Majandusanalüütik: kas meil on vaja riiklikke ilutulestikke? Kui Dr. Riik ja omavalitsused eelarvest tilu-lilu välja roogiks, oleks tarvilisteks tegevusteks raha piisavalt
Tulede säras pärast pidu
Tummine aastavahetus oli, kohe selline heade aegade järgi lõhnav rammus aastavahetus. Kuidas nii? Teate ju kuidas vanarahvas sea põrna pealt ilma ennustas? Sama edukalt võib majandusseisu ennustada ilutulestiku rohkuse järgi. Sõbraga teispool lahte uusaasta tervitusi vahetades humooritses ta: „Naudime siin vaatepilti kuidas Meriväljat pommitatakse! Ha-ha…“. Ja tal oli õigus, sellist tulemerd pole meie kandis olnud juba kümmekond aastat.
Masuaegadel kidus raha taevasse prõmmimine kõvasti, kuid nüüd on head ajad tagasi (ilmselt on uus püromaanide põlvkondki peale kasvanud). Usutavasti lasti meie tänaval paari tuhande jagu raha taevasse (vabandan, kui liiga madala maksumusega kellelegi liiga tegin). Paugutamine paugutamiseks, kuid paugutamisest võib paljugi järeldada, ennustada. Analüütiku värk. Ma ise eriti pauku ei naudi, selline rahulikumapoolne inimene, kuid paugu järgi võib näiteks aru saada kelle kõrval ja veeres elad. Nii vanuselise, kui rahvusliku koosseisu ( või kus kellegi süda tuksub) võib suures piiris välja arvutada. Ilma igasuguse kalli riikliku statistikata saad aru, et kui kell 11.00 läheb suuremaks andmiseks, siis on toimunud rahvusliku koosseisu tuntav muutus. Samas on huvitav, et aasta-aastalt suureneb kella 01.00 ilutulestik. Kes need veel on?
Avalik pauk ja eelarve auk
Üks paugurida ja nii palju informatsiooni mille üle mõelda. Nojah, kui meie tänavajupatsil lasti taevasse paari tuhande jagu raha, ja naabertänavas ka sama palju ja selle naabrid …. Igavene suur hunnik raha, mille pärast peaks siis sellesse veel avalikku raha põletama. Tallinn pani sel aastal põlema 14 600 eurot, Tartu ja Pärnu u 5000, Narva 3 500 eurot. Kas kokku üle poolesaja tuhande? 2014. aastal leidsid kohalikud omavalitsused (KOV) võimaluse toetada saluute 48 366 euroga (+sponsorite 43 877 eurot). 2007. aasta (masueelne aeg) oli rekord, kus lasti taevasse 101 249 eurot. Vägev värk, jõukas.
2007. aastal maksis ilutulestik Tallinnas 80 000 krooni (+ 90 000 krooni sponsoritelt), 2009. aasta oli lahja „vaid“ 60 000 krooni (+23 000 krooni sponsoritelt).
Kui nüüd võrrelda mida eraisikud ja sponsorid pidustustesse investeerivad, siis selles meres kaob omavalitsuslik põmakas ära. Sama hästi võiks linnapea stardipüstoliga anda märku ilutulestiku alustamisest. Oleks meile odavam.
Ärgem unustagem ka ilutulestikuga kaasnevat keskkonnaaspekti. Reostust. Teatavasti keelas Euroopa Liit ära õnnetina müügi, sest see on mürgine, kuid juba 2007.aastal kirjutas Novaator, et ilutulestikurakettides ja -pakettides kasutatakse oksüdeerijana pliiühendeid, rohelise värvi annab taevasse baarium, mis on väga mürgine ja ka radioaktiivne. Punase värvi annab liitium, mis on nõrgalt mürgine, lillat ja erepunast värvi annavad rubiidium ja strontsium, mis on nõrgalt radioaktiivsed. Sinist värvi annavad vaseühendid, valget aga alumiinium, mis võib põhjustada nahahaigusi. Jne, jne. Muidugi on püütud kahjulikke aineid ilutulestiku protsessist välja viia ning 10 aastaga on olukord kindlasti paranenud, kuid uued komponendid on kallid. Nii, et uskugem aga peljakem.
Lisagem kogu protsessile tugev põlemisving (meie tänav nägi küll välja nagu alepõletamine), mis tähendab, et kogu selle keemia sissehingamise eest peaksime ennast kaitsma. Nii, et pehmemalt väljendudes keskkonda me selle rahapõletamisega ei säästa.
