Analüütik riigi valedest valikutest: 65 miljonit lastakse rullist vabalt nagu vetsupaberit, kuid 6,5 miljoniga närutatakse nii et sent peos pooleks?
Mäletate Eduard Vilde „Pisuhända“, kus kirjatsura Piibeleht on valinud ühte jalga punase soki ja teise musta. Talle lihtsalt meeldis niimoodi. See oli tema teadlik, kaalutud valik, mitte eksitus. Miks see sokilugu tähtis on? Sest valikute tegemine ongi üks inimeseks olemise tunnuseid. Me teeme iga päev valikuid, alates sellest kas tõusta õigeaegselt või „võtta viimast“.
Dr Riigi valikud on juba keerulisemad, see pole enam sokivalik, see puudutab meid pikalt määrates ära meie kestlikkuse. Iga valik kas laiendab või arendab meie edasisi valikuvõimalusi. Mõned valikute, eriti valikute mittetegemise ehk otsustamatuse, jadad panevad meid lõpuks sundvalikute ette. Nagu ütlevad klassikud ka mittevalimised on valimised.
Just inimeste teemal arutas ka järjekordne tööandjate aastakonverents „Tuulelohe lend 2018 „Kuidas me kestame““. Oli tummine kokkusaamine. Nii mõnigi võimalike arengute irdtükk kogupildis loksus paika. Milleks nii dramaatiline, peaaegu hamletlik, küsimusepüstitus? Kuid just selles asi ongi, et me pole enam harjunud suurküsimustega, oleme harjunud igapäevaste mõttetute poliitpahelisuse pisivaidlustega, märkamata, et meie kõige tähtsam vara ehk inimestega on midagi lahti. Meie inimressurss on ohtlikus vähenemistrendis. Olukorra päästmiseks tuleb teha pikavinna valikuid.
Sõnumitoojad
Nagu Eesti Tööandjate Keskliidu volikogu esimees Tiit Kuuli rõhutas: „Me teame kust me tuleme, kuid me ei tea päris täpselt kuhu me teel oleme. Tööandjate eesmärk on anda avalikkusele tugev sõnum – meie ülim püüd on oma rahva ja riigi heaolu. Aga heaolu läbi majanduskasvu. Teisiti ei saa. Kui majandus ei kasva, pole töötajatel lootust palgatõusule, meil kõigil parematele hüvedele.“ Selline sõnum. Lihtne, eestlaslikult mõistetav, tammsaarelik. Kahjuks mitte esmakordne. Tegelikult on inimese teema olnud konverentside teemaks eri nurkade alt mitmel viimasel aastal. Just seetõttu on märgiline küsimus kuidas me kestame? Mitte kas või miks, vaid kuidas? Just seeküsimus tuleb kõigepealt lahendada.
Enamasti me ei küsi endalt eksistentsiaalseid suurküsimusi, vaid hakkama kohe tormakalt rapsima pisiasjades. Osalesin hiljuti huvitaval mõttekorjel ja märkamatult taandus arutlus valitsemismudelitelt riigi poolt pakutavatele teenustele. Mitte riigi eduka tulevikumudeli loomisele vaid saamisele. Mitte kestma jäämisele. Kuid kõigepealt peaksime arutlema oma vahendite, nende tõhusa kasutamise üle ehk kuidas me kestma jääme, mitte selles kuidas kuulutada välja konkurssi kõige stiilsemalt viimasena tule kustutamise teenuse osutaja leidmiseks.
Võimatus kui võimalus?
Priit Alamäe näitlikustas konverentsil meie tegelikud trendid järgnevaks kaheksasaks aastaks. Meil on praegu umbes 645 000 töötegijat, kes suudavad luua sisemajanduse kogutoodangut (SKT) umbes 22 miljardi euro väärtuses, kaheksa aasta pärast on produktiivsus küll tõusnud (1,5% aastas), kuid töötegijaid 60 000 (võib-olla isegi 100 000) võrra vähem ja suurusjärguliselt on SKT pea sama. Jõukust ei kusagilt, paigaltammumine. Tegelikult küll tagasilangus, sest oleme vanemad, haigemad ja … tüdinumad.
