Inimesed kogunevad massiliselt linnadesse elama, ainus võimalus on jätkusuutlik arhitektuur
Kokkuvõttes peaks säästva ja kestliku arhitektuurse tehnika rakendamisest võitma kõik osapooled - arendajad, ehitajad, kasutajad ja ümberkaudsed elanikud.
Järgmise viieteistkümne aasta jooksul paigutatakse enam kui kaks kolmandikku taristute jaoks mõeldud koguinvesteeringutest paratamatult linnadesse. Võime küll kutsuda üles maapiirkondade arendustele ja sõltumatusele tõmbekeskustest, ent praegune reaalsus on teine.
Igal pool, olgu Aafrikas või Eestis, kogunevad inimesed parvedena linnakeskustesse. 2050. aastaks elab ligikaudu 66% kogu maailma elanikkonnast tõenäoliselt urbaniseerunud piirkondades.
Hiljuti avaldati statistikaameti prognoos, mille kohaselt kasvab rahvastik edasi vaid Tallinnas ja Maardus, väiksemad linnad kaotavad elanikke 2040. aasta paiku koguni 40% ümber.
Uute linnaelanike tarbeks vajatakse uusi ehitisi, promenaade ja tunneleid, rohkem ühistransporti ja rohkem energeetikat, mis nõuab lisaressursse. Seetõttu saab järjest ilmsemaks, et üldisemad arengueesmärgid saavad järjest enam kattuma linnade arenguliste eesmärkidega. Rahvusvahelised uuringud on näidanud, et investeerides linnade jätkusuutlikkesse taristuisse - ühistransporti, ehituse tõhusus ja jäätmekäitlus - on võimalik 2050. aastaks saavutada energiasäästu praeguses väärtuses 16,6 triljonit dollari ulatuses.
Arusaadavalt on jätkusuutlikel linnadel puhtam õhk, vähem liiklusummikuid ja vähem kasvuhoonegaaside heitkoguseid ning värske elu- ja töökeskkond.
Euroopa Arhitektide Nõukogu teesides on välja toodud, et avalike ja eraehitiste jätkusuutlikkus ja säästvus ning avalike ruumide turvalisus mõjutab tugevasti elanike heaolu ja seega ka ühiskonna sotsiaalset struktuuri. Samas on kirjas, et arhitekti eriala Euroopas on pühendunud Lissaboni Agenda eesmärkide teostamisele, et muuta Euroopa maailma kõige konkurentsivõimelisemaks teadmistepõhiseks majanduspiirkonnaks eeldusel, et võetakse omaks ja viiakse ellu terviklik ja kõikehõlmav strateegia elukeskkonna tõhusa jätkusuutlikkuse saavutamiseks.
Eelmise aasta septembris Tallinnas toimunud Euroopa arhitektuuripoliitika konverentsi peakõneleja, visionääri ja kuulsa arhitekti Massimiliano Fuksase sõnum oli lihtne ja konkreetne: jätkusuutlikkus on meie planeedi tuleviku tagamise tugisammas. Tema sõnul ei piisa rohealade säilitamisest ja ökomajadest jätkusuutliku linna arendamiseks, vaid linnade ja avaliku ruumi jätkusuutlikkus paraneb läbi mobiilsuse ja nii keskkondlike, poliitiliste, sotsiaalsete, intellektuaalsete ja majanduslike aspektidega arvestamise, luues geograafiat, mis ühendab majanduse, maastiku ja inimesed.
Tunnustatud arhitekt Emil Urbel konstateerib, et eks jätkusuutlikkus räägib ehitise tervest elukaarest - ehitamine, ekspluatatsioon, lammutamine ja taastöötlus - kõik on ühtviisi protsessi olulised osad. Varem viimasele kahele-kolmele eriti tähelepanu ei pööratud, kuna maja pidi kestma igavesti. Praegu kirjutame projektis maja eeldatavaks elueaks 50 aastat. Sageli pole aga sedagi antud. Kuna aga Euroopa on suuresti valmis ehitatud, siis tegeldakse palju olemasoleva kohendamise ja renoveerimisega, kinnitab Urbel.
