Majandusanalüütik: kuidas meie Kalevipoja müüdist on mugandudes järsku saanud Kilplane?

Vanad müüdid Eesti arengut enam ei toeta, need ei ole usutavad. Alustasime paarkümmend aastat tagasi oma aja müüti valikuvabadusest, kuid oleme selle asendanud käepärasema sundmenüüga „tasuta“ teenustest, võrdsed võimalused asendanud võrdsustamise ja võrdsusega, ausameelsuse kavaljuttude ja pealekaebamisõhutusega. Uutmoodi arengu jaoks on uut müüti kui tugisüsteemi, hädasti vaja, kirjutab majandusanalüütik Peeter Tammistu.

Vahel on niimoodi, et ärkad halli sügishommikusse ja ei oskagi oodata midagi meeldivat. Kuid vahel muudab mõni ootamatult positiivselt laetud tegu halluse kirkaks ja rõõmsameelseks. Just selline tunne oli lugedes „Eestimaa noorte manifesti“. Selge, julge, mitte virisev vaid lahendusipakkuv.

Mis peamine noored ei öelnud „andke meile“, ei see pöördumine oli hoopis väärikam - me tahame olla kaasatud, me tahame olla osalised tuleviku kujundamisel, kui võrdväärsed partnerid. Õige, see on nende tulevik. Võib-olla oli see tähelepanu juhtimine, võib-olla tormihoiatus, kuid igatahes kodaniku meeldivalt aktiivne hoiak. „Me tunneme muret oma riigi pärast ja soovime, et lisaks sellele, et meie teid iga päev kuulame, kuulaksite ka teie meid.“

Kas me kuulame? Või arvame, et mis need lapsed ikka teavad ehk nii nagu veel hiljuti õpetati „Laps räägib siis, kui kana pissib“. Oleme harjunud mõtlema, et teame vägagi hästi, mida meie lapsed vajavad, mis on neile hea ja mis mitte. Kuid hiljuti 15 riigis tehtud uuringud näitasid, et paljud täiskasvanute levinud „õiged arvamused“ laste heaolu kohta ei ühti laste eneste arvamusega. Kui lapsi on mõistlik kuulata, siis meie noori seda enam, et „Me ei küsi, mida riik saab meie heaks teha - Me kutsume riigiesindajaid koos meiega tegudele ja eeskuju näitama.“ Vägev! Mitte hale niutsumine, et võtke meid kaasa, vaid vastupidi - poliitinimesed, me võtame teid kaasa kui … Nemad juba teavad, et „ Meie oleme ju need, kes peavad oma lastele otsa vaatama ja selgitama, miks …“ ja „Me ei taha lihtsat elu! Hea riigikogu liige – ärge tahtke seda ka teie!“, siis on kõik korras ehk Vanaema Marie oleks öelnud „Nagu kivi oleks süamelt langenud.“ Juba kirjutatakse Eesti uut lugu, uut müüti. Tore.

Aga uutmoodi arengu jaoks on uut müüti, kui tugisüsteemi, hädasti vaja. Vanad müüdid enam ei toimi, pole usutavad. Usul on oma suur roll avastustes ja arengus. Kaupmees Shlimann uskus, et Homerose müüdid põhinevad tõsilugudel ja avastaski nii Trooja, kui Mükeene. Kõik puhtalt selles usus, et need muistendid peegeldavad ajaloolisi sündmusi. Meie eneste Kalevipojamüüdid on olnud mitmes tegemises juhiseks, tugisüsteemiks. Kõik meie ennemuistsed lood räägivad ausa peremehe edust ja kahtlase kratitaja kadust, tööarmastusest, nutikuse saavutatud edust, sossepa saatusest ja hoiatab tölpluse eest. Selliseid tugisüsteeme tunneme juba Gilgametsi eeposest peale kuni tänapäeva moraalikoodeksite ja käitumisjuhenditeni.

Muinasjutt kui arenguvõimendi
Kõik me vajame enese „käima tõmbamiseks“ head lugu. Kujutlusvõime ja koostöö on inimkonna liikumise mootor olnud.