Kuid mõelge nüüd sellele suhtarvule, et toodame lisandväärtust 22 miljardi eest ja riigieelarve kaudu jagame välja 11+ miljardit ehk poole sellest ümber. Ümberjagamise tahtmine toimub kasvavas tempos, ehk SKT ei tõuse, kuid vajadus administratiivkuludeks ja ümberjagamiseks kasvab. Küsimus, mis konverentsil mitmel korral ja eri variantides kostus oli, kas me veerand või poole sajandi pärast suudame täisväärtuslikku oma riiki pidada? Ja see lihtne arvutus näitab, et ei suuda.
Kas on üldse vaja paanitseda? Majandus kasvas 5%, palgad 6-7%, pensionid laperdavad valimisperioodi tuules omas lennukas rütmis. Kõik justkui toimiks. Aga inflatsioon kasvab, ettevõtjate kasumid langevad, laenukoormus tõuseb, Dr Riik mõtleb üha kiirenevas tempos välja uusi maksuknihve. See teebki ärevaks, sest investeerimiseks, eriti rajuks investeerimiseks, mis lennutaks meid arengu järgmisele tasandile, vahendeid napib.
Teisalt Dr Riigi pakutavad teenused ja „tasuta asjade“ maht justkui kasvab, mis tähendab, et tuleb leiutada uusi makse või tõsta olemasolevaid. Kokkuvõttes võetakse majanduse loovast osast elumahlu välja, et see siirdada administratiivkuludesse. Meie administratiivkulud on liiga suured võrreldes meie opereerimistuluga.
Meie kestmine või mittekestmine oleneb valikutest võimatuse piirimail, kuid võimalikkuse piires. Need valikud ei ole selles, kas teha tasuta ühistransport, tsementeerida solidaarselt vaesust taastootvat pensionisüsteemi, süvendada merre kanalit või kirjutada jää peale kriidiga banaalseid hüüdlauseid, vaid meie edasise olemise mudelis. Kuigi me tunneme õigustatult rõõmu oma 100 aasta saavutuste üle, siis põhiküsimus on, kas meil on võimalik pidada täisväärtuslikku riiki, kui meid on siin vaid napp 800 000 inimest? Pole inimesi. Ilmselt mitte. Mida peaks tegema, mida ümber hindama, milliseid (õigeid) valikuid tegema, et me tuleks rahvastikuaugust välja nagu peale Liivi ja Poola-Rootsi sõdu mil meid võis olla umbes 100 000-120 000? Tolleaegne auk lapiti rahuaja, loomuliku iibe ja sisserändega. Tänapäeval?
Mis lahendusi konverentsil pakuti? Esiteks on ilmselge vajadus, et töötajate arv ei kahaneks. Seda on küll kerge kirja panna, kuid kui rahvastukitrend näitab, et võimalik kadu on kuni 100 000 inimest järgneva kaheksa aasta kohta, siis lihtsalt „ei tohi“ ütlemine on võrdlemisi lahja strateegia. Kuid võtame teadmiseks.
Üpris hirmutav näide on võtta naabritelt, millest ilmnes, et aasta alguses oli Lätis sotsiaalmaksu tasuvate töötajate arv 10 aasta taguse ajaga võrreldes vähenenud 142 000 inimese võrra. Mis veelgi hullem, sel ajal pidid tööjõuturule sisenema sündimuse buumiaja lapsed. Arvutuslikult oleks pidanud toimuma hõivatute arvu suurenemine 100 000 võrra, mitte vähenemine. Seega on Läti kümne aastaga juba kaotanud üle 240 000 töötaja. Naabrid on mures. Meie ka.
