Riigi võitude esitluse meistrikool: kui lubame kellelgi varba maha lüüa, kuid jätame selle tegemata, kas oleme siis saanud kasuks kuuenda varba?
Ettevõtja saab aru, et „Praegu tuleb karta rohkem valitsuse tegemisi kui konkurentide omi“. See on võimu uus tase, kui ettevõtja peab kartma OMA valitsust. Kartma, sest see on ettearvamatu, see ei põhine mingitel ratsionaalsetel ja majanduslikul põhjendatusel. Tegelikult on asi lihtne, pole eesmärki.
Tänavune ja eelolev aasta on eriline selle poolest, et meie riik saab saja aastaseks. Paljud on selleks välja lubanud omad kingitused ja esitanud soovid. Ka tore, kuid siis hakkasin mõtlema, mis on meie ühine eesmärk. No ma ei pea silmas põhiseaduse targalt kirjapandud sõnu, vaid midagi argisemat. Meil oli ju ühine pürgimus iseseisvuse taastamine, EL, NATO ja veidi arusaamatumad, kuid siiski eesmärgid nagu OECD ja rahaliit. Tehtud. Mida edasi?
Pakutud on näiteks, et see võiks olla Patarei merekindluse taastamine. Mnjah, selles osas olen veidi kimbatuses, sest ajaloohuvilisena oleksin pidanud rõõmustama sellise eesmärgi üle, kuid hooned, mis pole kunagi olnud kindluseks, vaid vanglaks lõputu ängi ja hukkamistega, kõlbaksid pigem Eesti Rahva Nutumüüriks, kui millekski muuks. Võtta suureks eesmärgiks vangimaja taasehitus, isegi kui see on ajalooline ja unikaalne, on minu arvates vale eesmärk. Igatahes mitte suur. Mõni arvab, et see võiks olla õiglasem pensionisüsteem. Jälle veider. Muidugi vajalik, kuid ümberjagamine, mis on praeguste ettepanekute sisu, ei too ressurssi juurde. Tekitab vaid petliku kindlustunde. Kuni pensionini. Me ei julge endale tunnistada, et uus olukord nõuab ka kohustuste ja vastutuste ümberjagamist. Liiga palju on tekkinud „õigusi“, kõigil on õigused, aga kohustusi põlatakse üha rohkem ära.
Valed mõõdikud
Jätkusuutlikku ühiskonda niimoodi, et ühtedel on ainult õigused ja vabadused, teistel vaid kohustused ja vastutus, üles ehitada ei saa. Jätkusuutlik on ühiskond, kus on tasakaalus õigused, vabadused ja kohustused, vastutus. Siin tekib üks huvitav paradoks: kui mul on õigus otsustada, siis võin ma ka eksida, ja kui ma eksin, siis ma pean ka vastutama. Vaat sellist vabadust, kus inimene ka vastutama peab, ta küll ei taha. Mugavam on lasta teistel otsustada, mis iseenesest on ohtlik totalitarismi kasvulava. See on nagu ühiskonna mugavuslipp, et kui ma ei otsusta, on mul kogu aeg võimalik küsida „Kes on SÜÜDI?”.
Mugavus, mitte otsustada, ümbritseb meid igal sammul, nii töös kui ka pereelus. Probleem on selles, et süsteemis ei tekiks liiga palju niisuguseid inimesi, kes ei suuda/taha/oska otsustada, ega jääks liiga vähe neid, kes (teiste eest?) on valmis otsustama.