Maiade kujutletava korra järgi tagasid valitsejad ja preestrid (ametnikud) neile vihmasajud, et head maisisaaki kasvatada. Selleks pidi ohverdama ettenähtud korras ja määras (ka inimesi). Leping inimeste ja valitsejate vahel oli selline, et ühed tagavad annetused/maksud ja teised tagavad inimestele vihma kui heaolu ja õnne. Kujutletav kord toimis pikka aega, kuid siis toimus keskkonnas muudatus, milles kujutletav kord ja müüdid enam ei toiminud, ohverda palju tahad, vihma ei ole. Sama müüti järgides nõudsid preestrid ikka suuremaid annetusi/makse kuid, vihma/heaolu ikka ei tulnud. Keskkond oli ju muutunud. Pöördumatult.. Kui inimesed, muutusid rahulolematuks, siis tõstsid preestrid annetuste/maksude (sh ka vereaktsiisi). Ikka rohkem ja rohkem nõuti inimohvreid. Tulemus … Täna me teame, et annetuste/maksude tõstmine oli väär, see viis impeeriumi ressursside väljakurnamisele ja riigi eksistentsi lõppemisele ja mittetoimiva kujutletava korra kokkuvarisemiseni. Seepärast peame olema avatud meelega oma müüte järgides, äkki me teeme midagi valesti, ohverdame liiga palju valele altarile - ühtlustamisele, võrdsustamisele, selle asemel et panustada loovusele ja valikuvabadusele.

Müüdiarendajad
Küsite, mis oli selle inimese arengu käsitluse mõte? Mõte oli selles, et me ise loome müüte, võimendeid, kuidas paremini koos toimida. Hammurapi koodeks kirjeldas ajastuomast müüti, mis oli ühiskonna koostoimimise aluseks, Ameerika kolooniad kirjeldasid on kujutletavat korda läbi Iseseisvusdeklaratsiooni ja neid usuti. Kui usk nendesse kaob, kaob ka müüt, kaob tasakaal ning otsitakse läbi uue müüdi uut tasakaalupunkti. Koos toimimine on tasakaalustatud süsteem õigustest ja kohustustest, mitte ainult õigustest ja vajadustest.

Ka täna loome me müüte. Me oleme loonud näiteks Euroopa Liidu müüdi. Väga hea ja tõhus müüt. Seegi müüt toimib seni, kuini kõik usuvad sellesse ja panustavad lähtudes müüdi aluspõhimõtetest nii kohustuste kui vastutusega. Kui osad klubiliikmed hakkavad panustama vaid õiguste, vajaduste ja enese poolt kujutletud arvestusmeetoditega, läheb müüt hapuks. Laguneb.
Meie oleme ilmselt kujunemas üheks nendest, kes mõtlevad vaid müüdist tulenevatele õigustele ja vajadustele. Kuid selline tegevus kahjustab müüdi eesmärki – panna palju inimesi koos toimetama. Suurbritannia jaoks läks igatahes konnakeetmise piim liiga kuumaks, hüppas välja. Edasi?

On sündimas mitu põlvkonda lapsi, kes hakkavad kinni maksma oma vanemate „vajaduspõhise maailma“ nautimise vilju.

Müüt (väikese)võla ja (nõrga)narkotsi kasulikkusest
Ajal mil võlakoormus kogu maailmas tõuseb kasvavas tempos, oleme meie unikaalses vabamehe seisuses. Hiljutisest UBS ja PWC raportist ilmneb, et suureks probleemiks lisaks polariseerumisele on globaalne võlakoormus. „Ka see kasvab üha kiiremas tempos. USA võlg on ligi 20 triljonit dollarit. Niisiis on sündimas mitmeid generatsioone lapsi, kes peavad edaspidi töötama süsteemi jaoks ja maksma makse, et riikide võlakoormust vähendada.“

Seega on sündimas mitu põlvkonda lapsi, kes hakkavad kinni maksma oma vanemate „vajaduspõhise maailma“ nautimise vilju. Võetakse laenu ja tehakse ebareaalseid otsustusi nende noorte lastele ja lastelastele, kes täna Manifesti esitasid? Häbi meil olgu. Pole veel sündinud ja juba võlaorjuses? Vanemate meelas „vajaduspõhine“ elustiil on nad orjaks müünud.