Millega naabrid enese august välja kaevavad ei tea, kuid ega meie prognoosid ju paremad ei ole, meile tähendab elanike ja töötajate vähenemine ilmselgelt maailmapildi ümberkujundamise vajadust. Ehk piltlikult öeldes, kui meil endil omaenese talus enam lapsi ei ole peame hakkama kasupereks, mis tähendab, et peaksime leidma 60 000-80 000 töötegijat mujalt. Mitte lihtsalt leidma „millalgi“, vaid leidma nutikaid tegutsejaid järgneva kaheksa aasta jooksul. Konverentsil tõdeti, et selleks ei olevat meie ühiskond valmis.
Teiseks võimaluseks pakuti produktiivsuse hüppelist kasvu. No see variant meeldiks meile kindlasti rohkem, kuid vajab väga selgelt suunatud keskkonna loomist ja Dr Riigi otsustavaid valikuid. Vajame kasvu mitte 1-2% aastas, vaid hüpet. Kuid igal hüppel on ka ohud. Kvalitatiivne hüpe lõhub vanad tarneahelad, tekitab konflikte ja teravdab konkurentsi.
Konkurents on teadagi hea asi, kuid sellest kasu saamiseks vajame loovust soodustavat keskkonda, ideid ja investeeringuid. Kuid viimaste aastate kulustruktuuri muutus ( sh. tööjõukulude kasv, konkurentsi tihenemine, energiakandjate hinnad), on närtsitanud ettevõtjate kasumeid niivõrd, et hüppeliseks investeerimiseks jätkub vähestel võhma. Ka ettevõtluskeskkond nutika majanduse tekitamiseks pole paranenud. Nii, et ka selleks pole meie ühiskond valmis.
Kolmas variant oleks eriti meeldiv, rantjeelik – teised töötavad, meie kulutame. Ehk me ostame kokku tükke teiste maade majandusest ja konsolideerime selle kasumi Eestisse, et selle arvel riiki ülal pidada (Sic! Ülalpeetava riigi ülalpeetavad kodanikud). Tore mõte, kuid me ei ole selleks valmis. Tingimusi pole. Pealegi eeldaks see ilmselt kahe esimese edukat juurutamist.
Kiirendi osa täitsid jutud haridusest. Räägiti kõrgharidusest ja ametiharidusest. Õige, kuid kuidas on siis niimoodi juhtunud, et meil on väidetavalt puudu umbes 7000 IKT valdkonna spetsialisti. Kummaline. Midagi on läinud meie harimissüsteemis viltu, kui pole järelkasvu valdkondadesse, kus on hea palk, huvitav töö ja võimalus maailma muuta.
Nii, et kolm arenguvarianti, pluss üks kiirendi, kuid ükski ei ole kasutatav? Kas Dr Riik valib mittevalimise?
Esiteks välistööjõu lisandumise küsimus. Ebameeldiv kõigile. Isegi arutada ei tahaks, kuid millised on variandid? Kui nüüd need taadid kellel on ette näidata üks laps ja seegi välismaal, hakkavad seletama, et lapsi on vaja „muretseda“, siis paneb see „strateegia“ muretsema. Lihtsalt teadmiseks, neile kes enam ei mäleta, et kui nüüd hakkakski rahvaarvu kasvatamise hoogtööga peale, siis nutika tööjõuna saaks see „küpseks“ alles 20-25 aasta pärast. Nii, et veerandsada aastat on vaja kuidagi teisiti vastu pidada. Pealegi, kui juhtub see positiivne üllatus ja me hakkame nautima enam pererõõme, siis läheb olude parandamisele ehk taastootmisele siiski vähemalt kaks tsüklit ehk pool sajandit.
Appi, me upume! Märkamatult?
Aga poole sajandi pärast on meil hoopis teised mured. Pea igal konverentsil on head tausta kindlustavad standardettekanded ja siis on sellised probleemikäsitlused mida sa justkui teadsid, kuid ei teadvustanud. Sellised ettekanded loksutavad mõnedki tähtsusjärjekorrad paika. Niisiis valikute tähtsusest, tähtsusetusest ja võimalikkusest.
