Majandusanalüütik: dr. Riik mõtleb vaid sellele kuidas inimestest rohkem mahla välja pigistada ehk miks me kastame rahakaevuga minevikku
Vahel on ka mõni positiivnädal, nagu päikesekiir keset solvumist ja poliitloba. Tarvilik, värskendav sõõm. Pean silmas teadus- ja IT-inimeste matemaatilise mudeli loomist ja puust ning punaselt ette näidatult seda , millest poliitinimesed (kes sõnalobametsa ära on eksinud), juba ammu enam aru ei saa ja suuna on kaotanud , ehk laste saamine on kasu(m)lik tegevus (vähemalt riigile). Tõsi on, et kasu on vaid matemaatiline ja tulu tõuseb Dr Riigile. Kuid uue mõtlemise ja innu käivitamiseks vähemalt Dr Riigi ja Pilvepiiri tasandil, võiks sellest ju kasu olla? Tulu ikkagi.
Nii nagu majanduses, tuleb ka ühiskonnas investeerida sinna, kus see kõige rohkem kasu toob. See mudel näitabki, kuidas dr Riik tulusid saab kasvatada. Nimelt on riik ja selle maksusüsteem püramiidskeem.
Kuidas nii? Lihtne, süsteem toimib laitmatult vaid siis, kui süsteemi (ühiskonda) lisandub üha uusi maksjaid. Kõik meie jamad, saavad alguse just madalast sündivusest (süsteemiga liitujate arvust) ja paljude isiklikust mugavusest (dividendiootajatest ilma sissemakseta).
Loovus ja vaba mõtlemine loovad uue keskkonna. See omakorda loob uusi väärtusi. Homne maailm on teistsugune, see ei ole vändaga telefoni üha uusleiutamine, see on nagu sedastab Google´i inimeste arendamise valdkonna asepresident Bock: „Planeedi kõige andekamad inimesed on pidevalt liikumises, tehniliste vahendite abil omavahel ühenduses, ja mis kõige olulisem, tööandjaile järjest kergemini leitavad. See ülemaailmne tööjõud tahab töötada suurt vabadust pakkuvates ettevõtetes ning talendid voolavadki neisse firmadesse. Juhid, kes loovad õigeid keskkondi, tõmbavad magnetina ligi planeedi andekamaid inimesi.“ Sama kehtib ka riikide kohta, need millised loovad suurt vabadust loova keskkonna, sinna talendid ka voolavad. Kõige sellest johtuvaga.
Nüüd on teadus- ja IT-inimesed loonud veebilehe, kus igaüks saab välja arvutada enda rahalise panuse riigieelarvesse 2060. aastaks. Nii toob tänavu sündiv laps aastaks 2060 riigieelarvesse 1 073 830 EUR. Päris korralik summa ju. Innustav? Lihtne, lastega inimene toob riigile kordades rohkem tulu kui inimene, kellel lapsi ei ole. No muidugi on asjal paar iluviga nagu lihtsustamise puhul ikka. Tegemist on Dr Riigi tulupoolega, kuid laste kasvatamise kulupoolt peredele see ei käsitle. Ei peagi, perede kulud polnudki selle mudeli eesmärk. See arvestus peaks just Pilvepiiril mõtted liikuma panema, kuhu raha külvata, et maksusaak rammusam kasvaks.
Kartul kui tulevikupääse
Just see Dr Riigi potentsiaalne tulu peaks panema poliitinimesi panustama lastesse, mitte seletama, nagu nõrgamõistuslikele, et pensionärid „panustavad“ tulude langusega võrdsemasse maailma. Kui tulutootmise põhivalem on paigas, siis ei peaks mõtlema välja mingeid piinlikkusttekitavaid, imelikke kinnisvara, ülikonna, hingamise ja vasaku käe kolmanda sõrme kasutamise makse. See muudaks maailma. Vähemalt meie jaoks. Friedrich Suure kohta on öeldud, et ta ei muutnud maailma, kuid ta muutis inimesi. Just see ongi tähtis - muuta inimesi, nende suhtumisi. Vahel võib kõige tühisem asi muuta maailma. Meie igapäevane kartul oli Friedrichi ajal pääse tulevikku. Vahel kõige imelikumal moel sundides inimesi muutuma uuenduste suunas, kasvatama näiteks talumeestele harjumatut kartulit . Seitsmeaastast sõda poleks Friedrichi armee üle elanud kui kartulikasvatuses poleks edu saavutatud. Meie aja ekvivalent Friedrichi kartulile on nutikas majandus. Nälg ja kaotus on paigaltammuva majanduse hinnasilt.
