Yana Toom Kaja Kallasele: poliitikud ei tohi külvata segadust
Ka mina omakorda tänan Kajat Kallast sisulise debati eest – see on täpselt see, millest me Eesti sisepoliitikas vahest puudust tunneme. Kuid asjaolu, et vaidlus on sisukas, ei muuda paraku suuremat osa Kaja argumentidest õigeks.
1. Kaja väidab: „Yana Toom toob väitele, et uus maksusüsteem sunnib inimesi riiki petma, vastuseks statistika ümbrikupalkadest, samas kui mina räägin sellest, et inimeste sissetulekute saamise olemus on muutunud”.
Vastuseks Kaja väitele pettuseks sundimiseks tõin ma argumendina hoopis Soome näite, kus teatavasti on ülikeerukas maksusüsteem ja väga kõrged maksud nendele, kes saavad suurt palka. Sellest argumendist vaatab Kaja oma kirjutises mööda, mis on ka arusaadav, sest vaidluseks ruumi pole.
2. Järgnevalt on Kaja nõus vaatama ümbrikupalkasid: „Yana Toom väidab, et “Maksu- ja Tolliameti 2015. aasta andmete kohaselt tegi deklareerimata tööd Eestis alla 10% inimestest /.../ jaanuaris 2016 Eestis 5,2% töötajatest.” See on ju kiitus eelmisele maksusüsteemile ja räägib pigem selle kasuks, et maksusüsteemi ei tohiks muuta, sest nii on inimestel ja ettevõtetel lihtne makse maksta”.
Aga kui me lähtume sellest loogikast, et deklareerimata töö olemasolu sõltub maksusüsteemist, tuleb kiiremas korras minna üle astmelisele tulumaksule, sest Soomes on ümbrikupalkade osakaal lausa 2%.
Samas minu väide oli hoopis see (viitega Euroopa Komisjoni uuringule), et „reeglina pole ümbrikupalk inimeste endi valik ja sellega lepitakse hirmust kaotada ka olemasolev vilets tööots /.../ siin pole pistmist maksusüsteemiga, pigem ikka vaesusega”. Väidet, et ümbrikupalkade probleem on tingitud just vaesusest, Kaja kas ei märka või ei suuda ümber lükata - mis on jällegi arusaadav.
3. Rääkides uuest süsteemist, tsiteerib Kaja Kallas Eesti Kaubanduskoja juhti Mait Paltsi ning maksu- ja tolliameti peadirektori asetäitjat Rivo Reitmanni, kes on mõlemad seda meelt, et „kui see (süsteem) läheb keerulisemaks, võib ka ümbrikupalga osakaal suureneda.”
Sellega olen osaliselt isegi nõus – osas inimestes võibki tekkida lootus, et uue süsteemi rakendamisel õnnestub kogu selle kupatuse nii keeruliseks rääkida, et saab maksudest kõrvale hiilida. Kuid siin ongi poliitiku vastutuskoht: esiteks, me ei tohi külvata segadust, asjad tuleb esmalt endale selgeks teha ja siis üritada aidata ka teisi. Ja – last, but not least - me ei tohi rääkida maksudest kui karistusest. Meie kõigi maksudest elab meie kõigi riik ja pidada selle toetamist karistuseks pole poliitikule kohane.
4. Kaja Kallas kirjutab: „Yana Toom väidab, et praeguse tulumaksusüsteemi kohaselt ei maksa rohkem teeniv inimene palgast suuremat osa maksudeks. Lihtne arvutus ütleb, et maksab ju küll”.
Siin tuleb vägisi meelde vene vanasõna, et ühel on pärlid väikesed, teisel aga supp vedel: võrdse 180-euro tulumaksuvaba miinimumi puhul nii 470 kui 3500 euro saajad säästsid kuus kumbki 36 eurot. Kuid esimese puhul on see 8%, teise puhul aga 1% kuu sissetulekust. Tegelik võrdlus oleks see, kui esimene säästaks 288 eurot, mis meie miinimumpalga määra puhul pole paraku võimalik.
