FOTOD | Tuntud ettevõtjad hakkavad riiki reformima: Eesti riik ei ole katki, kuid vajab tõsist uuenduskuuri
Algatuse ühe eestvedaja Olari Taali sõnul on aeg Eesti riiklust uuendada. “Eesti riik ei ole katki, kuid vajab tuleviku tarvis tõsist uuenduskuuri. On hulk tõsiasju, millest ei tohi mööda vaadata. Eesti riigi üldised kulutused avalikule sektorile on taluvuse kriitilisel piiril. Eesti on ülereguleeritud, suureneva valitsusaparaadiga ning aina enam riigikesksemaks muutuv. Me teeme oma väga konkreetsed ettepanekud selle olukorra muutmiseks,” selgitas Taal sihtasutuse loomise eesmärki.
Riigireformi Sihtasutuse nõukogu liikme Jüri Raidla sõnul uut erakonda ega poliitilist liikumist ei looda, tegemist erakondlikus tähenduses rangelt apoliitilise ettevõtmisega. “Oleme tänaseks ligi üheksa aastat pidanud tulihingeliselt ühiskonnas avalikku arutelu riigireformist ja riigi uuendamisest. Sihtasutuse asutajate toel saame lõpuks luua vajalikud tööriistad ja kava selle idee elluviimiseks. Meie soov ei ole senitehtut kritiseerida ega kellegagi võistelda või võidelda, vaid anda meie ühise kingitusega oma panus Eesti riigi uuendamiseks,“ selgitas Jüri Raidla loodud sihtasutuse plaane.
Esimese tulemusena soovib sihtasutus kodanikupäeval, 26. novembril 2018 Riigikogu esimehele, valitsusele ning kõigile parlamendis esindatud erakondadele üle anda riigireformi kontseptsiooni.
Sihtasutuse asutajateks on Eesti ettevõtjad Andres Saame, Armin Kõomägi, Enn Kunila, Hannes Tamjärv, Heldur Meerits, Jaak Nigul, Jaan Pillesaar, Jaan Puusaag, Jaanus Otsa, Jüri Käo, Jüri Mõis, Koit Uus, Lembit Lump, Mark Berman, Mati Polli, Olari Taal, Olav Miil, Parvel Pruunsild, Peeter Mänd, Priit Kessa, Priit Piilmann, Raivo Hein, Tiina Mõis, Tiit Kuuli, Tiit Pruuli, Toomas Sildmäe, Viljar Arakas ja Vjatšeslav Leedo.
Sihtasutuse sisulist tööd veavad endine Riigikohtu esimees ja Euroopa Inimõiguste Kohtu liige Rait Maruste ja õigusteadlane, vandeadvokaat ja Eesti Vabariigi põhiseaduse üks loojatest Jüri Raidla. Nende hoole all on ettevalmistustöö riigireformi kontseptsiooni ja eelnõude kavandite ning kavandite seletuskirjade teeside koostamisel koostöös asutajate, nõukogu ja juhatusega ning ekspertidest mõttekaaslastega.
Sihtasutuse juhatuse liikmed on Jüri Käo, Olari Taal ja Rait Maruste.
Sihtasutuse nõukogu liikmed on Aivo Adamson, Alar Karis, David Vseviov, Jaak Aaviksoo, Jüri Raidla, Kristi Liiva, Marek Helm, Raivo Vare, Riina Varts, Ringa Raudla, Tarmo Jüristo, Tiit Pruuli, Toomas Tamsar, Urmas Varblane ja Viljar Arakas.
Riigireformi Sihtasutuse asutajate lähtevisiooni sisu ja töö ajakavaga on võimalik tutvuda: www.riigiuuendus.ee.
Riigireformi lähtevisioon
Riigireformi lähtevisioon järgib Põhiseaduses kirja pandud eesti rahvuse ja kultuuri säilimist läbi aegade kui ülimat eesmärki. Selle eesmärgi saavutamine ja hoidmine läbi sajandite eeldab suutlikkust juhtida ja arendada oma riiki paindlikult ja tõhusalt vastavalt muutuvatele oludele. Eesti kui väikeriik peab olema valmis reageerima mis tahes keskkonna muutustele nii selle keskkonnaga kohandumise kui ka keskkonna mõjutamise kaudu. Eesti peab olema 21. sajandi vääriline moodne väikeriik, mis toimiks tulemuslikult ja oleks ihaldatud koduks nii meie inimestele kui ka ettevõtetele.
