Kummalised lood ehk milline on maailma kalleim olümpiamark?
Eelmisel nädalal anti välja Lõuna-Koreas Pyeongchangis peagi algava taliolümpia teemaline mark ja münt. Ostukeskondades algas kohe ka nendega kauplemine. Ärileht võttis aga uurida, et milline on ajaloo kalleim olümpiamark ning selgus, et selle taga peidab end üks väga värvikas ja ka müstiline lugu.
Enne 1980. aasta Moskva suveolümpiamänge tungisid Nõukogude Liidu väed Afganistani. Selle avantüüri tõttu otsutas vaba maailm boikoteerida Moskva olümpiamänge.
Ometigi kujundati olümpiamarke ja neid ka trükiti, vähemalt margiproove.
Tol ajal Saksamaa posti- ja telekommunikatsiooniministriks olnud Kurt Gscheidle tassis kolm Saksamaa Liitvabariigi 1980. aasta Moskva olümpiamängude margi proovipoognat koju.
Siis tuli poliitiline olümpiamängude boikoteerimisotsus ja trükitud margid hävitati. Erandiks oli postiarhiivi eksemplarid ja ministri kätte sattunud margid.
Seda marki pole mitte kunagi postkontorites müüdud, mistõttu margikataloogis Michel on antud margil tavamarkidest teistsugune tähistus.
Ometigi müüakse aeg-ajalt suurtel margioksjonitel mõni seesugune olümpiamark.
Paar aastat pärast olümpiamänge avastasid margikogujad postisaadetistel kaks väljalaskmata olümpiamarki. Need leiti ühest sigaretivabriku sissetulnud korrespondentsi seast. Kuidas margid siis postisaadetistele sattusid, kui neid ei müüdud?
Selle eest peavad filatelistid olema tänulikud Kurt Gscheidli naisele Elisabethile ja nende pojale, kes midagi margiboikotist ei teadnud ja kasutasid kodus olevaid marke kirjasõpradele kirjutades kirjade frankreerimiseks.
Sedasi läksid üle Saksamaa laiali 24 marki. Saksamaal puhkes tõeline aardejaht, kus osteti suurtes kogustes sorteerimata marke, et leida margiharuldust ning vaadati läbi tonnide viisi postisaadetisi.
Kes olümpiamargiharuldust osta tahab, peab olema kannatlik, kuna marki liigub vähe. Ja selle ostmine käib päris valusasti ka rahakoti pihta. 1998. aastal osteti mark 76 000 marga eest. 2008. aastal maksti Gscheidle margi eest 85 000 eurot. 2010. aastal vahetas mark omaniku 26 000 euroga ja 2004. aastal osteti üks selline 52 000 Šveitsi frangiga, kirjutas FAZ.
Gscheidle enda jutu järgi tema käes neid marke pole. Koju tassitud allesjäänud margid olevat ta viinud Bundesposti hävitamisele. Suurimaks spekulatsiooniks on see, et kas nende poeg mitte ei võtnud ära tembeldamata harudlasi olümpiamarke, sest ka sellisel kujul on need kusagilt välja ilmunud.