Lisaks veel üks nüanss, paljudele pole paugutamine ja müristamine just nende lemmikmuusika, pigem helireostus. Kõige jõhkramalt aga mõjub paugutamine koduloomadele, eriti koertele. Kui on ette teada või aimata paugutamist ja tulevärki, viib oma koerast hooliv inimene koera kohta, kus ta ei peaks väga palju stressama, näiteks mõnda ruumi, kust ta välja ei saa, välja ei näe ja mille seinad summutavad paugutamist. Naabriproua, tark, hoolitsev ja ettenägelik inimene, oli oma koerad eraldi tuppagi pannud, et uusaasta stressi vähendada pannes teleka möirgama, et välist paugustressi vähendada. Eks me kõik hoolitse oma lemmikloomade eest, kuid kes hoolitseb inimese eest?
Alternatiivkuludest
Miks ma sest rahast räägin? Mitmel põhjusel. Esiteks ei olnud see raha, mille kasutuse otsatarbest mina räägin harilik raha, vaid ühisraha. Teiseks olen kasvanud kehvadel aegadel, mil iga rahapabulat pidi hoidma. Kujutage ette, oli aeg, mil raha saamiseks tuli tööd teha (maailm ei koosnenudki vaid toetustest) ja millegi ostmiseks tuli seda koguda (mitte SMS laenu võtta). Selle kasutuseks oli mingi kindel otstarve. Kolmandaks on majanduses alati nii, et on olemas alternatiivkulud.
Ei taha keeruliseks minna, kuid poisikesepõlves oli niimoodi, et kui ostsid kaks paugukat, siis rattale uut pirni osta ei saanud ja rattaga pimedas sõita ei saanud. Tekkis terve alternatiivsete mittesaamiste jada. Sama ka avaliku rahalise ilutulestikuga. Me olime ju andnud raha millegi tegemiseks, millekski kogumiseks. Ma ei mäleta, et valimislubadustes oleks näiteks lubadus, et me tõstame parkimistasusid, sest me tahame rohkem paugukaid osta? Ikka lubati vanuritele, ja lastele ja koolisööklale ja õpetajatele ja … kuid avalik võim ostis hoopis paugukaid. Meie plaksutame käsi nagu tobud, saamata aru, et lähtudes altenatiivkuludest jäi millessegi väga tähtsasse meie raha investeerimata.
Võib-olla polegi lastehaiglatel midagi enam vaja, tookordsest annetusest piisas? Aga ETV heategevusprogramm „Jõulutunnel“ toetas sellel aastal heade annetajate abil sügavalt enneaegsetele vastsündinutele mõeldud perekeskse intensiivravi üksuse loomist. Annetati kokku 224 010 eurot. Nii et vajadus on. Kui lisada siia veel kõik teised kampaaniad alates sinilillest ja mesikäpast, siis on selge, et avalikul võimul on terve rida prioriteete, mis on täimata. Raha ei jätku. Toimib justkui mingi pöörduks, kus meie kogume raha avaliku võimu kätte ühiseks kasutamiseks, mis vajabki kollektiivset pingutust ja avalik võim paugutab selle raha meelelahutusse. Sellesse sfääri, millega tuleks erasektor isegi toime.
Alternatiivkulude printsiibist lähtudes jättis avalik võim oma kohustuse täitmata. Samas kui vaatame heategevusprogrammide edu, siis siin on kõik vastupidi. Ettevõtjad ja ka lihtsalt inimesed tegelikult tegelevad vabatahtliku (täiendava) maksumaksmisega. Tegeleb sellega, et täita avaliku võimu tekitatud eelarveauku. Kodanik täidab avaliku võimu kohustust. Rõõmuga! Uhkusega! Avalikul võimul oleks kellest eeskuju võtta raha kasutusel.
Keskkond kui ühisväärtus
Kuid ühisraha paugutajateks kulutamine ei ole loo kogukahju. Lisaks meie kogutud raha mittesihipärasele kasutusele administratiivilutulestike korraldamisel (meie raha põletamisel) tuleb arvestada ka ulatusliku saastega. Keskkonnakahjudega, tervisekahjudega. Imelik see igikestev Jupiteri ja härja sündroom, et kui inimene põletab sügisel märgi lehti aias, siis võib teda trahvida (muide täiesti õige, sest mõnel on see kujunenud haiglaseks ahistamisvõtteks naabrite suhtes), kuid kui avalik võim taeva poole mürgituld tellib, siis on sellega kõik korras.
Samuti nagu sellega, et Natura aladel ei või talumees vettki vastu puud visata, aga Dr Riik võib läbi soode, karstide ja põlistalude kiire rongi teed ehitada, koos kõige sellest johtuvaga.
Kuid olenemata sellest kes tunneb ennast jumalusena või peab teisi härgadeks, on keskkond jagamatu, selle puhtuse eest peame kõik hea seisma, niipalju kui vähegi võimalik.