Kuid õiged muutused õigel ajal ja suunas võivad olla pääseteeks mitte ainult endale vaid ka tugi teiste abistamisse. Kui Saksamaad tabas viljaikalduse tõttu näljahäda, suudeti katastroofi üle elada vaid tänu Preisimaalt saabuvatele suurtele kartulisaadetistele. Ja kõik vaid sellest et ühel inimesel oli idee, kuidas väheviljakasse pinda istutada tulus toode. Kuid Friedrichi suurim „vallutus“ oli söötis Oderi luha ülesharimine. Veel üks visioon tuleviku kujundamiseks. „Ta kohtas aadlike ja talunike meeleheitlikku vastupanu, neid tuli sundida omaenda õnne ja hüvangu heaks töötama (…) 1753. aastaks oli riik saanud juurde 369 000 morgenit uut maad. Vanade omanike kõrvale asustati uusi rentnikke. Peagi oli rajatud nelikümmend uut küla, kus elas 6000 sisserändajat. Friedrich silmitses Oderi tammilt rahuloleval pilgul õitsele löönud maad: „Siin vallutati üks vürstiriik ilma mõõgahoopideta.““ (W Venohr „Friedrich II“ .
Päris hea mudel ju? Kui meie ei õpi hindama Saaremaa silda, puidurafineerimistehast, Tallinna-Helsingi tunnelit ja teisi eraalgatuslikke visioone ning tahet maailma muuta, vaid koogutame mugavalt meie ühise rahakaevu veeres, siis on meie lood halvad. Nüüdne majandusteadlaste, IT asjatundjate tiim annab iibele, tuludele ja ühise raha eesmärgistatud kasutamisele hoopis uue perspektiivi. Kahju muidugi et sellest nii vähe arutelu on olnud, kuid ehk paneb mõtte idanema. Kasuliku mõtte. Kasumiga mõtte. Kuid mind pureb kahtlus et poliittehnoloogid kasutavad siinkohal vana võtet, millest kirjutas Lee Child: „Nad tegid vastupidi (…) Nad ei paisutanud seda aatompommiks, vaid kujundasid sellest hoopis mustaks auguks. Nüüd kustutavad nad selle ajaloost.“ Miks? Sest kui on harjutud kulupõhise mõttemudeliga, siis on tulupõhisele üleminek raske. Pingutust nõudev.
Minevikulise kipslille kastmine
Niisiis on Dr Riigile esitatud tulumudel. Lausa põhjatu tuluallikaga. Kuidas seda siis kasutada? Vana talupojatarkus ütles, et sööta tuleb eelkõige seda lehma, kes piima annab ja kana, kes muneb. Friedrich teadis et ka kehvast maast saab hea saagi, kui sellesse õige taim istutada. Kõik need tarkused olid seotud tuleviku kindlustamisega, meie … Meie elame minevikus. Kui kogu meie ressurss oleks üks suur rahakaev, siis ei kasuta Dr Riik piisavalt kogutud raha tulevikutaimede kastmiseks. Meie raha kulub minevikuks. Meil on tekkinud mingi kummaline jagamise kihk.
Algas kõik mingi veidra lapitekilise ebaõnnestunud tulumaksureformiga, mis põhineb sadade tuhandete inimeste õiglustunde riivamisel. Vaatamata sellele riivamisele ning ühiskonna eri gruppide vastandamisele, vaenu õhutamisele, lööb see meie ühisesse rahakassasse sadade miljonite eest augu.
Siis augustati meie ühist rahakotti veel riigikorterite ja teiste tasuta, kuid kasuta asjadega. Kuid see pole veel kõik, paljud on aru saanud, et kätte on jõudnud tõeline rahajagamise voor. Nii on enese rahakaevule seadnud sundüürnikud, kirikud , nüüd ka VEB fond. Kes veel?