Akadeemik Tarmo Soomere oma kliimaülevaates näitas, et me oleme maailmamere niipalju ülesse kütnud, et kui maakera enam edasi ei soojeneks, siis praegusest tulest katla all piisaks järgmiseks 50 aastaks maailmamere jätkuvaks soojendamiseks. Viimase 60 aasta lisandunud soojus on 93% ulatuses akumuleerunud maailmameredesse. Soojenemine toob kaasa paisumise, mis omakorda muudab aastatel 2017-2070 suure tõenäosusega elamiskõlbmatuks 1,4-2 miljardi inimese püsiasupaigad. Kas te kujutate ette, et liikvele läheb 2 miljardit inimest (9-st miljardist)? Kuhu nad lähevad? Hea küsimus. Arvestades selle katastroofi ulatust ja tõeliselt elamisväärse maa vähesusest, on suur tõenäosus, et need jaotatakse mingi rahvusvahelise leppe järgi hõreasustusega elamiskõlblikesse piirkondadesse.
Kas tundub tuttav? Võib mõisa peale kihla vedada, et sellise ulatusega katastroofil on kaks väljundit: esiteks vähemvalusam, väga range rahvusvaheline jagamislepe või läheb suuremaks sõjaks. Kumbki pole meeldiv valik.
Kuid 2 miljardit inimest ei ole võimalik riita laduda. Ehk sellest kujuneb välja hoopis uus maailmakorralduslik pilt. Kuid maailmapilt ei kujune iseenesest, maailmapilti kujundavad inimesed, aktiivsed inimesed, need kes on katla juures. Leemekulbi liigutajad. Kui meil on suhtumine, et kõik tuleb kepiga tagasi peksta, siis ilmselt pole me ka leemekulbi liigutajate seltsis. Samas kasuperefilosoofia lubaks meil nii mõnedki probleemid lahendada. Miks on tähtis olla kulbiga katla ligi? Elementaarne, kui meie oleme kulbiga katla juures, siis on nagu kroonu väliköögis, kõik oleneb kokast, kas tõstab meie kaussi tummisemat või lurri. Kõik saavad kausitäie, aga kvaliteet on erinev. On mille üle mõelda. Ei ole mõistlik ennast suurest mängust ise välja mängida. Kasvõi mängulusti nimel tasub mängus olla.
Omapere
Samas kogu kasupere mänguilu juures ei tohi unarusse jätta põhilist, omaperet. Professor Rein Taagepera esitas konverentsil enda visiooni perekonnast kolme lapsega. „Kas meil on küllalt lapsi?“ küsis Taagepera oma ettekandes Ei ole. Et rahvaarvu säilitada, selleks on vaja rohkem lapsi. See on teadvustatud. Põhjusi nähakse majanduslikul tasandil ja on siis ka ette võetud samme, nagu kolmanda lapse toetuse tõstmine. Aga veelgi rohkem on vaja nihet kuvandis, kui suur on normaalne perekond. Vajalik norm, mille poole pürgida, on kolm last perekonnas. Paljud tublid inimesed sinna ei jõua, aga demograafiline latt on seal, kus ta on.
Kui see arusaam on olemas, siis saab lapsi juurde rõõmutseda, selle asemel, et lapsi juurde muretseda. Just, lapsi tuleb rõõmutseda perre, mitte muretseda.
Kuid tegelikkus on hoopis kurvem, sest kui ühelt poolt loodab Taagepera kohendada maailmapilti selliseks, milles meie peredes oleks vähemalt kolm last, siis see pilt on tegelikkuses kujunemas pildiks, millel figureerib üksik „isend“ (mees või naine oleks ebakorrektne poliitväljend, võib solvata kedagi) koera ja kuvariga. Selline on paljude meie inimeste peremudel, üksikute inimeste karje üha kirglikumalt suhtlusvõrgustikes. Kehv valik.
Juba viis aastat tagasi tõi sotsiaalteadlane Tiit Tammaru välja, et sünnitusikka jõudnud naised peavad oma põlvkonna taastootma ja kompenseerima ka lahkujate puudumise. Et tagada taastootmist, peaks siinsed naised sünnitama 2+2 last. Sellist sündimuse taset ei ole aga enam isegi Aafrika riikides
Sellise lõhestunud pildi peame kuidagi klappima saama, oma perega või kasuperega.