See müüt ei „tööta“, vajatakse muutusi, et majandus käima tõmmata, võlgadest vabaneda. Sedasama noorte manifesteeritud sütitavat mõtet, et me ei taha lihtsat elu, me tahame olla võrdväärsed tulevikukujundajad, ei tohiks raisku lasta minna. Just seepärast ongi vaja noorte pealehakkamist ja loovust. Nende kaasamist. Vanadest müütidest lähtudes on senini majandusmõtlejail välja pakkuda vaid kaks igerikku teed: esiteks kehutada inflatsiooni kasvu, mis tasandaks osad võlad, teiseks majandustulemuste ümberjagamise parandamine ja läbipaistvus.

Kuskohalt selles läbipaistvate ümberjagamise meetmetes kasv terendab on veidi segane. Kuidas see kolme jäätise ümberjagamine käib, kui üks on ümberjagaja, kes võtab iga ümberjagamise pealt ampsu, kuid jäätiseid juurde ei toodeta? Ja edasi? Edasi on ideeikaldus, pole pakutud ei uut ressurssi, ei uut müüti. Kuidagi lahjaks jääb see jutt ja supp. Lugu ju pole, kui mitte arvestada piinlikkuseni kanduva läbipaistvuse kaudu kadetsemise edendamist. Kadestamine, kui arengumootor? Kahtlen sügavalt.

Otsingud
Meiegi alustasime paarkümmend aastat tagasi oma aja müüti valikuvabadusest, kuid oleme selle asendanud käepärasema sundmenüüga „tasuta“ teenustest, võrdsed võimalused asendanud võrdsustamise ja võrdsusega, loovuse asendanud friikartuli valmistamise regulatsiooni värvikaartidega, ausameelsuse asendanud kavaljuttude ja pealekaebamisõhutusega. Kehv asendus.

Kuidas siis niimoodi juhtus, kuidas meie Kalevipojamüüdist järsku pisikeste muganduste lõputu rajana on saanud Kilplasmüüt?
Äkki on niimoodi, et meie ülempreestrid, vanade maiade kombel, adumata keskkonna pöördumatut muutust, nõuavad meilt üha rohkem annetusi/makse ja inimohvreid? Te ei ole sellele mõelnud? Olete soojas piimas istuv konn? Mõnus (veel). Usute, et vanale nähtusele uue nime andmine muudab selle olemust?

Näiteks nimetame pealekaebamise ümber naabrivalveks?

Mõned nimemuutused on maitseküsimus, nii nagu minu sõber otsustas ühel päeval, et ei kutsu enam kaasat Hellakeseks vaid nimetab ümber Pillekekseks. Kaasa sama, ainult nimi teine. Noh, maitse küsimus, kui neile niimoodi rohkem sobib, olgu õnnelikud. Mõnede asjadega nii libedalt ei lähe. Näiteks nimetame pealekaebamise ümber naabrivalveks? Kusjuures Dr Riik lausa reklaamib, öördage julgelt. Väga libe tee.

Ühise eesmärgi mõistmine ja kodanikuallumatus
Järgmise „põhitõena“ on teid ilmselt kurguauguni täis topitud teadmist, et midagi polegi teha, tuleb karistada ja veelkord karistada. Kuidas kunagi, mõnikord aitab hea sõna rohkem, kui karistamine. Enamasti on olemas õhkõrn piir, mille puhul inimene tunneb, et see mida ta vabatahtlikult (oma sisemisest sunnist lähtudes) panustab ühisesse kassasse, teades ühiseid eesmärke ja selle vahel mida talt võetakse. Sunduslikult. Just ühistest eesmärkidest arusaamine on võtmeküsimus edasiseks käitumiseks.

See, mis lõunapiiril toimub on puhtalt trots Dr Riigi tobedate otsuste vastu, omamoodi kodanikuallumatus.