Võtke järjekorda, sest Dr Riik on nii lõdvarandmeliseks jagajaks muutunud, et isegi küsima ei pea enam, antakse niisama. Jahmatav oli teada saada, et «Nüüd on selgunud, et need inimesed, kes ei kirjutanud eelmistel aastatel selle 180 euro peale tulumaksuvaba miinimumi, said 5. jaanuaril 36 eurot lisaks oma arveldusarvele. Ja me oleme arvestanud tagasi, et kolme aasta peale on see summa seitse miljonit eurot, mida riik on inimestele vähem maksnud. See on muidugi häbiväärne.
Ja me oleme teinud otsuse, et riik peab nende inimestega ise ühendust võtma ja selle tagantjärele välja maksma“. Mis see nüüd oli? Võtke järjekorda isegi need, kes ei tea, et nad janused on?
Kui kaevata sügavamalt on kindlasti veel keegi mingi taotluse esitamata jätnud ja on nüüd solvatud. Ärge häbenege. Või siiski? Aga see, et Lembitu kolju otsimiseks on „kultmin“ eraldanud ligi keskmise inimese netoaastapalga, pani andunud ajaloohuvilisel küll pildi virvendama. Mis see nüüd oli, kuidas seda kindlaks teha, kas otsaette on LL graveeritud või unustas Lemps Lehola kantsi kemmergusse hambaharja, et tulevased põlved saaksid DNA proove võrrelda. Kõik see tuletab meelde tudengikavalust, milles nõutati professorilt piiritust aparaadi optilise telje puhastamiseks. Olevat toiminud. Ilmselt on need tudengid nüüd suureks kasvanud.
Kaasnevad kahjud ehk panustamisohvrid
Piinlik on muidugi see, et Dr Riik ei nimeta oma tegusid õigete nimedega, vaid kõike öeldakse välja läbi mingite segadusseajavate libasõnade jada. «Jah, kaks tükki pidid rohkem panustama, kolmteist pensionäri võitsid,» - mis see sõnajada tähendas? Vastandamine? Vaenu õhutamine? Pensionärid „panustasid“ tululangusega? Püha müristus, väga meisterlikud sõnakasutused.
Kui teile keset päeva rahvarohkes kohas rahakott ära võetakse, selle sisu laiali jaotatakse, siis edaspidi ärge virisege, ärge kaevelge, teid ei ole röövitud, te olete panustanud. No ei tohi niimoodi sõnadega mängida. Pensionärid, noored pered ja vanemahüvitise saajad, sajad tuhanded, ei „panustanud“, neilt võeti nende kokku lepitud ja välja teenitud tulu ära. Selline sõnakasutus on irvitamine nende inimeste üle, nad ei ole „panustajad“ vaid vägivaldne ümberjagamine ohvrid. Panustamisohvrid? No siis me peame üldse panustamise ja ohvri mõiste ümber defineerima. Kaasajastama? Mida me siis saame: koduvägivalla asemele - kodupanustamise ohvrid (või kodupanustajad?), pangaröövi asemel - pangapanustamise? See on eksitamine. Dr Riigil tuleb ausalt välja öelda, et osa inimesi pole mitte „panustajad“ vaid … kaasnev kahju, et teistel paremini läheks. See oleks aus ja riigimehelik. Ilmselt oleks see paljudele „panustajatele“ mõistetavam.
Veinitegu
Ma ei tea, paljud teist on kunagi koduveini teinud. Või on teie vanaema teinud? Vanaema Marie tegi imemahedat mustsõstra veini. Lopsakas, rammus ja maitselt intensiivne. Mitte selline januga kulistamise vein vaid pigem selline pitsiga mekutamise kraam. Kuid selle veinteoga käis kaasas ka omajagu riski. Kui kääritusnõu liiga tihedalt kinni kiiluda, siis võis pudeli katki lüüa. Just niimoodi ükskord juhtuski. Esialgu polnud mingeid järelmeid tunnetada, käis vaid vaikne „ploks“. Sellele järgnes vali altkorterirahva kisa, 30 L rammusat mustsõstranektarit leidis altkorteri vannitoa laest endale väljapääsutee. Kahju, kõik oli justkui hästi ja õigesti tehtud, kuid ühte nüanssi ei osanud arvestada. Eh, nagu mingi õpetlik majandusmudel. Kui liialt piirata elavat majandust siis leiab see endale väljapääsu mingil muul, teile mittemeeldival moel. Aktsiisipoliitikaga meil täpselt niimoodi läkski, liigne survestamine lõi kodumaisel müügil põhja alt ja see voolas Lätti.