Lisaks niipalju, et 17. novembril 2017 Euroopa Komisjon, Euroopa Parlament ja Euroopa Nõukogu (Jüri Ratase näol) allkirjastasid Euroopa sotsiaalõiguste samba 20 põhimõtet, millest üks on ”võrdsed võimalused seoses /.../ hariduse ning juurdepääsuga kaupadele ja teenustele”. Reformierakonna maksusüsteem, mille kohaselt madalapalgaline töötaja annab ära kordades suurema osa oma sissetulekust, kui rikkam naaber, on selle põhimõttega selges vastuolus. Ega Euroopa õiguse üks põhimõtetest asjata ei sätesta, et võrdseid tuleb kohelda võrdselt, ebavõrdseid aga ebavõrdselt.
Sellesse rubriiki ma liigitaksin ka nn töötava pensionäri näide, mille pinnalt tehakse pealkirju, et uus maksusüsteem röövib pensionäridelt raha. Tõesti, igakuiselt kaotab 1-83,2 eurot ca 23000 töötavat pensionäri, kusjuures maksimaalse määra - 7000 neist. Kuid siiski reformi tulemusena jääb nulli või võidab koguni 93% Eesti pensionäridest.
On tõesti kurb, et mõned seeniorid ei võida, vaid kaotavad, kuid - kogu lugupidamise juures - vaadakem peeglisse: kui me elame vananevas ühiskonnas, kust viimase veerandsajandiga rändas välja päris arvestatav protsent maksumaksjatest, tulebki tõmmata joon seal, kus võib-olla ei tahaks. Ka mulle meeldiks, kui minu ema ei kaotaks oma 83 eurot, kuid võrreldes nii mõnegi palgavaesuses vireleva lapsevanemaga ta on ikka väga heal järjel.
5. Kaja kirjutab: „Öelda, et maksusüsteemi selgitamine on ettevõtjate ülesanne, on lihtsalt küüniline. /.../ Kui ettevõtja peab oma aja raiskama selle peale, et lahti seletada uut bürokraatiat, siis ei tegele ta uute plaanide arendamise või uute klientide võitmisega.
Mul pole väga kombeks end võõraste sulgedega ehtida, seega tsiteerin raamatupidamise seadust, mille kohaselt raamatupidamist ja finantsaruandlust peavad korraldama „Eesti Vabariik ühe avalik-õigusliku juriidilise isikuna (edaspidi riik), kohaliku omavalitsuse üksus, iga Eestis registreeritud era- või avalik-õiguslik juriidiline isik, füüsilisest isikust ettevõtja ja Eestis registrisse kantud välismaa äriühingu filiaal (edaspidi filiaal)”.
Ehk siis meie vaidluse kontekstis tööandja. Ja veel – ma olen küll nõus Kaja sõnadega, et "kui sa teed midagi, ei tee sa midagi muud", kuid meie vaidluse kontekstis on eriti imelik kuulda seda Reformierakonna liikme suust, sest selle loogika järgi ei tohikski midagi reformida! Tõsi, iga kord, kui me teeme midagi uut – läheme üle eurole, rakendame digiretsepte või käivitame tasuta ühistransporti, esialgu tekib teatud segadus. Kuid esimese meetmena võetakse ette siiski seletustöö, mitte tegemata jätmine.
6. Ja lõpetuseks – Kaja Kallas räägib, et meie debati pinnalt tuleb taas välja Reformierakonna ja Keskerakonna suur erinevus: oravad „vaatavad tulevikku ning võtavad arvesse seda, et Eesti on väike avatud majandusega riik, kes sõltub väga palju sellest, mis ümberringi ja muus maailmas toimub”. Ja Keskerakond justkui ei vaata tulevikku, ega võta arvesse suurt maailma.
Tegelikkuses on aga hetkel määrav erinevus hoopis see, et üle pika aja on Keskerakond valitsuses, ja Reformierakond – opositsioonis. Eks see on valus, et me suutsime mitte astuda Reformierakonna kingadesse ja teostame poliitikat, mille ettevalmistamiseks ja lahtimõtestamiseks kulus meil kümme aastat. Oravad aga alles proovivad kätt opositsiooni liidrina ning esialgu ei suuda pakkuda muud, kui käbide loopimist. Kusjuures Kaja ise on siin meeldivaks erandiks - kui vaidleb, toob välja ka sisulised argumendid.
