Kirik ei andnud riigile laenu. Riik kompenseeris maareformiga tehtud moraalse kahju

Kui hästi lihtsalt nn. okupatsioonikahjude kompenseerimise ja võlakirjade vormis laenu andnud kirikutele moraalse kahju kompenseerimise teema kokku võtta, siis kirikud ei ole riigile laenu andnud.

Keeruline lugu läheb tagasi aastasse 1919 kui riigikogu eelkäia Asutav Kogu tegi maareformi.

Minister Reinsalu ütles pressikonverentsil, et kirikud andsid laenu ning üldse, et hüvitatakse okupatsioonikahju. Samas kirikut „okupeeris“ Eesti Vabariik, kui 1919. aastal tehti maareform ja lisaks mõisadele võeti kirikutelt maa. Kui Hitler kutsus sakslased tagasi kodumaale, kompenseeris riik neile tehtud ülekohtu.

Et aga nähti, et kirikuid on varem ülal peetud maa abil ja kirikuõpetajad jäid kehva seisu, siis otsustas riik 1926. aasta hindamisega tagastada kirikutele ja kogudustele osaliselt maad ja ülejäänud osa kompenseerida, andes välja võlakirjad (pandikirjad).

Nõukogude okupatsiooniga lihtsalt pandivõlakirjade lunastamine ja intressimaksmine peatus ja oleks pidanud taasiseseisvumise järel jätkuma. Nüüd maksti kirikutele kompensatsiooni pandivõlakirjade nõuetest loobumise eest pandivõlakirjade summas. Pandivõlakirjad pidid lunastatama 55 aasta jooksul.

Pantvõlakirjade eest pidanuks määratama Eesti Evangeelsele Luterlikule Kirikule ajaloolase Jaak Valge rahandusministeeriumi poolt tellitud hinnangul eurodesse ümberarvutatult 553 000 eurone toetus. Eesti Apostlik-Õigeusu Kirikut oleks pidanud eurodesse ümberarvestatult toetama 70 000 eurot.