Indrek Neivelt: kui poliitikud on otsustanud pensionikogujate elu reguleerida, siis tuleb selle eest ka vastutada

Meie varade jaotus, justkui oleks võlakirjad madala ning aktsiad kõrge riskiga, on ajale jalgu jäänud ning penisoni kogumise süsteem vajab muutmist. Pensioniks kogumise võiks muuta vabatahtlikuks. Kui seda aga teha ei taheta, tuleks poliitikutel hakata pensionikogujate huvisid ka aktiivselt kaitsma. Kui poliitikud on otsustanud pensionikogujate elu reguleerida, siis tuleb selle eest ka vastutada, kirjutab Indrek Neivelt oma blogis.

Meie kõige konservatiivsemad fondid koosnevad võlakirjadest. Tõusvate intresside keskkonnas on väga raske praeguses olukorras plussi jääda. Eriti kui arvestada fondide tasusid, kirjutab Neivelt, lisades, et ka statistika näitab, et kõik konservatiivsed fondid on viimasel kolmel aastal olnud miinuses. Õnneks on nendesse fondidesse paigutatud alla kümne protsendi meie pensionikogujate rahadest.

„Üldse on meie pensionifondid investeerinud umbes kuuskümmend protsenti vahenditest võlakirjadesse või analoogsetesse toodetesse. See on peamiseks põhjuseks miks meie fondide tootlused on olnud nii madalad,“ tõdeb Neivelt.

Neivelt kirjutab, et võlakirjadesse investeerimist nimetame me konservatiivseks ja aktsiatesse ning kinnisvarasse investeerimist riskantseks. Inglise keeles kasutatakse väljendit „fixed income“. See ei tähenda riskivaba või konservatiivset investeerimist. See tähendab vaid, et tulu on fikseeritud. Täna on ta fikseeritud nulli lähedal. Ehk fikseeritud on väärtuse kaotus. Meie võtsime sellise varade jaotuse kasutusele siis kui tegime pensionireformi.

Neivelt lisab, et pensionireformi tegemise ajal oli meil värskelt meeles 1997. aasta Aasia kriis ja 1998.aaasta. Vene kriis, mis viisid meie börsi vabalangusesse. Selle sajandi alguses oli normaalne aktsiate tootlus Tallinna börsil vähemalt kakskümmend protsenti ja võlakirjade ning hoiustega oli võimalik teenida seitse-kaheksa protsenti. Vahepeal oleme läbi elanud kiire tõusu ja suure kukkumise. Seejärel oli kiire taastumine ja riikide võlakriis, millele omakorda järgnes raha pakkumise kiire kasv. Võtsime kasutusele euro. Ja juba mitu aastat on intressid nullis. Keskpanga omad on isegi negatiivsed.
„Selles raha suuremahulises juurde trükkimise olukorras on imelik mõelda, et me siiamaani peame kinnisvara omamist riskantsemaks investeeringuks kui võlakirja omamist. Kui kinnisvaral ei ole liiga palju laene peal, siis peaks ta olema ju igal juhul väiksema riskiga kui võlainstrumendid. Ikkagi reaalne vara ja inflatsiooni eest rohkem kaitstud, kirjutab Neivelt.

Kuidas saab keegi väita, et võlakirja fond on pikas plaanis konservatiivne aga aktsiate fond või kinnisvara oma riskantne?

Neivelti hinnangul on selline varade jaotus ajale jalgu jäänud. „Kuidas saab keegi väita, et võlakirja fond on pikas plaanis konservatiivne aga aktsiate fond või kinnisvara oma riskantne? Lühiajaliselt on selline jaotus kindlasti õige aga me korjame ju raha kolmekümneks ja enamaks aastaks. Ja siis peaks näiteks maa ja kinnisvara omamine olema palju madalama riskiga,“ tõdeb ta.

„Me oleme jäänud kinni sajandi algusesse. Kogu mõtteviis alates varade paigutamisest kuni tasumääradeni on sellest ajast,“ kirjutab Neivelt., lisades, et hiljem on seaduse tasemel tegeletud väga paljude pisidetailidega. Küsimata, kas meil on vaja üldse sellist fondide jagamist nelja kategooriasse. Tasude ja tootluse proportsioonist rääkimata.
"Üks on selge. Kust nurgast sa meie pensioni kogumist ka ei vaata, on selge, et meie huvisid ei kaitse ei poliitikud ega ka riigiametnikud," ütleb ta.

Neivelt tuleb oma blogipostituses tagasi enda varasema ettepaneku juurde muuta pensioniks raha kogumine vabatahtlikuks. „Kui seda ei taheta teha, siis tuleks poliitikutel hakata pensionikogujate huvisid ka aktiivselt kaitsma. Kui poliitikud on otsustanud pensionikogujate elu reguleerida, siis tuleb selle eest ka vastutada,“ tõdeb ta.