Palling: kas roboteid peaks maksustama? Kodanikupalk on rumal idee
Arenguseire Keskuse korraldatud töö tuleviku arutelu oli suurepärane ja igati õnnestunud üritus. Paolo Franko OECD-st, Jens Riis McKinsey’st ning mitmed eksperdid Eestist andsid hea tõuke ja sõõmu värsket õhku, et arutada töö ja tööturu tuleviku teemasid aktiivsemalt päevapoliitikas ning kirjutada need ka erakondade valimisprogrammidesse - et pärast 2019. aasta valimisi saaks tegudele asuda.
Üks on kindel - automatiseerimine ja digitaliseerimine ei vähenda töökohtade arvu. Kindlasti on palju “töid”, mis kaovad ja paljud, mida tuleb ümber korraldada, aga inimeste asemel robotite maksustamine, sest muidu nagu poleks kedagi maksustada, ei ole konstruktiivne jutt. Töökäsi on puudu ja kõiki töid ei ole võimalik masinatega asendada. Osad inimesed peavad paraku ümber õppima, nagu see alati on olnud tööturu arenedes. Erinevus seisneb selles, et praeguse tehnoloogilise revolutsiooni käigus toimuvad muutused kiiremini kui kunagi varem. Samuti on väga paljude tööde puhul tõenäoline, et masin/robot asendab teatud arvu töötundidest. See omakorda võimaldab näiteks arstidel pühendada rohkem aega sellele, kus päriselt inimest ja inimlikku mõõdet vaja on. Samalaadsed muudatused on ilmselt haridussüsteemis ja paljudes teistes valdkondades, kus inimene jääb, aga tema töö sisu ja fookus muutub.
Siin on riigil ja eriti Töötukassal palju mõelda, kuidas korraldada üleminek ja elukestev õpe selliselt, et keegi ei peaks kartma oma positsiooni pärast tööturul. McKinsey & Company on teinud töö tulevikku kirjeldava uuringu ka Eesti kohta ja toonud välja konkreetsed sammud (digitaalse ja automatiseeritud töö osakaalu suurendamine ja uute oskuste – eelkõige tehniliste, sotsiaalsete ja loovate – juurutamine, sest just nende oskuste olulisus kasvab), mida peaksime tegema selleks, et olla nö esimeses vagunis või isegi veduris tööturu ja töö muudatuste ellu viimisel.
Kodanikupalga teemat (universal basic income) puudutati ka, kuid kõik nii OECD kui McKinsey esindajad, aga ka mitmed teised esinejad, jõudsid oma ettekannetes järeldusele, et sellisel kujul, kus ümberjagamise teel kodanike kontole kantav raha oleks piisav päriselt ära eladamiseks, oleks ilmselt liialt suur koormus mistahes riigile. Seega rumal idee. Selle mõttega mängimise ja utoopiliste ootuste üles kütmise asemel on vaja luua keskkond, mis töötaks ja oleks motiveeriv kõigile oma parima äranägemise järgi sissetuleku teenimiseks ja sealjuures endale sotsiaalse turvavõrgu loomiseks.
