GRAAFIK | Raport: lihasööjaid tuleks maksustada nagu suitsetajaid

Kuna lihatootmine ja tarbimine mõjub nii keskkonnale kui inimeste tervisele kahjulikult, tuleks see sarnaselt suitsetamisele maksustada ning tõenäoliselt lähema 5-10 aasta jooksul see ka juhtub, kirjutab Maailma Majandusfoorum.

Nii suitsetamine kui liigne liha söömine mõjutavad ühiskonna tervislikku seisundit kui ka keskkonda. Lihatoomine kahjustab keskkonda, sest selle käigus tekivad kasvuhoonegaasid ning lisaks kasutatakse ühe proteiiniühiku tootmiseks ebaproportsionaalselt suurel hulgal maa- ning veeressursse.

FAIRRi (Farm Animal Investment Risk and Return) raportis soovitavad investeerimisanalüütikud, et lihatööstussektori mõjude eest tuleks arve esitada otse süüdlastele, samamoodi nagu me maksustame suitsetajaid.
Nn. lihamaksu idee on lihtne: kui burger maksab sama palju kui kaaviarivaagen, siis on võimalik, et inimene hakkab rohkem taimetoidu võimalusi kaaluma.

„Liha tarbimine on koht, kus kattuvad nii keskkonna kui tervise küsimused,“ lausus FAIRRi investorsuhete juht Rosie Wardle.
„Kõikidel peaks olema õigus tervislikule toidule ning see peaks toetama üha enam taimsete proteiinide eelistamist, mis on tervislikum ning ka planeedi seisukohast kasulikum,“ rääkis ta.

Analüüsis vaadeldi kolme valdkonda, kus kahjulikku käitumist läbi valitsuste erinevate maksuskeemidega survestatakse ning analüüsi koostajad arutlevad, kas ei peaks lihatootmine olema neljas selline valdkond. Enam kui 180 riigis on kehtestatud maks tubakatoodetele, 60 riigis on rakendatud süsinikuemissioonide maksustamise skeem ning vähemalt 25 riigis on kehtestatud suhkrumaks.

Lihamaks aitaks koguda raha, mida saaks tervishoius kasutada.
Oxfordi ülikooli andmetel on lihatootmine maailmas alates 1961. aastast viiekordistunud. Aasias, kus tootmine on sellest ajast kasvanud 15 korda, toodetakse 40-45% maailma lihast. Ning kasv peaks jätkuma.

Lihatootmise kasvuga kaasnevad ohud on komplekssemad kui need, mida kätkevad endas tubakas, süsinik ning suhkur. Lihatööstus ei ole vaid suur süsinikuemissioonide allikas, punase liha liigset tarbimist seostatakse diabeedi, vähi ning antibiootikumiresistentsuse suurema riskiga.

Artiklis märgitakse, et loomulikult ei ole liha tarbimine ilmtingimata halb, juhul kui seda teha mõõdukalt. Ning lisaks on veise-, sea ning linnuliha suurem pakkumine tervisele kasulik alatoitumise all kannatavates piirkondades.

Maks mõjutaks vaesemaid
ÜRO toiduagentuuri (FAO) kaubanduse asedirektor Josef Schmidhuber tõdes, et tarbijad reageerivad hinnamuutustele erinevalt. Mõned neist muudavad hinna muutudes koheselt oma tarbimisharjumusi, teised aga jäävad vanade harjumuste juurde. Üldiselt reageerivad hinnamuutusele kiiremini vasemad inimesed.

„Kui liha maksustada, siis keda te tarbimisest loobuma sunnite? Neid, kes on vaesemad,“ selgitas Schmidhuber. Tema kinnitusel on see halb mõte, sest karistatakse neid, kelle lihatarbimine peaks hoopis suurenema.
Liha liigselt tarbivaid inimesi mõjutaks maksustamine aga vähe, sest viimastel on raha küllalt ning nad suudavad ka kallimat liha osta. Seega ei täidaks maks oma eesmärki ega mõjutaks neid, keda tegelikult soovitakse mõjutada.

Probleemile pakub leebema lahenduse Richard Thaleri 2017. aastal Nobeli preemia saanud käitumismajanduse teooria, mille kohaselt peaks valede käitumisharjumiste eest karistamise asemel aitama inimestel õigeid asju teha. Lihatarbimisele rakendades tähendaks see, et loomsele toorainele võimalikult sarnase asenduse pakkumisel oleksid inimesed probleemideta valmis seda omaks võtma. Soja baasil valmistatud tooted on juba kaupustes, kuid visionäärid katsetavad taimse lihaga, mis on veiselihast praktiliselt eristamatu ning isegi veritseb.

Samas tunnistatakse artiklis, et see ei ole kõikidele sobiv lahendus ning samal ajal kui raha suunatakse jätkusuutlike lahenduste väljaarendamisse, on lihamaksu idee eriti rikastes riikides jätkuvalt aktuaalne.
„Ma usun, et järgmise 5-10 aasta jooksul midagi sellist juba rakendatakse,“ lausus Wardle.