Teine hukatuslik häda veini tegemisel on see, et vein võtab vale käärimise sisse. Te ei saa mitte plaanitud veini, vaid äädikat. Muide, see ei ole mingi hõrk „veiniäädikas“, pole vaja peenutseda, see on nässu läinud vein. Iseenesest on see veelgi ebameeldivam tulem, kui „põhja alt löömine“. Põhjaploksuga on kohe pilt selge, kuid valekäärimise puhul oled meeldivas ootusärevuses, lootes saada maitsvat märjukest, kuid lahti tehes saad aru, et kõik on läinud valesti. Näiteks aktsiisivärgiga kaasneb veel terve rida valekäärimise järelmeid, mida me praegu veel ei tea kokku arvata. Milliseid? Näiteks töökohtade kadu kaubanduses, toitlustuses, hotellinduses, toiduainete tööstuses, logistikas, turistide kadu, investeeringute vähenemine, isegi kesklinna juuksuritöökodade käibe vähenemine. Ootasime lopsakat saaki eelarvele, aga meie tegu võttis sisse valekäärimise ja tulu pööras kuluks. Tekitasime ise endale probleemi.
Vale adressaat?
Kuigi oleme tihti kriitilised Dr Riigi tegevuse suhtes, siis kõiki patte selle kaela ka ei ole õiglane laduda. Vahel tundub, et adressaat on vale. Te ei süüdista ju doktorit, kes teid koomast välja aitas ja esimesi tudisevate sammudeni aitas, enese väärkohtlemises? Ahistamises? Või süüdistate? Kahju, siis on teie koomakahjustused sügavamad ega piirdu vaid füüsilise sfääriga. Kuid eks siin ole ka kerge eksida.
Näiteks kui üheksakümnendatel, kui olime väljumas poole sajandi pikkusest koomast, olid pensionärid rahulolematud. Lihtne, nad said tunduvalt madalamat pensioni kui nad nõukaaja tööpanust arvestades lootsid saada. Keda süüdlaseks peeti? Muidugi meie oma Dr Riiki. Täiesti asjatult, sest kõik need pinsirahad jäid hoopis teise riiki. Mitmed asjad jäid teise riiki: Tartu ülikooli varad, presidendi ametiraha, ettevõtjate raha ja veel palju muudki. Jah palju jäi teise riiki. Meie saime vaba riigi. Kuid inimene otsib alati, kes süüdi on? Loomulikult keegi teine, kuid kes? Kes on „süüdi“ vabaduses on ju üpris veider küsimusepüstitus? Millegipärast osa inimesi just selliselt küsimuse püsti panidki.
Kui Dr Riik on kellelegi kahju tekitanud, siis on kindlasti õigus heastamisele, kuid kui kahju tekkis hoopis teise riigi tegevuse tulemusel, siis kellelt tuleks kahju nõuda? Soovimata hakata arvustama nende tegevust, kes tunnevad, et neil on Dr Riigilt midagi saada (kõigil on selleks kindlasti ka hea põhjendus), siis on asjal ka teine pool. Meil, kui ühise raha omanikel, on kohustus vaadata, kas need on ikka meie kulud või on kuluarve esitatud valel aadressil.