Üheksakümnendate aastate algul tundus, et kõik teed on valla, et igast traktoristist saab uhke taluperemees, farmer, mõisnik ja müürimehest ehitusettevõtja. Tuli välja, et see ei olegi nii lihtne, kui teile ei öelda igal hommikul, et lähed sellele põllule ja künnad kuni õhtuni. Otsustusõiguse/sunniga kadus ära mugavus ja turvatunne. Tuli ise vastutada, tuli vastutada oma üha järgnevate otsuste, sh valeotsuste eest. Paljude jaoks oli see väljakannatamatu ja nad ütlesid: „Võtke endale minu vabadus ja andke mulle minu mugavus!” Nüüd on neil nende mugavus ja nad teavad täpselt, … kes on süüdi. Kohustustest vabanenud aeg kulub süüdlaste otsimiseks. Ja poliitinimesed, kel pole ka suurtes asjades otsustusjulgust on hajutatud otsustusmudeliga vastu võtmas ikka uusi keeldusid ja käske
Koogimoosi ja betoonisegu liit
Miks ma seda eesmärgijuttu räägin? Sellepärast, et tundub nagu see, mis toimu praegu on eesmärgitu. No vähemasti pole tänased „eemärgid“ MITTE KELLEGI otsene eesmärk. See on segu nr 7. Kuidas siis niiviisi juhtus? Ilmselt pole meie, kodanikud, ise piisavalt nõudlikud ja tähelepanelikud olnud selle suhtes, mida poliitinimesed meile pakuvad ja mis veel tähtsam, kuidas nende pakkumiste segu meie tervisele mõjuda võib. Kas see on üldse seeditav?
Meil on demokraatia, ehk meil, kõrgema võimu esindajatel, on õigus valida, keda me usaldame neljaks aastaks oma huve esindama. Erinevad poliitinimesed esitavad oma valimisetenduse ja meie vaatame, kes on kõige sümpaatsemad. Siiani on kõik selge, lubadused, eesmärgid programmid – täitmine. Kuid siis ilmneb, et meil on koalitsioonivalitsus ja see teeb sellise leppe et … Oot-oot, mis siis ilmneb? Ärme hakka keerulisi maailmavaatelisi nüansse võrdlema, sellest ei saa me nagunii aru, võtame näiteks midagi argisemat.
Oletame, et teie tahtsite tellida maitsva koogi küpsetamist, üleaedne tahtis betoonisegu maja ehitamiseks, Mallel läheks vaja akende tihendamiseks ehitusvahtu ja Sauna-Ants tahab soolaheeringat. Nii milliste huvide esindamise me sellisest valikust kokku saame? Kõike korraga ei saa, peame tegema valiku, muidu saame seedehäired. Aga kokkuleppimine sujub visalt. Kõik on vihased, nii need kes lepivad kokku, sest koogimoosi, soolaheeringa ja ehitusvahu kokkusegamine ning selle dekoreerimine mördiga ei meeldi kellelgi.
Ütleme, ei isuta. Valijat ka ei isuta. Vaba valiku korral. Kas valijad andsid poliitinimestele mandaadi sellise „piip-piip“ kokkusegamiseks? Kui kokkusegajad vähemalt teavad, millisel eesmärgil nad seda tegid, andes aru, et ise nad seda kooki küll ei söö, siis „inimesed tänavalt“ on täiesti mõistmatuses. Ei saa eesmärgist aru, miks nad peaksid koogimoosile montaaživahtu peale haukama. Kui publikum ei saa eesmärkidest aru, siis ei ole ka tulemust oodata. Kui tulemust pole oodata tuleb jõuga teha. Jõuga tegemine maksab. Ups, meie maksame. Siit tekibki küsimus, kui me valime siis mille tegemiseks me poliitinimestele mandaadi anname? Või mille tegemiseks poliitinimesed mandaadi said? Või võtsid?
Siinkohal lähebki huvitavaks. Kui valimisjärgselt pandi kokku esimene KOLE, siis me leppisime koogimoosi ja soolaheeringa seguga. Ei maitsenud, kuid ei tapnud, sest vaht seisis eraldi ja mossitas. Siis läks moos käärima ja kooki enam ei sobinud. Moos tundis õigustatult, et tema päevakesed koogis on lõppenud, kuid … Kuid sussu läinud moos ei sega kooslust betooniseguga, betoon ei ole nagunii ette nähtud söögiks. Tehtud. Kui veel ehitusvaht ka kampa võeti, ärkasid valijad uues kulinaarses reaalsuses. Ehk meie valik kooki küpsetada oli asendunud betooniga. Vaat sulle kooki moosiga! Betoonisegu, esialgu plastiline, valgus kõigile peale, tegi nagu arvas heaks, ehitusvaht oma tuntud mossitamises täitis ülejäänud avad ja riknenud koogimoos lahustub üha enam kivistuvas betoonsegus, ei sega. Tulemus? Betoon kivistub ja jääb ikka betooniks. Nii et betoon võib öelda suur tänu endisele koogimoosile. Vaat selline lugu.