"Arvame küll, et me ei oska prognoosida kuidas tulevikus elatakse, aga ajalooliselt väljakujunenud piirkonnad - näiteks vanalinnad - on vägagi hinnatud ja kvaliteetsed elukeskkonnad ja usun et seda ka tulevikus."
Eesti puhul on arhitekt Kalle Komissarovi väitel kasutatud arhitektuuri ja ehitusega seoses ökoloogilisuse (ökoarhitektuuri) mõistet, seega ei räägita ühiskonnast või majandusest, vaid enamasti ainult elusloodusest ja materjalidest ning ehituse kui elukeskkonna kõigi arengustaadiumite keskkonnasõbralikkusest. Ilmselt seetõttu on üsna levinud puitarhitektuur ja puit ehitusmaterjalina populaarsust kogunud oma energiatõhususe ja puit kerge töödeldavuse tõttu.
Jätkusuutlikuid ja efektiivseid lahendusi on aga õige erinevaid, mis omavad meie linnamaastikul järjest suuremat kandepinda. Kinnisvarainvesteeringute ettevõte Capital Mill on sadamapiirkonna kujundamisel lähtunud jätkusuutlikust inim- ja keskkonnasõbralikust kontseptsioonist, mille tõestuseks on ärihoonele väljastatud sertifikaat Explorer LEED Platinum. Norra firma Linstow Internationali arendatud Ülemiste Keskus sai esimesena Eesti kaubanduskeskusena maailma juhtiva hoonete kvaliteedi ja jätkusuutlikkuse hindamise kvaliteedisertifikaadi BREEAM juba 2013.aastal, seda vastava auditi tulemusel, mida teostas Oxford Sustainable Group. Viimase poolt tunnistati Adamsoni 27 paiknev elamu Kassisabas (valmis 2014) esimeseks Eestis, kus kasutatud nii BREEAM kui ka Põhjamaade kvaliteedi- ja jätkusuutlikkuse standardit (NQS Eesti).
Positiivne trend jätkub Ülemiste Citys, kus Mainori investeeringuid on suunatud jätkussuutlikkuse tagamisele - nii vastab 2018. aasta lõppu kavandatud büroohoone Öpiku maja projekt igati LEED-i nõuetele.
Värske näitena saab tuua Olümpia hotelli vastas Juhkentali kvartali tarbeks arhitekt Martin Aunini projekteeritud "Valguspargi", kuna ruumikasutuse ja parkimislahendustega liginullenergiahooned planeeritakse sama BREEAM-i standardi kohaselt.
Siia võib lisada ettevõte Saint-Gobain oma uuenduslike ehitus-ja renoveerimislahendustega, mis tagavad jätkusuutlikke lahendusi energiatõhususe ja tervislikkuse osas.
Eraldi tuleb mainida Eesti Green Building Council´it kui säästliku arendustegevuse valdkonna juhtivorganisatsiooni, mis on pühendunud Eesti kinnisvara- ja energeetikasektorile uute ärivõimaluste loomisele välismaal. Samuti korraldatakse jätkusuutliku ehituse teemalisi kursusi ja koolitusi oma ala ekspertidele.
Tundub, et kuigi mitmedki arhitektid ja ettevõtted on võtnud omaks jätkusuutliku lähenemise, on kõige raskem selle metoodika paremuste selgitamine klientidele ja avalikkusele. Küllap tuleks juba projekti loomise käigus teha koostööd jätkusuutlike meetodeid valdavate arendajatega. Diskussioonid teema ümber jätkuvad, kuid jätkusuutlikkusele ei näi planeedi tulevikus käimasoleval sajandil olevat alternatiivi.
