerida futuuride kauplemist ilma CSRC loata,“ lisas ta.
Briti analüüsifirma Intelligent Partnershipi andmetel moodustab Hiina investorite tegevus umbes ühe kolmandiku kolme miljardi dollari suurusest üleilmsest margiturust. Mis Hiina margiturul tegelikult toimub, ei tea nad midagi. Kuid enamus margitehinguid toimub Hiina provintsitasemel börsidel, kus ei ole ei haruldasi kollektsioneerimisobjekte ja sealne tegevus üleilmses turustatistikas ei kajastu.
Mõnede asjade hinnad on vaid mõned fengid. „Enamus inimesi kaupleb nendel börsidel nagu tullakse margipoodi rämpsu sorteerima,“ ütles üks Pekingi füüsilist margipoodi pidav müüja. „Mida odavam on mark, seda enam tahavad nad neid osta margibörsi nimekirjast. Päriskogujad ostavad ainult kalleid marke.“
Kuidas on sellised margiklubid muutnud mõnesendised margid kuumaks finantsturutooteks? Kõigepealt koguvad margidiilerid või eraisikud palju odavaid marke ja saadavad oma kollektsiooni margihoidmise kohta (custody). Seal vaadatakse üle, et ega margid pole katkised ega võltsingud ja seejärel grupeeritakse need nagu oksjonifirmades lotideks. Iga lot saab seerianumbri sarnaselt börsi aktsiasümbolile ja see noteeritakse margibörsil. Investorid ostavad ja müüvad lote kas otse börsil või maakleri vahendusel.
Mitmed suure rahakotiga turuosalised, keda kutsutakse kullameistriteks, hakkavad ostma kindlat liiki marke, tekitades hinnaralli ja püüavad meelitada väikeinvestoreid ostma kõrgemate hindadega, rääkis anonüümseks jääda soovinud investor. Kui hind on tõusnud sobivalt kõrgele, müüakse äkki suurem kogus marke, mis toob hinna kukkumise. Kuigi margibörsid on kehtestanud väärtpaberibörsi sarnased päevased hinnaliikumise piirangud (kuni 10% päevas), kukuvad mõnikord markide hinnad kohe börsi avanedes limiiti jättes tavainvestorid müügivõimaluseta ja võimaluseta piirata oma kahjumeid.
Teine investor, kes kauples Junan Zhongnani margibörsil rääkis, et ta kaotas 2015. aastal ühe kuuga 260 000 jüaani ehk 33 000 eurot, kuna seal räägiti üles ja müüdi üleshaibitud margid maha.
Suured kalad meelitavad väikeinvestoreid marke kauplema jutuga, et see on kindlam kui aktsiabörs või et sellel turul on võimatu kaotada. Sotsiaalmeediaäppides nagu QQ ja WeChat väidetakse, et margid on kindlamad, kuna need on ikka reaalvarad.
Elektroonilised margi- ja mündibörsid hakkasid paisuma pärast seda kui Nanjingi kultuurivarade börs lubas 2013. aasta oktoobris margid oma portfelli. Paljudel sellistel margibörsidel käib kauplemine samal ajal kui aktsiaturul. Kui tehingute maht kasvas, hakkas margibörsidel kauplemine ka meenemüntide ja rahatähtede, telefonikaartide ja isegi Mao-aegsete toidukupongidega.
Sellised kuumad finantsturu panused hakkavad hiljem mõjutama markide hindu väljaspool börse. Näiteks Hiina 1980. aasta sodiaagi ahvimark, mille nimiväärtus on 0,08 jüaani, maksab kaasaajal Pekingi Madiani margiturul 12 000 jüaani. Hiina kirjandusklassikale punase kambri unistusele pühendatud kahe jüaanise nimiväärtusega mark maksab nüüd tuhat jüaani.
Tsinghua ülikooli kunsti- ja disainiakadeemia professori Zhou Yue sõnul on kõigi tema kujundatud markide hinnad tõusnud 300-400 protsenti.
Näiteks 2013. aasta tosin marki nimetusega Hiina unistus maksid 60 jüaani tükist. Kaks aastat hiljem müüdi üks mark juba 3100 jüaani eest.
Pärast kauplemise peatamist margibörsidel on hakanud margikauplejad kaeblema.
„Läinud aastal läks äri hästi. Kuna börsidel kauplemine nõudis suurt kogust, ostsid investorid kümneid tuhandeid marke,“ ütleks üks Madiani turu margikaupmees.
Kui Caixin külastas läinud nädalal margiturgu, oli see tühi. Paljud poed olid kinni. Müüjad, kelle pilgud olid kunagi naelutatud börsidel markide hinnaliikumisi vaatama, mängisid hoopis oma mobiiltelefonides mänge.
Üks müüja näitas enda ette kuhjatud margivirna ja ütles, et „margibörside suured tõusud ja langused on hävitanud kaubanduse. See oli vaid mull.“
Augustidirektiiv sundis CSRCid puhastama ligi tuhandet börsil, kus kaubeldi kõikvõimalike asjadega alates väärismetallidest veinide ja eesliteni.
