90 aastat tagasi: Eestis rahareform, kus raha õigeks ajaks valmis ei saanud
Uue raha tulek ei olnud ootamatu, kuna juba 1927. aasta mais võeti vastu rahaseadus. Tegelikult kasutati nn. kuldkrooni juba alates 1924. aastast, kuid see oli rohkem väliskaubanduses kasutatav abstraktne termin, mitte emiteeritud raha. 20. juunil 1924 seoti kroon kullaga, mis pidi sisaldama 0,403226 grammi puhast kulda. Oma kuldmüntide vermimiseni Eesti ei jõudnudki.
Margad vahetati ringi kursiga 1 kroon võrdub sada marka, kusjuures vaatmata uuele rahale reaalselt ringlusesse ei jõudnud uusi trükitud kroone veel isegi 1928. aasta märtsini. Kuna kroonivääringus pangatähed ei saanud õigeks ajaks valmis, lasti 1928. aasta jaanuaris ringlusse viimane seeria 100-margaseid kassatähti, millel oli ületrükk üks kroon. Alles sama aasta septembris võeti kasutusele 10-kroonised pangatähed. Lõplikult valmis kroonisari 1936. aastal. Marga rahatähed korjati aegapikku ringlusest välja, rahavahetust vahetuspunktides erinevalt 1992. aasta rahareformist ei toimunud.
Rahareformi eelduseks oli Rahvasteliidu kaudu inglise pankadelt saadud 1,35 miljoni naelane välislaen.
Eesti kroonid kuulutati okupatsioonivalitsuse poolt 25. märtsil 1941 kehtetuks. Juba 1940. aasta novembris lasti Eesti NSVs käibele nõukogude rublad kursiga 1 kroon võrdus 1,25 rublaga.
31. detsembri 1927 Päewaleht kirjutas, et uuest aastast kindel kroon.
1. jaanuarist on seaduslikuks rahaks kroon, mis kulla alusel. Maksvad on ka margad, kuid arvestada tuleb kroonides, millega soovitas leht varakult harjuda. “Kindel raha on parim stimuleeriv vahend rahvamajanduse tõusule,” kirjutas leht.
Ei leidu ühtegi seadust, mis sidunuks Eesti marga kullaga. Suusõnalisel kokkuleppel omaaegses valitsuses arvati mark võrdseks kuldfrangiga, kuid selle fikseerimine seadusega unustati.
“Peatselt rikkus marga väärtuse langus selle ilusa vahekorra, olgugi, et kuldfrank meil veel kuidagi mälestustes püsib,” kirjutas leht. “Loodi uus kuldraha üksus ehk arvestus Eesti kroon, seekord juba teda vahekorda seades kulla hulgaga. See oli vast ainult mannetu hädaabinõu, kuna kuldraha üksusega ei loodud mingit rahasüsteemi: puudusid krooni alajaotused ja kõik teised möödapääsmatud ning olulised osad. Oli selge, et sarnase pooliku rahasüsteemiga ei saa olla kindlat majandust, kuna seda ainult kindel raha võimaldab. Tegelikult suudeti küll marga kurssi pikemat aega stabiliseerida, de facto, mitte legaalselt.“
“Viimase rahaministri teeneks tuleb lugeda kogu sarnase kõikuva seisukorra kaotamist rahareformi teostamisega, mille maksmahakkamise tähtajaks on uue aasta esimene päev. 1. jaanuarist on Eesti seaduslikuks rahaüksuseks kroon, mis jaguneb 100 sendiks,” seisab lehes. “Krooni väärtus oleks kulla suhtes 100/248 grammi puhtkulda, seega sama väärtuslik kui Rootsi kroon. Üks Eesti kroon on nagu üks Rootsi kroon, kuna mõlemad võrduksid 100-le praegu liikvel olevale meie margale, kroonilised rahamärgid saavad valmis alles märtsis ja hiljem, nii et seni tuleb läbi ajada mõttelise krooniga, arvates iga kroon eest sada marka.”
“Kui asja väärtus 2 krooni, siis anname 200 marka, maksab ta aga 2 krooni 50 senti ehk 2,5 krooni, tuleb markades anda 250,” kirjutas Päewaleht. “Praegused pennid kaovad ja endised kohustused ning arved, mis penne sisaldavad, tulevad arvata kroonideks ja sentideks, ära visates pennid, kui neid 50 ehk alla seda, ning ühe sendi eest arvates, kui neid üle 50. Muidugi ei kaota enne 1928. a. markades tehtud lepingud ja kohustused oma maksvust, kuid nende uuendamisel tulevad nad samuti kroonideks ümber kirjutada.“
Kuigi toonane Päewalehele meeldis võrrelda Eesti krooni Rootsi omaga, siis ulatusliku välislaenu tulemusel seoti Eesti kroon jäigalt hoopis Inglise naelaga, seisab Eesti Panga Muuseumi kodulehel. Krooni kurss lasti vabaks alles 1933. aastal üleilmse majanduskriisi ajal.