Väikese kanapoja laul
Milline on avaliku võimu panus maailma muutmiseks? Peale loosungite, keeldude, trahvide ja karistamise? Teate ju seda väikese kanapoja laulu: „Mina ka, mina ka, hakkan varsti munema!“? Kui „Teeme Ära“ juba muneb, siis avalik võim on seda laulu veidi klaverdanud „Mina ka, mina ka, hakkan varsti trahvima!“. Just sellise mõtted keerlesid peas, kui sõitsin suvekodust linna. Olime just maha võtnud vana saunakökatsi katuse ja treiler oli eterniidiködi täis. No ma pole selline, kes plastikpudelitega kaminat kütaks ja eterniiti metsa alla veaks, ikka igal asjal on oma koht. Toidujäätmed lähevad komposti, klaas, plast, kartong kogumiskonteineritesse, kasutuskõlblikud asjad taaskasutusse. Eterniit läheb muidugi jäätmejaama. Teadmiseks, kõigile neile, kellel on eterniitkatused ja neile sadadele tuhandetele kaaslinlastele, kelle kempsud on komplekteeritud asbobetoonplaatidest, siis asbest on ohtlik jääde. Enne kui selle ohtlikkusest aru saadi, kasutati seda laialdaselt ehitusmaterjalide komponendi ja soojusisolatsioonina, isegi EK peamaja Brüsselis oli sellega vooderdatud.
Asbesti sisaldavaid tooteid on meil liikvel veel küllaga. Tuleb tunnistada, et Tallinnas on jäätmete äraandmine jäätmejaamades korraldatud vägagi hästi. Mugavalt. Sõidad kohale, tõstad maha, osa on tasuta, osa tasuline. Oma pea 1,5 m3 eterniidi eest tuli tasuda umbes 45 eurot, see ju mõistlik tasu puhtama maailma eest. Või siis mitte?
Vaadake, minu saunaköks oli väike ja jäätmeid vähe, kuid kui see on suurem, siis tuleb välja käia 100-200-500 eurot. Kas sellisel juhul laekub see ohtlik jääde (samuti lakid, värvid jne) ikka jäätmejaama? Ilmselt on üpris suur tõenäosus, et sageli valitakse „või“ variant. Kuid kui me nüüd mõtleme milline on meie eesmärk – puhtam maailm – siis kas selliste jäätmete äraandmine peaksid olema tasulised. Mitte tasuta, kuid kui kasutada alternatiivkulude mõistet, siis õhku lastud poolsada tuhat euronit oleks täiesti kohane olnud kasutada selliste jäätmete kogumiseks. Nagu seegi, et kuni 10 l värvi viimisel tasu ei küsita, kui üle selle on juba tasuline. Mida siis kodanik teeb? Korralik kodanik käib 2-3x jäätmejaamas, mittekorralik … ei käi.
Avalik võim ütleb selle peale, et selle eest me karistame. Õige, kuid kõike ei pea tegema karistamisega, mõni asi on odavam korda ajada heaga. Harilikult heaga meil teha ei osatagi (ei tea kas tegemist on mentaalse okupatsioonikahjustusega?), isegi kui midagi teinud ei ole käsitletakse sind kui süüdlast. Karistamine on väga kallis ja ebatõhus teenus.
Üks juhtum elust enesest
Ühel kenal hommikul on kodaniku ukse taga postiljon ja annab allkirja vastu teatise, et talle on tähitud kiri. Kellelt? Dr Riigilt. Miks? Ei tea. Ega midagi seaduskuulekas kodanik väntab vuta-vuta postkontorisse, et teada saada, mida rõõmustavat on Dr Riigil talle teatada. Kõik puha oma vabast ajast. Avab kodanik kirja ja … Ehmatus.
Esiteks teatab kiri, et kodanik on ilmselt „paha-paha“, sest tema peale on esitatud anonüümkaebus ja justkui sellest veel vähe oleks lajatatakse: „Teie tegu võib olla vastuolus selle ja tolle seaduse niisuguse ja naasuguse paragrahviga, kui te ei vasta, siis me trahvime teid sellise ja sellise paragrahvi järgi ja see pole veel kõik, sest lisaks sellele ja tollele paragrahvile saame me teha teiega vastavalt nendele ja nendele seadustele niisuguseid ja naasuguseid asju. Lugupidamisega Dr Riik.”
Püha müristus, harilikule inimesele mõjub selline kantseliit kui nuiaga pähe lajatamine!
