Reklaamigurud: kuidas sündis reklaamikonkurss Kuldmuna? Mil viisil saadi esimese konkursi jaoks vajalikku lisarahastust?

Ärilehe rubriik Turundus hakkab alates tänasest avaldama nelja Eesti reklaamimaailma "veterani" meenutusi Eesti reklaami- ja turundusvaldkonna põnevatest algusaegadest. Kui esimesed reklaamiagentuurid asutati Eestis 90ndate aastate alguses ja esialgu punnis igaüks oma jõu ja mõistusega, siis hakkasid 90ndate keskpaigaks välja joonistuma teatud sorti ühishuvid, mis sundisid reklaamiinimesi ühise laua taha koonduma. Meenutamaks neid ammuseid aegu, tõime me 2017. aasta lõpul taaskord ühe laua taha Olav Osolini, Marek Reinaasi, Joel Volkovi ja Rain Teimanni, kes kõik olid sel kuumal ajal valdkonna tipptegijate seas.

Olav Osolin, kes 90ndatel vedas reklaamiagentuuri Kolm Karu, meenutab, et 1998. aastal asutatud

Eesti Reklaamiagentuuride Liidu eelkäijaks oli Eesti reklaamiagentuuride mitteformaalne ümarlaud, mis oli tegelikult küll kandiline. Nimelt hakkasid agentuuride juhid regulaarselt koos käima ühes Tallinna vanalinna restoranis pika laua taga, arutamaks tolleks ajaks reklaamikogukonna ette tekkinud pakilisi küsimusi.

Seltskond meenutab, et lisaks Osolinile, Reinaasale (Zavod) ja Teimannile (Vatson & Vatson) istusid laua taga ka näiteks Peter Roose (Brand Sellers DDB), Aivar Hanson (Inorek & Grey), Rein Iida (Saatchi&Saatchi), Madis Laas (Kontuur), Urmas Lilleorg (Division) jt, ehk siis tolleaegsete agentuuride juhid.

Osolin meenutab, et põhilised jututeemad olid reklaaminduse hea tava kehtestamine, kliendikonkursside probleemistik, töötajate koolitamine ning loovuse arendamine. Seoses viimasega kerkis pea igal kokkusaamisel jututeemaks ka reklaamikonkursi korraldamine, eesmärgiga innustada agentuure looma ägedamaid loovlahendusi ja väärtustama loovust ka klientide silmis.

„Paraku me ei jõudnud reklaamikonkursi küsimuses kunagi jutust kaugemale. Kokkusaamise lõpus maksis igaüks oma söödud prae ise kinni ja kui laiali mindi, siis õõtsus Eesti esimene reklaamivõistlus ikkagi vaid reklaamitegijate unistustest uduse helesinise pilvekesena, " meenutab Osolin.

Konkureeriv konkurss, mis liitis

1997. aastal ilmus välja tuubamees Urmas Kõiv, kes oli seni vedanud loomeauhindade galat Kuldne Vanker. Kõiv nägi, et ka reklaamialal võiks samalaadse üritusega raha teenida.

„Ta ei pöördunud eelnevalt meie poole, vaid pani vargsi konkursi püsti koos turundusjuhte ühendava organisatsiooniga ja kutsus siis reklaamitegijad osalema. Eks tema mõte oli lihtne - panna püsti veel üks gala ning selle piletitelt ja sponsoritelt raha teenida. vaid tegi ise. Võttis appi mitmed turundusjuhid, ka Henrik Normann oli sellega seotud. Korraldajad koostasid ka žürii, kus polnud ühtki reklaamiala professionaali. Seepärast tekkis agentuuride vahel tõsine dispuut, kas seda konkurssi aktsepteerida või mitte," meenutab Osolin.

Osolini agentuur otsustas seda pulli mitte kaasa teha ning samal seisukohal olid veel mõned reklaamifirmad, aga oli ka neid, kes kutse vastu võtsid ning oma tööd konkursile saatsid. Konkurss ise peeti maha Sõpruse kinos ning nimeks oli sel "Kuldne Nael". Auhinnad anti välja, aga tulemused olid sellised, et agentuuride ümarlaud tuli kiiresti kokku ja otsustas, et viimane aeg on võtta ohjad enda kätte ning hakata ise oma konkurssi tegema.