Ärilehes oli õpetlik artikkel, mis käsitles Tsaari-Venemaa võlgasid Prantsuse investoritele. 1867. aastal andis Venemaa raudtee välja riigiobligatsioonid, mille tagatiseks oli kuld. 30 aasta jooksul investeerisid prantslased neisse kokku 15 miljardit kuldfranki, mis vastab tänapäeval 53 miljardile eurole. Nüüd võitleb umbes 400 000 inimest oma õiguste eest sellele rahale, sest 1918. a dekreediga teatas Venemaa, et ei tunnista tsaariaegseid võlgu. No peaaegu sama lugu mis juhtus meil üheksakümnendatel meie naabriga. Erinevalt meist olid Pariis ja Moskva varem küll kokku leppinud, et Vene Impeeriumi võlgade küsimus on suletud teema. Kõik. Kuid võlgnike järeltulijad sellega nõus ei olnud, nende juhi sõnul ei ole Venemaa pankrotti välja kuulutanud ning riigivõlg ei aegu. „Sellised on mängureeglid.“ Kõik on justkui sarnane nii mõnegi meie juhtumiga, kuid ei ole ka. Niivõrd sarnane pilt, mida tavalise tähelepanelikkuse juures võib segadusse ajada. Võlad ei aegu tõesti. Kuid prantslased ei küsi seda raha tagasi Prantsuse valitsuselt ega keskpangalt, vaid sellelt kes raha sai ja kellele raha jäi.
Ühine rahakaev ei ole põhjatu, sellest ei saa igaühele priipärast ammutada.
Säästmise vaev
Kuid meie toimetulek ei olene vaid Dr Riigi tuludest ja meie ühise raha kuludest. Me ise saame teha paljugi enese heaks. Sealjuures tuleks teha enese jaoks põhimõtteline rehkendus. Milline? Varase säästmise ja pensionipõlve vaheline arvestus. Miks? Selleks et teil oleks lahe elada ja teie lapsed ei peaks tulevikus teie arveid maksma. Selleks, et teie saaksite lapselapselastega huvireisile, teatrisse või SPA-sse minna. Selleks, et edasi anda põlvkondade vahelist sidet, anda edasi ajaloolist mälu. Kui Vanaema Marie ei oleks minule oma pikki lugulaulusid pajatanud, oleksin ma olnud tühipaljas inimeseront, kuid kõik see, mis on tulnud tema ja eelnevate põlvede lugudest on meil ikka andnud õige suuna. Ka säästmises. Arvate, et teie sissetulek on nii madal, et sealt ei ole midagi säästa? Te ei arvanud õigesti.
Seega ühesuguse tulubaasi juures kujunes tulemus u 30 korda erinevaks. Selline üldine muster oli nähtav igal sissetulekutasemel. Kuid eriti hämmastav oli tulemus kõige madalamas tulurühmas, kus peaaegu kogu sissetulek oli tegelikult riiklik toetus, suutsid mõned leibkonnad säästa 150 000 dollarit. See oli fenomenaalne saavutus, mis nõudis tohutut eelarvedistsipliini. Kas panite tähele osa neist kes said 30x suuremat sissetulekut, suutsid säästa vaid 10% vähese sissetulekuga kogujatest. Nii, et meie enese eelarvedistsipliin on meie edu aluseks ja pole mingit põhjust, et Dr Riik tormaks lõdvarandmelisi „abistama“. Stanfordi õppejõud Douglas Bernheim ja ta kolleegid uurisid neid probleeme ja tulid samale järeldusele: leibkondade erinevus lähtub sellest, kuivõrd nad suudavad taltsutada iha kõik teenitu ära raisata.
Just see viimane nõuanne ehk kuidas taltsutada oma iha teenitut ära kulutada ja ka pisku sissetulekuga teha õigeid valikuid, on tähtis ka ühiskonna arengul. „Võrdsuse ideaal on inimkultuuri poolt loodud utoopia, mis objektiivsetel põhjustel ei saa kunagi realiseeruda. Selle poole püüdlemine kahjustab inimeste, rahvaste ja riikide arengut ning hävitab nende konkurentsivõime, kuna vastandub otseselt konkurentsi kontseptsioonile. Ühiskonnad, kes siiski üritavad „hüpata üle oma varju“ peavad tegema valiku, kas nad keskenduvad võrdsete eneseteostuse võimaluste pakkumisele või võrdsete tarbimisõiguse realiseerimisele.
Võrdsete võimaluste loomine on kõige alus, võrdselt tarbida ei suuda ükski ühiskond. Kõik kaevud saavad tühjaks, kui neist rohkem võetakse, kui sinna juurde koguneb. Ka rahakaev.