Mida meie valisime ja mida meie valikust tegelikult johtub? Ka enne on koalitsioonid muutunud, kuid harilikult jääb juhtiverakond samaks ehk kook jääb koogiks, mitte ei saa keset ahjusolemist betoonblokiks. Kuid ka betoonisegu ei tea, mida täpselt teha, kas kõvenduda nagu sellele materjalile omane, kuid ei julge, kuna uued valimised on tulekul, siis võib-olla peaks teesklema natuke ka kooki? No ja muidugi see, et ega ei vaht ega kihisev moos ei lisa betoonile tugevust. Vaat selline hull lugu.
Suured ühiskonna arengut puudutavad suunad ja tegevused tuleb kokku leppida kuidagi teisiti, kui poliitilise lapiteki hetketujudest lähtudes. Kui meil on tervishoiupoliitika, siis lepime selle kasvõi rahvahääletusel kokku. Lepime kokku, kuidas me seda teeme, millistest laekumistest, millises kvaliteedis. Ja siis teemegi. Kuigi ma veidi pelgan rahvahääletusi, sest meil pole sellealaseid kogemusi, treenitust. Võib-olla me ei oska? Aga kuskilt peab alustama. teatud kindlust pakub vast M Thatcheri 1980 a seisukoht „Loomulikult ületavad meie visioonid ja eesmärgid keerulistest majanduslikest argumentidest palju kaugemale, aga kui me oma majandust korda ei saa, võtame inimestelt võimaluse jagada seda visiooni ja näha kaugemale majanduslike esmavajaduste kitsast horisondist. Terve majanduseta ei ole tervet ühiskonda. Terve ühiskonnata ei püsi ka majandus kuigi kaua terve. Aga mitte riik ei ole see, kes loob terve ühiskonna. Kui riik muutub liiga tugevaks, tunnevad inimesed end selle taustal järjest vähem tähtsana. Riik ei kurna ühiskonda tühjaks mitte ainult selle rikkustest, vaid ka initsiatiivist ja energiast, parandamise ja uuendamise tahtest a soovist säilitada parim. Meie eesmärk on anda inimestele tunne, et nad on üha olulisemad. Kui me ei saa usaldada oma inimeste sügavamaid instinkte, ei peaks me üldse poliitikaga tegelema. Mõned meie nüüdisühiskonna aspektid on nende instinktidega karjuvas vastuolus.“ Väärt mõte. Nagu hoomate ei midagi uut. Võib-olla peaksime siis ikkagi usaldama oma inimeste sügavamaid instinkte. No vähemalt usun ma et me teeks kas kooki või betooni, püüdmata neid ühildada.
Valimised, rahvahääletus ja valijamehed
Igast asjast paistab välja, et meil ei ole sihti, me lihtsalt improviseerime ja siis püüame tulemuse kuidagi ära seletada. Nagu selle tulumaksu sakiliseks tegemisega juhtus. Ma ei taha seada põhimõtet kahtluse alla, et kui on selge mandaat selliseks tegevuseks antud, siis teeme ära. Kuid just selle mitte just väga selge mandaadiga tegevuse tehniline külg on täielik katastroof.
Küsimus ei ole selles kas me oskame arvutada (keerulist) tulumaksu, vaid selles, et seoses e-riigi arendamisega ning maksuameti pikaajalise innovaatilise maksukogumise käsitlusega, on välja töötatud äärmiselt elegantne ja kulutõhus maksumaksmise mudel. Praegune maksmise mudel on maksunduse tippteenus, miks arvatakse et peaksime sellest loobuma. Kiirkorras. Kui maksustamispõhimõtete muutus oleks olnud konsensuslik ja pikema aja peale ette planeeritud, siis oleks ka sakilise maksukorralduse juures võimalik olnud välja töötada elegantne ning tarbija aega kokku hoidev teenus.
