Euroopa Komisjoni euroala reformimise ambitsioonikas plaan kui Brežnevi pakike

Eile avalikustas Euroopa Komisjon ambitsioonikaima euroala reformimise paketi, millega tahetakse kiiresti edasi liikuda. See on nagu lettidele saabunud Brežnevi pakike.

Brežnevi pakike oli nõukogude ajal kokku pandud kaupade kogum, mida sai vaid koos osta. Seal oli midagi defitsiitset nagu näiteks kohvi ja siis lisaks mingi seismajäänud kaup, mida inimesed ei ostnud.

Põhimõtteliselt käidigi nüüd jõulude eel välja pakett, et selgitada välja liikmesriikide pealinnade ja Europarlamendi arvamused reformiplaanide suhtes. Pakett on ambitsioonikas. Mõned paketi osad sobivad lihtsamini, teised vähem. Sellega antakse mõista, et Euroopa Liit on euroala.

Euroopa Komisjoni majandus- ja rahandusasjade volinik Pierre Moscovici ütles ajakirjanikele, et Euroopa Liidu tulevik on euroala. See ei tähenda, et teistel riikidel ei lastaks enam Euroopa Liidus edasi olla, lausus Euroopa Komisjoni euro eest vastutav komisjoni aseesimees Valdis Dombrovskis. Kuigi kõik Ühendkuningriigi lahkumise järele jäävad liikmesriigid, kes veel eurot ei kasuta, on peale Taani on võtnud kohustuse minna üle eurole, pole mingit kohustusliku ajakava. Riigid peavad vastama kriteeriumitele. Et eurole veel mitte üleläinud riigid võtaksid eurole üleminekut tõsisemalt, plaanitakse neile pakkuda abimeetmeid, mis on nii tehnilised kui rahalised.

Euroopa Komsjon tahab päästmismehhanismiks lubatud rahaga teha Euroopa Valuutafondi.

Kreeka võlakriis tõi kenasti välja euroala ülesehituslikud nõrkused. Sestap tahetakse nüüd edasi minna euroala tugevdamisega.

Brüsseli koridorides kõlas mure, et kuna euroala majandusel läheb praegu hästi, siis võib olla keeruline panna riike vastu võtma otsustavaid ühisraha ülesehituslike reforme, mis tugevdaks euroala järgmisteks kriisideks. Samas järgmist kriisi ära ei jõuta oodata, et kriisiks valmistuda.

„Ma ei näe praegu silmapiiril kriisi,“ ütles Dombrovskis ajakirjanikele. „Päike paistab. Majanduses on head ajad. Tööpuudus on peaaegu kriisieelsel tasemel. Ma ei näe hetkel konkreetset kriisi.“

Ta lisas, et kriisid tulevad ootamatult ja parem on olla nendeks valmis.

Euroopa Valuutafond ei hakkaks asendama Rahvusvahelist Valuutafondi (IMFi), kuid viimase roll Euroopas kahaneks. Ta lisas, et näiteks viimases Kreeka päästepaketis IMF rahaliselt ei osale. IMFile on Kreeka päästmine olnud raske, kuna nad on pidanud minema vastuollu oma põhimõtetega. Brüsselis leiti, et järelikult on vaja Euroopa oma valuutafondi ja asjad peavad käima sujuvamalt kui Kreeka võladraamas otsustamine ja lehmakauplemine.

IMFi põhimõte on hinnata raskustes riiki ja vaadata mida peaks hätta sattunu tegema, et jalule saada. Seejärel nõutakse reforme. Kui reformid viiakse ellu ja neil on eeldatud tagajärjed, saadakse abifinantseerimist. Kui reforme ei tehta, siis raha ei saa.

Kreeka puhul oli tegemist nagu poepõrandal jonniva lapsega, kes abi tahtis saada ja reforme teha mitte. Lõpuks on ka Kreekal raskete reformide järel hakanud paremini minema. Teised päästjad (euroala riigid ja Euroopa Keskpank) lähtusid päästmisel rohkem hädavajadusest ja solidaarsusest, kuid IMFi eesmärk ei ole olla solidaarne, vaid pakkuda abiraha reformide vastu.

Et Kreeka päästmine läks üle kivide ja kändude, siis nüüd loodetakse, et sellega hakkab tegema Euroopa Valuutafond, mis vabastatakse liikmesriikide lõa otstast. Seni nõuti päästemehhanismi ESMi otsuste osas konsensust. See päädis Kreeka episoodis sellega, et Saksamaa ja Soome nõudsid enda erikohtlemist teiste liikmesriikide arvelt. Euroopa Valuutafondi puhul hakkavad mõned riigid olema teistest võrdsemad, kuna plaanitakse minna konsensuse asemel 85 protsenti häälte nõude juurde. Et kolmel suurel liikmesriigil on igaühel vähemalt 15 protsenti häältest, omandavad nad sisulise vetoõiguse endale mittesobivate otsuste blokeerimiseks.

Lisaks hätta sattunud liikesriikide päästmisele peaks muutuma Euroopa Valuutafond ka viimaseks õlekõrreks pangaliidus, et pankade päästmisi rahastada.

Küsimusele, et kas poleks olnud mõistlikum soovitu läbisurumiseks tulla koberpaketi asemel välja üksikute vajalike muudatustega, mis tõenäoliselt läheksid läbi, vastas Dombrovskis, et nad on kogu paketi läbimineku suhtes hetkel optimistlikud. Tema sõnul arutati paketis olevat seda esmaspäeval eurogrupis rahandusministrite nõupidamisel ja juba 15. detsembril arutavad seda Euroala riikide valitsusjuhid. Mõned paketi koostisosad olnud juba laual 2015. aastal, mõned on uued. Dombrovskis ütles, et esmaspäeval oli konstruktiivne arutelu, kuid riikide seas valitses olulisi erimeelsusi.

Moscovici rääkis ajakirjanikele, et käes on otsustav moment, et süvendada euroala. Tema sõnum oli, et Euroopa Valuutafond peab olema demokraatlikult juhitud.

Pikemas vaates ehk pärast 2020. aastaks on plaanis luua stabiliseerimisfunktsioon, mis aitaks hätta sattunud liikesriiki või liikmesriike suurte assümeetriliste šokide korral. Abi pakutaks laenude ja eelarvetoetusena. Brüsselis on märgatud, et kriiside ajal on rahadega kitsaks läinud valituses kärpinud just investeeringuid, mis on omakorda veelgi süvendanud majanduslangust ja pikendanud probleemidest väljumist. Kui liikmesriik on sunnitud kriisi tõttu investeeringuid vähendama, siis kaugemas tulevikus peaks selleks leidma rahalise asenduse Euroopa Liit.

Euroalal on kavas luua euroala rahandus- ja majandusministri koht.

„See on mees või naine, kes kannab kahte mütsi,“ lausus Dombrovskis. Sisuliselt tähendab see, et eurogrupi juht oleks ühtlasi Euroopa Komisjoni majandus- ja rahandusvolinik või asevolinik.

Kui suured on oodatavad meetmed rahalises mõõtmes, selles osas olid suud lukus. See on ettepanek, vaatame, kas läheb läbi, siis on alles mõtet hakata rahast rääkima, oli arvamus.

Mõned unistused on seekordsest paketist välja jäetud. Näiteks niinimetatud euro turvavarad, ehk euroala valitsuste ühised võlakirjad, Euroopa investeerimiskaitse skeem, Euroopa töötukassa tagatisfond ja euroala mustade päevade fond ehk siis Eesti laadne stabiliseerimisreserv.