Senikaua, kuni Dr Riik suudab püsida sellel poolel, mida nimetatakse andmise pooleks, on maksude kogumine (pigem kogunemine) väikese administratiivse kuluga mõnus toiming. Kui see ületab õiglustunde piiri, siis ei aita midagi, pea kõik kellel võimalik püüavad nihverdada ja optimeerida oma tegevusi. Te ei usu? No, kas te arvate, et inimestel on hirmus vajadus minna Lätti kärakat ostma. See, mis lõunapiiril toimub on puhtalt trots Dr Riigi tobedate otsuste vastu, omamoodi kodanikuallumatus. See, et sellise kodanikuallumatuse demonstreerimisega ei kaasne mitte repressioonid, vaid ka teatav materiaalne ergutus, lisab allumatusele veelgi vürtsi

Liikudes pealekaeberiigi suunal
See uus läbipaistvus ei põhine enam aul, vaid pealekaebamisel. „Normaalne“ pealekaebamisühiskond? Normaalne seal, kus ebanormaalsus oli muutunud normaalsuseks. Me teame nüüd et SDV-s kandsid mehed naiste ja naised ,meeste peale Stasi ette, oli loodud tohutu pealekaebamisvõrgustik. See oli normaalne neile kes selles süsteemis elasid.

Kellelgi ei tulnud tol ajal pähe seda naabrivalveks nimetada. Me oleme panemas oma ühiskonda valedele alustele. Milliseid lugusid hakkavad meist rääkima meie lapselapselapsed, ka selliseid mida meie esivanemad rääkisid Kalevipojast või pajatavad nad uhkusega, et „Minu isa oli 2018 aasta tublim pealekaebaja“. Ei tahaks? Aga miks me sellist lugu siis püsti laome, andes sõnadele teise sisu, nimetades pealekaebamist naabrivalveks, reetmist „aja mahavõtmiseks“, kättemaksu „vilepuhumiseks“. Vürtsidades seda argpükslikku võltsvagadusega, nimetades ühe uusi normaalseid inimtegevuse ilminguid pahedeks vaid selleks, et sellelt maksu roopida?. Miks me jutustame valesid müüte?

Süsteemirike
Kuid see, et senine administreerimis-reguleerimis süsteem, mis põhineb üha enam madalama nimetaja järgi võrdsustamisel on kinni jooksmas. No kuulge, kui friikartuli tellimiseks on vaja üleliidulist värvikaarti, siis … Saan ma aru, miks britid soojast piimast välja hüppasid.

Mulle ei meeldi, puht minu isiklikest lühiajalistest egoistlikust huvidest lähtudes, Suurbritannia lahkumine liidust (kuidagi kindlam on nende seltskonnas), kuid teisalt mõistan ma nende heitumust liidu suhtes, mille regulatsioonid koosmõjus nende eneste regulatsioonide ja väärtustega ongi selle heitumuse tekitanud. Just niimoodi impeeriumid lagunevadki, äärealad lahkuvad. Neile tundub, et nad saavad iseseisvalt paremini hakkama.

Brittide arvates on arengu U-kõvera tipp läbitud. Ilmselt teavad nemad seda kõige paremini, on ju neil kogemus ühe impeeriumi suht rahumeelsest maandamisest nii, et majandussidemed ja jõud kannatada ei saanud. Vastupidi, uued tegutsemis- ja administratiivvormid andsid vaid lisaenergiat. Psühholoogide Schwartzi ja Granti väitel käivad kõik asjad, tagurpidi U järgi. Pole olemas midagi, mis oleks täielikult hea. Heal on hind, mis väga suureks kasvades enam ära ei tasu.
Kui asendada U-kõvera teoorias veiniklaasid regulatsioonidega, siis oleme U- kõvera keskpaiga juba ammu ületanud, oleme patoloogilised regulatsiooni sõltuvuses padujoodikud.

Liiga hea, et olla võrdne
Ilma filosoofilist sisu mõistmata läheb demokraatia, võrdsed võimalused ja regulatsioon üle vaid reeglite täitmiseks ehk diktaadiks ehk diktatuuriks. Mõned aastad tagasi lõi laineid juhtum, kus Rootsi koolikokal keelati hea söögi tegemine ära. Uskumatu, kuid keelati oma leiva küpsetamine ja rikkalik köögiviljavalik, sest … Vean kihla, et teist keegi ei arva põhjust ära, sest me pole oma võrdsustushulluses nii kaugele jõudnud. Kuid jätke see meelde, see on üks võimalik pilguheit ka meie tulevikku. Niisiis tähelepanu - liiga head toitu peeti ebaõigluseks.

Kokale nii öeldigi, et tema toit on liiga hea.