Halloo, aeg on ainuke taastumatu ressurss. Nüüd teeme nagu hädatappu. Tapame kokkuvõttes miljoneid tunde inimeste vaba aega. Miks? Keegi ei tule ju sellise ettepanekuga, et kuna meil on kõnevõime, siis kaotame arvutid ja telefonid ära, ning ajame asja edasi kullerite ja postituviga? Seepärast arutada selle üle et küll on tore, et arenenud maailm vaevleb vananenud toote kallal, raisates arutult aega ja ajurakke maksudeklaratsioonide kokkupanekuks, on küll kurjast. Kui mõnes „arenenud“ riigis on maksuarvestus nii „arenematu“, et indiviid ise sellega toime ei tule, vaid peab selleks palkama erioskustega firma, siis on neil millest õppida. Selline korraldus on ühiskonna ressursi raiskamine, inimeste aja raiskamine.
Pikk vaade, laiem konsensus, sügavam analüüs
Viimasel ajal on paksu pahameelt tekitanud erinevad maksutõusu kavad. No selge, et kellelegi ei meeldi kui makse tõstetakse, kuid … Muidugi teame me, et maksud on riigi toimimiseks vajalikud, ka maksutõusud võivad olla vajalikud. Kuid tähtis on kuidas neid makse kehtestatakse. Pikk vaade sellele, et nii ettevõtjad, kui kõik teisedki saaksid selleks valmistuda, oleks kohane. Dr Riik ei peaks ühiskonda käsitlema kui vaenlast. Dr Riik on olemuslikult ühiskonna alandlik teenet. Muide kasu oleks sellestki, kui Dr Riik mõtleks nagu marssal Bernadotte (hilisem Rootsi kunn) peale äkkrünnakut Hallele „ Madam, ma ei ole siin selleks et head teha, vaid et teha nii vähe halba kui vähegi saab“ .
Näiteks napsuaktsiisi tõstmine, mis oma meediaruumi suuruse poolest on tõusnud justkui ühiskonna aruteluobjektiks nr 1. Kuid sel teemal poleks vaja üldse energiat raisata, pigem on „suuruse üle“ arutamine ventiil sellele, et maksud kehtestati kokkuleppeid rikkudes ja majandusruumi tundmata. Maksude küsimus peaks olema laiemate ühiskondlike kokkulepete küsimus, mitte vaid üksikute poliitinimeste pangaröövellik soolo. Muidugi ütleb nüüd mõni, et põhiseaduse järgi „Rahvahääletusele ei saa panna eelarve, maksude, riigi rahaliste kohustuste, välislepingute ratifitseerimise ja denonsseerimise, erakorralise seisukorra kehtestamise ja lõpetamise ning riigikaitse küsimusi.“ Õige kah, kuid ometi peaks ühiskonnas olema mingi laiem konsensus.
See konsensus peaks tekkima just erakondade platvormidest ja nende esitatud valimisprogrammidest, mitte lihtsalt etlemisest või suurest näopildist. Õigemini peaksid kõik erakonnad esitama oma eelarvekavandi, kuskohalt raha laekub, kuhu kavatsetakse kasutada ja … millist kasu loodetakse saada nö tootlus. Siis oleks igaühel selge, nii eesmärk, kui ka selle eesmärgi maksumus, finantseerimisallikad, kui loodetav kasu. Või kahju. Lihtne. Lihtne meile valijatele otsustamiseks, kuid raske poliitinimestele. Muide etlemise juures võiksid poliitinimesed arvestada üldisema arvamuseg „Või nagu sõnastas Ann Landers: „Ärge võtke oma koera imetlust kui lõplikku tõendit, et olete suurepärane inimene.“ (B Fenster „Inimkonna lolluste ajalugu“). Kui selline kalkulatsioon on ees, siis ei saa kirjutada tabelisse lihtsalt „Tehtud“. Nüüd ütlete, et mis sellest kasu on, kui meil on koogimoosibetoonisegu koalitsioonid? Ka siin peab olema riigitegelase ettenägelikkust ja väljaütlemisjulgust. Ehk, kui teeme koalitsiooni koogimoosiga, siis on võimalik selline täitmine, kui betooniseguga siis täidame niisugused tegevused. Raske? Muidugi. Naiivne? Ilmselgelt. Kuid poliitinimese elu ei peagi olema kerge, me olema ta palganud meie huvisid esindama, ellu viima ja kaitsma.