Mõtlemisest ja etendusasutusest
Rein Taagepera arutluses oli ka üks värskendav kõrvalpõige, meie suhtumisi salamisi mõjutanud kirjandusklassikast. Nimelt, et Oskar Lutsu „Kevade“ on kujundanud põlvkondade vältel vildakalt meie vaadet suurperele, tõstes esile üksiklapselisi peresid. Huvitav tähelepanek. Kuid kui edasi mõelda, võib-olla on sellesse teosesse peidetud veel mõningaid salahoovusi, mis meie mõttemaailma senini kujundavad, kuid mida me pole teadvustanud. Warren Buffett on öelnud midagi sellist, et Noa ei alustanud laeva ehitamist siis kui vihma juba sadas. Tundub ju väga tuumakas ja mõistlik näpunäide – homseks tuleb valmistuda juba täna. Kuid meie ürgtekst ei viita õigeaegsusele, vaid tõstab esile , et, kui Arno kooli jõudis olid tunnid juba alanud ja õpetaja Lauri soovitus oli, et tee kasvõi poolgi. Niisiis hiljem ehitatud poolik Noa laev? Et päästa „isik“, koer ja kuvar?
Praegu ei tegele me isegi pooliku Noa laeva ehitamise, vastupidi poliitkorrektsete väljendite ja vabandustega püüame seda, mis ehitatud laiali kanda. Kõik need tasuta teenused ja valimislubadused pensionide hunnitust tõusust saavutatakse tegelikult meie laeva ehitamisest loobumise hinnaga. Väliselt püütakse materjali kadu maskeerida sellega, et võetakse pardalaudu teiselt pardalt ja kolgitakse need juba paljaks tehtud ribidele.
Vaadake, tasuta asjade jaoks on vaja kuskilt materjali saada ja kui me oleme aktsiisikaevud tühjaks ammutanud, siis materjali uute väljaminekute jaoks peab Dr Riik ikkagi leidma. Ja leitaksegi. Üks neid jaburusi on ihalus dividendide maksustamiseks sotsmaksuga.
Raivo Heinla artikkel on igati asjakohane meeldetuletus milleks üldse ettevõtlusega tegeletakse: „Dividendide maksustamise mõte palgaga võrdselt sotsiaalmaksuga tundub väga kummastav. Järsku unustame nagu ära, et ettevõtja eesmärk on kasumit teenida ja sellega oma elujärge kvaliteetseks muuta. Kogu selle tegevuse juures loob ta töökohti ja lisaväärtusi, mille pealt makstakse igasuguseid makse, aktsiisidest ja käibemaksust alates tulu- ja sotsiaalmaksuni välja.“
Sotsialism on tagasi ja hõlvanud meie mõttemustris sellise koha, et me ei näe enam uusi väljakutseid vaid solidaarset ümberjagamist. Kui dividendide maksustamine sotsmaksuga on kummastav neile, kes tahaksid läbi lisandväärtuse meie elukest pikemas perspektiivis ülespoole upitada, siis Dr Riigil, kellel on vaja hoida käigus oma „pidevate jõulude“ etendusasutuse kulumudelit, pole selles midagi kummastavat. Tundub, et ka kõige vintskemad on kaotamas selles virr-varris orientatsioonivõime.
Valesti seletatud solidaarsus
Me oskame juba kõige tobedamaid tobedusi targaks seletada. Võtame kasvõi äsjased pensionisüsteemi muudatused. Selge see, et pensionisüsteemi tuleb muuta, kuid see mida tehti on halvimatest eelviimane. Praktiliselt on rahalistelt suhetelt mindud üle tööl käidud aastate arvestusele. Sõjakommunismile ja normpäevadele. Selle kohta võib küll öelda kummaline. Kui me nimetaksime seda õige nimega, ehk täiendavaks tulumaksuks, siis oleks asi arusaadav. Nii tulekski ausalt öelda.