Teiste koolide lastel polnud ju nii maitsvat sööki. Kokale nii öeldigi, et tema toit on liiga hea. Ebaõiglaselt hea toit? Mis edasi? Bürokraatia tegi vasturünnaku, KOV käskis menüüd muuta, kuna teistes koolides ei saa õpilased sama hästi süüa ning see pole nende suhtes õiglane. Muide nn erimenüüga mingeid lisakulutusi ei kaasnenud. Sel ajal kui üks koolikokk samade vahenditega sai tehtud rohkem ja paremini, püüdis bürokraatia teha tuimalt kollektiivse pingutuse, et parandada koolitoidu üldist taset, madalaima ühisnimetaja suunas, püüdes tagada kõigile samaväärse madala valikuvabadusega toitu. Mõtlete et lihtsalt veidrus? Ei see on midagi enamat, see tapab kire midagi paremini teha, see tapab loomingulisuse, see tapab valikuvõimalused. Kuid kõik need kolm komponenti – kirg, loovus, valikuvabadus – ongi meie puhul ainsad arengumootori komponendid. Sisemine reserv.

Õppides loovust ja kirge
Koolitaja Shawn Doyle arvab, et loovus on meis kõigis olemas, kuid selle stimuleerimiseks tuleb vaeva näha. „Kui keegi sisendab endale, et ta pole loov, siis muutub see piiravaks uskumuseks ning sellest saabki reaalsus. Minu arvates käib loovuse kohta kaks tõde. Esiteks – kõik on loovad ja hea tõestus on sinu lapsepõlv. Teiseks – see võib tunduda ebaloomulik, aga väga loovad inimesed on muutnud selle treenimise harjumuseks. See aitab neil olla veelgi loovam.“ Muidugi peab ka tegevusvaldkond vähemalt meeldima, kuidas olla loominguline ilma kireta? Positiivse suhtumiseta? Arvatavasti on asi selles, et paljud meist on sattunud tegema valet tööd. Tuleb leida õige töö “Igal elualal on oma väärtus ja osakaal,“ tähendas filosoof Marcus Aurelius kaks tuhat aastat tagasi. „Armastage oma kätteõpitud ametit ja olge sellega rahul.“ Tehke kindlaks, mis alal te tark olete. Jätkake seda lõnga, kuni olete selle köieks pununud.“ Just, võib-olla on mul vedanud, et olen kokku saanud just selliste inimestega alates oma tööõpetuse õpetajast kuni maalähedase sügavalt filosoofilise vanaemadega, kellede maailma ei mahtunud mõiste „ei saa teha“. Saab.

Tuleb leida uus mudel, kuidas inimesi loovalt käituma panna.

Uus müüt
Ei saa igavesti võlgu elada, elamine tuleb tõhusamaks muuta. Kuid see polegi tähtis, tähtis on see, et tulebki leida uus mudel, kuidas inimesi loovalt käituma panna.
Me ei taju seda hukatuslikku arengut, me istume kui konnad soojas piimas sest me oleme juba harjunud keskkonnaga, mis toodab pidevalt juurde uusi regulatsioone (a´la teised ju ka)

Piim soojeneb, kuid me ei tunne seda enam, sest meid uinutab moonutatud pilt tehnoloogiliste vidinate kasutamisest. Piim juba muliseb, kuid me ei hooma seda, sest tehnovidin annab meile valesignaali, et me saame bürokraatias elada mugavamalt ja harjuda üha uute tobedustega … Ja-ah, nii neid konni keedetaksegi.

Kas britid tajusid, selle soojuse ülemineku lämbeks rammestuseks ära õigel ajal või hüppasid niisama külma kätte, saame näha. Meie? Meie peame oma valikud tegema homsesse investeerimise ja eilsesse raiskamise vahel.

Kuid noortele, keda ma väga hindan, kellesse väga usun, kes alustasid oma müüdi loomist manifesti esitlemisega, kes on veel rikkumata, kelle kõvakettad pole täis laetud kavaljuttude sodi ja kes pole veel sattunud rammestavasse soepiima, oleks kaasa anda üks nõuanne meie alusmüüdi, põhiseaduse, algust: „Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki, …“ Nüüd siis annate teie oma sisuseletuse sellele, sest nagu te manifesteerisite „Meie oleme ju need, kes peavad oma lastele otsa vaatama ja selgitama, miks …“