Meie huvisid. Kui meil on sellised algandmed otsustamiseks (poodi minnes me ei lähe lihtsalt uksest sisse, et ilus pood, mida te mulle müüte, ikka vaatate mudelid, margid ja hinnad üle, teete valiku) on meil ka mingi põhi valiku tegemiseks. Meie valikut ei kergenda see, kui poliitinimesed seisavad „solvunud maksavorsti näoga“ stuudios, öeldes üksteisele ilgusi, solvates kogu vastase sugu seitsmenda põlveni, mainides lõpetuseks, et siin pole midagi vaielda, sul on nina viltu. Praegune valikuprotsess on paigast ära väändunud, see ei toeta algset eesmärki, et valijad saaksid teha parima valiku vaid et poliitinimesed saaksid järgmiseks hooajaks sooja tuppa. Kuid see pole valimiste eesmärk, eesmärk on meile parima arenguvõimaluse otsimine.
Eesmärk ja tagajärg
Igal otsusel on tagajärjed. Isegi mitte otsusel, vaid arutelul, et me kavatseme teha üht või teist asja teistmoodi. Vaadake see jutt, et me oleme väga demokraatlikud ja pakume inimestele välja erinevaid variante, kas sobib või mitte ja siis mittesobivad võtame tagasi, ei kõlba kuhugi. Seda variantsust võib välja pakkuda valimisvõitluses.
Kuid ametisoleva valitsuse selline „kalastamine“, et ehk läheb läbi ei ole demokraatia, see on segaduse tekitamine. Ilm on läinud nii kiireks, et need kes muudatuse maha magavad on varsti oma elatusvahenditest ilma. Just seepärast peavad Dr Riigi sõnumid olema selged ja läbi arvutatud, koos tagajärgedega. Näiteks tulles tagasi populaarse teema kärakamaksu manu, võiks seda põhimõtteliselt tõsta kordades. Nõukaajal, mil käis pidev purjutamine, oli inimese keskmise palga eest võimalik osta 29 pudelit viina, tänapäeval ca 120 pudelit. Seega varu justkui oleks. Kuid siis tuleks ka EL välja astuda ja tollipiirid kehtestada. Kas see oligi asja varjatud mõte? Tollipiir koos väljaastumisega? Ilmselt kehti selle kohta „Tehtud, mõeldud ja ümber, ümber, ümber mõeldud.“ Kuidagi võõrapärane.
Me räägime ja pahandame küll maksude tõus puhul, kuid vaid harva mõtleme sellele, miks seda tehakse mis on eesmärk? Kui kõiksugu iluloosungid kõrvale jätta, siis on need mingite tegevuste rahastamiseks? Nüüd te pakute ilma süvenemata välja, et need on õpetajatele ja politseinikele (arstidele, kaitseväele, teadlastele jne) palga maksmiseks. Kaval demagoog küsib kohe nõudlikult, kas tahate maksukohustusest kõrvale hiilimisega nende palga kallale minna? Muidugi ei taha, ja siin pole üldse arutelu raskuspunkt, sest me oleme ühiskondlikul tasandil kokku leppinud, et need elukutsed on meie ühiskonna toimimiseks vajalikud ja need saavad raha meie ühisest rahast ühise eesmärgi täitmiseks. Enamgi veel osadel erialadel me oleme ka kokku leppinud, et need vajavad eelisarendamist, teatud juhtkompetentse, et ühiskonda kiiremini edasi vedada.