Kui palju ajurakke hävis sellest kantseliitlikust malakahoobist, ei tea keegi täpselt. Milles kodanikku siis kahtlustati? Ilmnes, et ta olevat justkui kuskil sisemaal visanud oma järelkärust prügi metsa. Inimene oli sügavas hämmelduses ja arvas, et tegemist on mingi eksitusega. Esiteks pole ta seda kanti viimased kümme aastat külastanud ja lisaks on viimased kolm aastat tal olnud auto, mille konstruktsioon ja väljanägemine ei võimalda kärukonksu paigaldada. Seetõttu on ka käru kasutuna kuuri all seisnud (mistõttu pole sellele ka tehnilist ülevaatust tehtud). Teadliku kodanikuna helistas inimene „kuhu kästud“ ja küsis, milles probleem.
Anti teada, et keegi anonüümne, kuid valvas kodanik, olla helistanud neile ja näinud kedagi prügi maha panemas järelhaagisest, mille kahte numbrit ta justkui oleks näinud, kuid ei tea, kas nägi õigesti. Kirjasaaja, kes on ise loodusesõber, esitas seejärel nördinult oma argumendid. Ei usutud. Kuid, kas anonüümne kõne, mille järgi olevat midagi justkui nähtud, on aluseks menetluse alustamiseks? Kas see on õigusriigile kohane? Tean küll, et avalik võim kehutab kodanikke „naabrivalve korras“ anonüümseid kaebusi esitama, kuid minu arvates on see vääritu. Ühiskonna mentaalse tervise seisukohalt ka ohtlik.
Kui „valvas kodanik“ oleks metsas läinud prügistaja juurde ja öelnud, et „ „Sigamees“ korista see laga metsast ära ja häbi sul olgu!“, siis oleks ma saanud aru, et tegemist oleks olnud kodanikuga, kodanikujulgusega ja kodanikuinitsiatiiviga. Aga anonüümkõne on lihtsalt pealekaebamine. Argpükslus. Antud juhul veel valekaebus või ametnike eksitamine. Ma ei usu anonüümsetesse kaebustesse ja demokraatliku riigiga ei passi see minu arust küll kokku. Isegi nõuka ajal, kui igal ametnikul oli lauasahtlis ruuduline klade pealkirjaga „Kodanike kaebused ja ettepanekud” ja millesse kanti sisse vastava telefonikõne sisu, ei olnud lubatud sellesse kanda anonüümkõnesid.
Menetluse tulemus oli järgmine: avalik võim saatis mitmeid kirju (väljastusteatega), tegi mitmeid telefonikõnesid, raiskas mitme inimese tööaega, suhtles registritega, täitis menetlusdokumente ja kõike seda tühja ja ühest anonüümsest telefonikõnest ajendatuna. Kas sellisest sebimisest sai keskkond puhtamaks? Või hoopis vastupidi, pandi toime ulatusliku (mentaal)keskkonna reostuse?
Ärategemine ja tagastusteenus
Kui „Teeme Ära“ suudab vaid tahtest, vabatahtlikkuse innust ja sponsorite toel (loe: maksumaksjate vabatahtlikkust panusest) tõmmata maailma käima, siis peaks ka Dr Riik vaatama protsessidele uuelaadse pilguga. Ümber hindama oma protseduurid. Kui tühja kulutatud järelvalveenergia konverteerida õigesti stimuleeritud jäätmete kogumisse, siis oleks maailm puhtam ja turvalisem. Näiteks kui eelkirjeldatud ametniku ja tema protseduuride täitmiseenergia kulutada (hästi) jäätmete kogumise korraldusele siis rämpsustaja ilmselt poleks oma prügiga metsa alla läinud. Võib ette kujutada, et ega see ka kerge ole. Ebamugav ja essune tunne. Raske ja märg.
Võib-olla oleks ühiskonnal aeg hakata jäätmete tagastust sh ohtlike jäätmete tagastust käsitlema uut moodi, kui kodaniku poolt pakutavat teenust ühiskonnale? Väike tasu selle teenuse eest aitaks kindlasti maailma puhtamana hoida ja ressursse taaskasutada. On ju hirmutav, et me aastas kasutame 1,6x maailma ressurssi. Kaua veel?
Mis puutub rahasse, siis kui meil jätkub raha paugukate ostmiseks, siis ühiskonnale eluliselt vajaliku teenuse ostmiseks peaks seda ikka jaguma. Kui nüüd keegi arvab, et selle poolesaja tuhande eest ei saa midagi ega vaevu kummardamagi selle ülesvõtmiseks, siis eraldiseisvana on see tõesti pisku, kuid kui KOV-de ja riigieelarve uuelaadse pilguga üle vaadata ning kõik „paugukad“ ja tilu-lilu välja rookida, siis oleks tarvilikeks tegevusteks raha piisavalt.
Nii nagu ei ennustata ilma enam seapõrna ja ämma luuvalu järgi, pole põhjust ka majandusseisu ennustada ühisrahalise ilutulestiku kaudu. Ajad on muutunud.