Kuid algab mingi veider jutt, et I sammas ei saagi olla väärika pensionipõlve veetmise alustala, see peaks hoopis tagama hädavajaliku miinimumi ning senisest suurema solidaarsuse. Saate ju aru, et kui keegi paneb sõnajadasse sisse sõna „solidaarsus“, siis lõpetab see arutelud.
Kõik teavad, et peab olema solidaarne. Kuid milles? Ja muidugi on solidaarsus hea, kui me solidaarselt kedagi kinni hoiame, et ta üle kuristikuserva alla ei kukuks, kuid kui keegi hüüab et hüpake solidaarselt kuristikuservalt alla? Selline „solidaarsus“ pole midagi väärt, see on ajupesu ja massimõrv.
Harilikult tuuakse palgaerinevuste näite puhul, mil inimesest enestest palju ei sõltu mängu näited politseinikest, päästjatest, haridus- ja meditsiinitöötajatest. Nii ka seekord. Jah, need on väga vajalikud inimesed meie ühiskonnas. Jah, nad on meie ühiskonna tugisambad. Jah, nende palk on madal, osadel näruselt madal. Kuid ärgem unustagem, et nende palgamaksja on Dr Riik. Mis edasi? Selleks, et Dr Riigi poolt makstav näruselt madal palk ei kanduks üle pensionidesse, me palka pensionides ei arvesta. Sellest mõttepojukesest kumab küll vastu Nobeli majanduspreemia.
Solidaarne? Jama. Milline oleks siis ravi? Lihtne, makske inimestele palka, mille nad on ära teeninud. Hea, et näitena on toodud päästjaid, õpetajaid jt Dr Riigi palgalised, maksutuludest palga saajad. Kuid maksutulud kogunevad meil ühte katlasse, küsimus on nende jagamises.
Just jagamisesse on monteeritud fataalne viga. Kui me võrdleme, et päästjatele oleks vaja 6,5 miljonit eurot palga kohendamiseks, siis riigi üürikorterite doteerimiseks eraldati probleemideta 65 miljonit eurot. Päästjatele jätkuks sellest 10 aastaks. Miks siis niimoodi, et 65 miljonit lastakse rullist vabalt nagu vetsupaberit, kuid 6,5 miljoniga närutatakse niimoodi, et sent peos pooleks? Kus siin on solidaarsus? Inimlikkus?
Haridustöötajate palgatõusuks oli ka paarkümmend miljonit vaja, kuid tasuta ühistranspordi lisarahastus just niipalju maksabki. Veider valik. Nüüd, mil Dr Riik on kogunenud järgnevaid eelarve valikuid vaagima oleks just paslik aeg kaaluda „jagamist“ just selliste kaaludega. Mõistlikult, loogiliselt, solidaarselt. Nii saaksidki inimesed oma palgast endale lisaks ka pensionikindlustuse tagada.
Muide ka 500 miljoni eest pensionitõusu kavandajad mõelgu sellele, kelle taskust nad selle pool miljardit kokku roobivad, sest senine roopimine kannab juba vilja. EKI uuringu järgi pole toidukorv kunagi nii kallis olnud kui praegu.
Kui me oma ühise raha investeeriks sihipäraselt, mitte ei kulutaks sihitult poliitilisse eneseupitusse, siis meil ei teki vajadust naturaalmajanduse või sõjakommunismi mudelite kasutamiseks pensionisüsteemis. Paljud asjad võiksid olla dotatsioonita, sest inimestel on jaksu neid osta, nii bussipiletit, kui korterit üürida, avaldades sellega tunnustust ettevõtjatele ning luues läbi konkurentsi õhutamise täiendavaid väärtusi.
Kõik need on valikute küsimused, kuid ühte peame meeles pidama oma valikutes, et erinevalt Piibelehe sokivalikust, ei ole meil teist paari sokke kuskilt võtta. Selle millise nüüd valime peavad kestma väga pikalt. Elu pole etendusasutus, me peame oma maailmapildi õigeks keerama ja oma kulumudelit kohendama.