Udjamine ja eesmärk
Kuid see raha on kõik pisku, üldist suunda meil ei ole ja üldist pikaajalist eesmärki ka mitte. Vaadake, sattusin kord sel ajal, kui ka talvel sõideti heal juhul protekteeritud „pasteldega“ autoga allamäge ja libedale. Kehv olukord, vähe valikuvõimalusi, see rohkem saanisõit, kus juht võib vaid publikule lehvitada. Kuid, midagi te ju teete peale lehvitamise. Kasvõi puht enesealalhoiuinstinktist udjate rooliga edasi-tagasi, lootuses et see aitab või satub ratta alla mõni jäävaba lapike millel saate õige manöövri sooritada. Tundub, et just seda „udjamise“ strateegiat kasutame ka meie ühiskonna liigutamisel.
Kuid vaadake, aeg on edasi läinud, lamell ja naastrehvid, ABS pidurid, veojõukontroll ja veel sada vidinat aitavad teid ohutult teel hoida, pole vaja „udjada“, enamgi veel, see on ohtlik. Arusaamatu. Kas me oleme kokku leppinud suuri eesmärke nagu „tasuta“ ühistransport, „riigikorterid“, riigisektori pealetungi majanduses? Ei ole. Need on nii suured teemad, et selliste paradigmaliste muutustega peaks olema tugev mandaat, mitte juhukooslus koogimoosist ja betoonisegust.
Kuid ka asjades mida me oleme kokku leppinud ei suuda me ajaga kaasas käia. Me ei mõtle uutele kokkulepetele. Kriisilahendustele. Näiteks oleme kokku leppinud, et me loome enesele kolm suurt „kindlustusfirmat“ (nimetades neid maailma kõige inetumate nimedega) - Haigekassa, Pensionikassa ja Töötukasse, mis viitab et need on loodud selleks et me oleksime töötud ja haiged.
Tühja sest nime ja eesmärgi lahknevusest, kuid siiani on asi toiminud. Kuid me pole kokku leppinud, mida teha, siis kui need kindlustusfirmad pankrotti lähevad, mis tänaseks päevaks on Haigekassa ja Pensionikassa puhul saanud tõsiasjaks. Me tõstame (udjame) paaniliselt ringi vahendeid ühe eelarve rea alt teise alla nagu pankrotiteel firmad ikka teevad, ennast ilustatud pildiga lohutades. Aga eesmärki ei ole. Seda ei tekita ka lapitekikoalitsioonid. Ühelgi neist pole julgust ja visiooni teada anda, et uut tekki on vaja, vaid püüavad teki lappe teiste aukude peale ümber õmmelda, ise kilgates „Mina, mina, minu lapp!“ Seepärast et suurt eesmärki pole, selle saavutamise lahendusi pole, on ka võimalikud kõige veidramad rahakasutused.
Kuuenda varba probleem
Võitudest. Dr Riik oskab oma tegevusi väga huvitavalt esitada võitudena. Isegi kaotusi. Kui KOLE kokku pandi anti teada, et head ajad küll, aga eelarvedefitsiit tuleb u 0,5%. Kurvastasime. Riigieelarve kokkusaamisel rõõmustati meid, et puudujääk on poole väiksem (kuigi EL arvates on see kuus korda suurem). Kärakaaktsiisidega oli sama lugu, ähvardati et tõstame-tõstame ja siis justkui vastutulekuna „vähendatakse“ aktsiisitõusu poole võrra. Jälle rõõm meie õuel. Oleme justkui kasu saanud. Millist? Kõik see on vaid ridade ümbertõstmise kunst. Hämamine. Kui me näiteks lubame kellelgi varba maha kaksata, kuid jätame varba maha löömata, kas me oleme siis saanud kasuks kuuenda varba? Vaat selline rehkendusstiil siis meil nüüd ja praegu. Udjamine, mitte eesmärgipärane liikumine tulevikku. Laulusalm „Maa tuleb täita lastega“ on arusaadavaid eesmärke püstitav, sellest peakski lähtuma, seda enam, et noored on valmis oma seisukohta iseenda ja oma laste kohta välja ütlema. Kuid Dr Riigi ametlik seisukoht, et maa tuleb täita riiklike kontorite ja ametnikkohtadega ei saa küll mingiks eesmärgiks olla. Nendes kahes lauses ilmnebki, mis juhtub kui eesmärki pole, järgi jääb vaid eesmärgitu eesmärki imiteeriv sihitu sebimine. Udjamine.
