Reinsalu: kirikud said riigilt raha võlakirjade eest. Kas nüüd vallandub kompensatsiooninõudjate laviin?
Õigusliku järjepidevuse põhimõtete tunnistamine oli Reinsalu sõnul tema jaoks selle otsuse juures väga kaalukas asjaolu. Kirikud olid pärast Eesti riikliku iseseisvuse taastamist taotlenud aastaid riigilt nende võlakirjade väärtuses toetust, kuid riik ei olnud seda maksnud formaal- juriidilistel põhjustel.
"Samas moraalses perspektiivis saavad kõik aru, et kui sa oled selle raha riigina kirikutelt laenanud ja väide on, et see on seesama riik, siis moraalne kohustus maksmiseks oli olemas," lausus Reinsalu. „Selle toetuse maksmisega ka riik täitis selle moraalse kohustuse,“ lausus Reinsalu.
Võlakirjaomanikke on teisigi
Lisaks kirikutele oli Eesti Vabariigil enne sõda teisigi võlausaldajaid, kes ostsid nii Eesti kroonides kui välisvaluutas võlakirju.
1927. aasta juulis emiteeris Eesti Vabariik panga- ja rahareformi finantseerimiseks 7-protsendilise välislaenu riigivõlakirjad. Emiteeriti nii dollarivõlakirjau kokku summas 4 miljonit USA dollarit kui ka naelavõlakirju kokku summas 700 000 Suurbritannia naelsterlingit. Dollarivõlakirjad olid nominaalväärtuses 1000 dollarit ja 500 dollarit ning naelavõlakirjad nominaalväärtuses 1000 naelsterlingit, 500 naelsterlingit ja 100 naelsterlingit.
“Võlakirjaemissiooni üldtingimuste kohaselt olid võlakirjadest tulenevad nõuded sissenõutavad 30 aasta jooksul alates päevast, mil Eesti Vabariigil tekkis kohustus need lunastada ehk alates 1967. aasta 1. juulist ning intressikupongidest tulenevad nõuded 20 aasta jooksul kohustuse tekkimise päevast arvates,” teatas rahandusministeerium. “Võlakirjadest tulenevad nõuded aegusid New Yorgi osariigi õiguse kohaselt 1973. aasta 1. juulil.”
Võlakirju emiteeriti New Yorgis ja Londonis, teenindava pangana emiteeris neid Midland Bank Ltd, kaasemitendid olid Royal Bank of Scotland ja Amsterdamische Bank (osa ehk £ 200 000 £ 700 000-st). Võlakirju ostsid tagasi ja intressi maksid välja (nn fiskaalagendid) British Foreign and Colonial Corporation Ltd ja Hallgarten & Co. Kõik tagasiostetud võlakirjad ja lunastatud intressikupongid toimetati Eesti Vabariigi konsulaati Londonis ja New Yorgis ning sealt edasi Eestisse.
„Tagasiostetud võlakirjad ja lunastatud intressikupongid toimetati küll Eestisse, kuid sattusid siin ilmselt okupatsioonivõimude kätte ning nende edasine saatus on teadmata,“ kommenteeris rahandusministeeriumi pressiesindaja Ott Heinapuu. „Tagasiostetud võlakirjade seerianumbrid on teada vaid dollarivõlakirjade puhul. Tegu on esitajavõlakirjadega ja kui palju on võlakirju ja intressikuponge tegelikult säilinud, on äärmiselt keeruline kindlaks teha.“
Eesti Vabariigil olid ka väljastatud majandusministeeriumi rahandusosakonna võlakirjad. Näiteks 1939. aasta 5% võlakiri, mille oleks pidanud riik lunastama nimiväärtuses ettenäitajale hiljemalt 30. juunil 1945.
Võlakirjaomanikud on püüdnud ka varem Eesti riigilt kompensatsiooni saada. Nii näiteks on üks agaramaid kompensatisooni eest võitlejaid olnud William Thomas Hardison juunior Floridast. Ta kutsus USAd üles hääletama Eesti NATOga liitumise vastu seni, kuni Eesti valitsus ei ole lahendanud laenuobligatsioonide hüvitamise küsimust.
2000. aastal avaldas ta välisajakirjanduses kuulutusi, millega püüdis võlakirjaomanikke koondada, et 1927. aasta obligatsioonide tagastamist nõuda. Riik võlakirjaomanikele raha maksnud ei ole.
Eesti Vabariigi võlakiri on ka endisel hansapankuril Indrek Neiveltil.
Indrek Neivelt võlakirju ei müü
“See on küsimus juristidele,” kommenteeris Indrek Neivelt seda, kas riik peaks kohtlema võlausaldajaid võrdselt ja maksma ka teistele võlausaldajatele kuuluvate võlakirjade eest. “Samamoodi tuleks kompenseerida hoiused. Me tagastasime ju inimestele vara. Aga kui sellel oli hüpoteek?”
Õiglust ei ole ega tule, aga ajalooga tegelemise võiks lõpetada ja vahelduseks tulevikuga tegeleda, manitses Neivelt.