„Seega võib öelda, et "Kuldsel Naelal" oli integreeriv jõud. Ja pärast seda hakati juba tõsisemalt rääkima ka vajadusest asutada Eesti Reklaamiagentuuride Liit," ütles Osolin. Alguses võttis liidu tegemistest osa 15 agentuuri, hiljem tuli neid juurde. Olav Osolinist sai 1998. aastal ERAL-i esimene president, tema koostas ka selle põhikirja, kuhu oli ühe eesmärgina kirja pandud rahvusliku reklaamikonkursi korraldamine.

Marek Reinaas meenutab, et suures plaanis Eesti agentuurid õppisid reklaami tegemist ja selle ümber toimuvat välismaalt. Kopeeriti ja vaadati, kuidas tehti mujal. Nii sündis ka konkurss.

„Vaatasime Cannes'i ülemaailmset reklaamfilmide konkurssi, kus jagati kuldseid asju. Aga kas keegi mäletab, miks meil otsustati muna kasuks?" esitas ta kamraadidele küsimuse.

Osolinist sai liidu esimene president, ta kirjutas põhikirja. Loodi Kuldmuna toimkond. Koosolekuid peeti Zavodi kontoris. Toimus nimekonkurss, aga Osolin ei suuda meenutada, kes pakkus nime Kuldmuna. Tema see ei oln

Rain Teimann ütles, et Rootsis oli sama nimega konkurss, aga teadlikult selle järgi nime siiski ei pandud.

„Eks seal taga ole loogika. Munemine, loovus, sünnitamine. Mis seal ikka keerulist on?. Kana, mis muneb kuldmune on ju täitsa väljend. Reklaamiagentuurid munesid kuldmune ja mitte ainult loomingulises mõttes vaid ka rahaliselt," võttis teema kokku Reinaas ise.

Osolini sõnul tema ise konkursile nime ei pannud ja ta ei mäleta, kust selline nimi välja ilmus. "Äkki vast sai agentuuridele esitatud palve nimesid välja pakkuda?" viskab ta õhku ühe tõenäolise võimaluse.

Kuidas konkursiks raha saadi?

Liit oli olemas ja konkursi nimi ka. Kust aga saada korraldamiseks raha? Seda hakkas välja nuputama ERALi juhatus, kes oli kohe ühel meelel selles osas, et osa konkursi kuludest kaetakse osalemistasude ja piduliku auhindamisgala piletitega, aga samas nenditi ka üksmeelselt, et ega ükski sponsor pole valmis lavale pandava bänneri eest kuigi palju raha maksma.

„ERAL-i juhatus oli parajasti koos Zavodi kontoris, mis asus Eesti Gaasi maja viimasel korrusel ja kui me jõudsime mureni, et raha jääb puudu, siis ma ütlesin Marekile, Rainile, Joelile ja teistele juhatuse liikmetele, et kohe ma näitan teile, kuidas rahahankimine käib. Nimelt torkas mulle pähe mõte, et kui firmad pole nõus maksma galaõhtul lavale pandava bänneri eest, ja ega me neid bännereid sinna lavale ise tahtnudki, siis tuleb neile hoopis müüa võimalust aidata Eesti reklaamindusel areneda ja pakkuda nende firmade juhtidele võimalust laval ühe kategooria auhind üle anda. Nii võtsingi ma telefonitoru pihku ja helistasin Uniprindi direktorile Andrus Reinsoole ja pakkusin talle võimalust toetada Kuldmuna galat ning anda laval üle parima printreklaami auhind. Ja ma küsisin selle eest Andruselt ERALile kas 25 või 30 tuhat krooni, täpset summat ma enam ei mäleta, küll on aga meeles see, et see oli 1999. aastal väga suur raha ja et Reinsoo oli kohe nõus," meenutab Osolin.

Seejärel tehti veel mõned kõned suurfirmadele ja ka nood olid samasuguse summaga nõus. Mõned toetajad saabusid ka reklaamiagentuuride vahendusel ning nii saidki kõik esimese Kuldmuna kategooriad endale personaalse sponsori, kelle esindaja andis auhinna laval üle. Teiste seas astusid esimese Kuldmuna toetajate paati lisaks Uniprindile ka Coca-Cola, Toyota, Hewlett Packard, IM Arvutid, TV3 ja JC Decaux.

Lõpuks oli raha koos niipalju, et korraldajad said kunstnikult tellida ilusad auhinnad ja kinni panna Estonia Kontserdisaali, kus esimese Kuldmuna auhinnagala toimus. Õhtujuhtideks palgati kaks toonast tippkoomikut, aga enne, kui pidu sai alata, tuli muidugi esimene konkurss läbi viia ja parimad välja selgitada.

Jätkub...