Kindlustusseltside vastus Indrek Neiveltile: pensioniraha laialitassimine on vastutustundetu samm tulevaste põlvede ees
Indrek Neivelt väitis oma artiklis, et on vaja rohkem vabadust pensionifondidesse investeerimisel ja tegi ettepaneku muuta pensionikogumine vabatahtlikuks. Sellega ei saa nõustuda, sest enamus inimesi ei säästa ega investeeri vabatahtlikult vaatamata sellele, et erinevad võimalused on juba ammu loodud. Vabatahtlik kogumine pensioniks tähendaks tänase pensionisüsteemi lõhkumist, mis on vastutustundetu samm tulevaste põlvede ees.
Hiljaaegu tehti Ühendkuningriigis üks osa pensionisüsteemist vabatahtlikuks. Umbes 30-40 protsenti inimestest - valdavalt need, kes olid kõige vähem kogunud - võttis muudatuse järgselt kogutud summa välja ja loobus investeerimisest. See viitab selgelt riskile, et kunagi tulevikus tuleb riigil leida lisaraha nendele inimestele pensionipõlves äraelamiseks. Mis paneb meid uskuma, et Eestis ei juhtuks teise samba vabakslaskmisel samamoodi?
Üle 100 000 Eesti inimese on võtnud kiirlaenu. Ka neile peab olema tagatud äraelamine pensionipõlves.
Eesti inimesed ei säästa
Eesti inimesed ei säästa. Enamikule on pensioni teise samba fondi kogutud summa ainus vara.
Swedbanki Rahaasjade teabekeskuse ja Eesti Konjunktuuriinstituudi uuringu kohaselt saaks sissetulekute katkemise korral oma säästude arvelt kolme ja enama kuu jooksul hakkama vaid 38 protsenti Eesti peredest ning lausa 25 protsenti ei säästa üldse midagi.
Täna on olemas mitmeid võimalusi vabatahtlikuks investeerimiseks. Sealhulgas on ka juba ligi 14 aastat võimalus panustada vabatahtlikult pensionisse läbi kolmanda samba. Ühtki nimetatud võimalustest ei kasutata väga aktiivselt. Paljud peavad endale laenurahaga kodu soetamist investeeringuks. See arusaam on samuti paraku ekslik.
Kõike eeltoodut arvesse võttes on mul küsimus - millel põhineb väide, et Eesti inimesed saaksid pensioniraha ise vabatahtlikult kogudes ja investeerides tagada endale parema pensioni?
Kui tänasesse pensionisüsteemi kogu elu panustanud põlvkond hakkab igakuist pensioni saama, on võimalik pensionisüsteemi eesmärkide täitmist hinnata. Igasugused võrdlused enne seda hetke on kannustatud populismist või omakasupüüdlikest ajenditest.
On selge, et ühe inimese elukaare jooksul ei pääse tõusudest ja langustest. Fakt on aga ka see, et kui tänast süsteemi ei oleks, poleks paljudel vanaduspõlveks üldse mitte midagi kogutud. Selles kontekstis on väga hea tulemus saavutatud ka siis, kui säilib nominaalselt kogutud summa. Hullu ei ole isegi siis midagi, kui inflatsioon on natuke rahast ära hammustanud. Kui näiteks igakuiselt 100 eurot kõrvale panna ning kui aasta lõpus on 1200 euro asemel 1000, siis on see ikkagi parem, kui mitte midagi ei oleks kogutud.
Säästma peab ning on hea, kui lisaks riigi pandud kohustusele tehakse seda ka vabatahtlikult. Loomulikult tulevad populistid siin vastulausega välja mõne apokalüptilise sõnumiga Eesti rahva raskest elusaatusest ja rahareformidest minevikus. Aga kas kogumata ja investeerimata jätta on siis parem variant? Suur osa elanikkonnast seda ju vabatahtlikult tegema ei hakka.
Investeerimisega on aga tõesti nii, et finantsturud on hetkel pöörased. Ja selles ei ole süüdi Eesti pensionisüsteem, millele ikka ja jälle heidetakse ette kehva tootlust ja muid surmapatte ilma pikaajalist vaadet omamata. Kui võtta investeerimisotsuste juures aluseks vaid tootlused ilma riske arvestamata, on tegemist „sentide korjamisega teerulli eest“, mille eest on näiteks hoiatanud aktsiatesse investeerimise kontekstis ka Andres Viisemann, üks finantsala parimaid asjatundjaid.
Suure tootluse püüdmisega kaasnevad suured riskid
Kui tänases keskkonnas minnakse ainult suuremat tootlust püüdma, siis aktsepteeritakse ebaproportsionaalselt suurt riski. USA Keskpank tõstab juba mõnda aega intressimäärasid. Varem või hiljem järgneb sama ka Euroopas. See muutus mõjutab kõiki varaklasse, sealhulgas nii võlakirju, aktsiaid kui kinnisvara. Samas ei pea seda muutust kartma. Võhikule võib pilt mõnda aega päris hull paista, aga professionaalsed investorid, sealhulgas pensionifondide valitsejad, pigem võidavad sellest olukorrast.
Intressimäärade tõusu mõju on varaklassides erinev. Seda silmas pidades võiks inimestel tänasega võrreldes olla tõesti rohkem võimalusi riskide hajutamiseks teise samba pensioni kogumisfaasis. Samas peaksid need tänasega võrreldes rohkem sõltuma inimese riskitaluvusest ja riskiprofiilist erinevates elu etappides.
Kinnisvarasse investeerimine ei sobi kindlasti kõigile ja igal ajal. Pigem sobib ta vähestele, sest lisaks finantsturgude mõjule tuleb intressimäärade kiire tõusu ajal just kinnisvara puhul arvestada ka likviidsusriskiga. See on eriti oluline, kui inimese pensioniea saabumine on juba lähedal. Mis kasu on varast, mida turgude madalseisu perioodil keegi teie jaoks mõistliku ja talutava hinnaga enam osta ei taha ega anna head tootlust? Kinnisvara asjatundjad hoiatavad juba praegu üürituru küllastumise eest.
Eesti pensionisüsteem on üks tervik ja erinevaid sambaid ei saa käsitleda tervikust eraldi. Igal sambal on oma kitsam eesmärk riski katmiseks nii kodaniku kui riigi jaoks. Maksumaksjate osakaal elanikkonnas väheneb ja inimesed peavad üha rohkem ise panustama. Suur osa Eesti inimestest ei tee seda vabatahtlikult ja kohustusliku kogumise süsteemi puudumisel maksavad pensionikassa kasvava defitsiidi kinni tulevased maksumaksjad.
Kõige vastutustundetum on sellisel taustal rääkida pensionisüsteemi eesmärke eirates kitsalt teise samba raha laialitassimisest, mida sisuliselt tähendab pensioni teise samba vabatahtlikuks muutmine.
Selline tegu paneks meid ühiskonnana mõne aja möödudes valiku ette: kas tõsta pensioniiga, suurendada maksukoormust või võtta laenu. Muid valikuid siis ei ole.