Nüüdisaegse riigi kõige olulisem tunnus on võimekus olla strateegiline ja kohandumisvõimeline. Riigid on konkurentsiolukorras, nad võistlevad omavahel suurema efektiivsuse ja parema keskkonna loomise nimel. Väikseks olemise eest preemiat ei maksta ning halastust ei tunta. Lähiajaloo kogemus näitab, et edukad on olnud need riigid (Iirimaa, Holland, Belgia, Kanada, Taani, Uus-Meremaa, jt), kes on olnud avatud ja järjekindlad oma riikluse reformimisel (J. Munkhammar, Reformide teejuht).
Võimekus reageerida kiiresti ja adekvaatselt meid ümbritseva keskkonna muutustele tähendab strateegilist mõtlemist ja tegutsemist nii riigi, ettevõtete kui ka iga üksiku kodaniku tasandil. See eeldab riigilt strateegia ja strateegiakeskuse olemasolu, ning mis veelgi huvipakkuvam, see tähendab ka strateegiate muutmise strateegia olemasolu. Väikeriigil on dünaamilisuse seisukohalt tohutu suur eelis suurriikide ees. Seda eelist tuleb teadvustada, arendada ja kasutada.
Eesti riik ei tohi olla elitaarriik, ta peab olema eliitriik. Nüüdisaegse riikluse mudel tähendab riigi kõigi põhifunktsioonide tõhusat täitmist, funktsionaalset ja paindlikku ülesehitust ning kodanikule maksimaalse avaliku hüve pakkumist, s.o kõrge kvaliteediga piisava avaliku teenuse pakkumist ka vananeva ja väheneva elanikkonnaga riigis. Kuid mitte ainult. Riikluse innovatsioon on tulevikuriigi keskne märksõna.
Innovatsiooni peetakse õigustatult arengu mootoriks ja tagatiseks. Kummalisel kombel peetakse aga innovatsiooni rakendatavaks eeskätt tootmise, tehnika ja tehnoloogia vallas. Selles on viimase sajandi jooksul toimunud määratud arengud. Samas riikluse arendamises ja toimimises ollakse üldises plaanis jäädud pidama Westfaali rahu järgse ja Bismarcki-aegse riigikäsitluste juurde. Innovaatilisust avaliku võimu sisustamisel on leida suhteliselt vähe.
Riigireform ei ole eesmärk iseeneses, ta on vahend Eesti rahvuslike huvide järgimiseks pikas perspektiivis. Riigireform on vajalik selleks, et Eesti Vabariik oleks ka pikemas tulevikus kaitseks sisemisele ja välisele rahule ning pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus.
Praktilisel tasandil on riigireformi eesmärk riigi avaliku sektori, eriti avaliku võimu sektori kulukuse vähendamine, selle efektiivsuse tõstmine, inimeste, sh ettevõtluse, initsiatiivi, vabaduse ja omavastutuse tõstmine ning seeläbi lisavahendite leidmine ühiskonna arenguks, ohverdamata sealjuures riikluse kvaliteeti. Parima tulemuse annab riigireform, mis on saadetud majanduse elavdamise üldtunnustatud meetmetest nagu konkurentsi sisseviimine avalikesse teenustesse ning maksude ja piirangute vähendamine.
Moodsa ja innovaatilise riikluse mudelit ei ole Eestis võimalik edendada ilma riigireformi sisu määratlemata ja seda reformi ellu viimata. Eesti Vabariik on rahva tahtel parlamentaarne riik. Seega, riikluse moderniseerimise lähteallikaks peab olema rahva esinduskogu – Riigikogu. Riigikogu tasandil on vaja kokku leppida vähemalt kolmes olulises küsimuses:
riigireformi sisu ja mõiste;
riigireformi eesmärk ning
riigireformi organisatsioon ja mõõtkava ajas ning ruumis.
Vääramatud tõsiasjad
Riikluse moderniseerimise vajaduse mõistmiseks tuleb silmas pidada mõnda baaslähtekohta, mille oluliseks mõjutamiseks või muutmiseks puuduvad tõsiselt võetavad võimalused.
1. Eesti Vabariik on 1,3-miljonilise elanikkonnaga väikeriik, kes peab üleval pidama kõiki või enamikku tavapärase riikluse atribuute nagu:
valitsusaparaat (nii keskvõim kui ka kohalik omavalitsus);
kaitsevägi;
kohtuvõim;
sisejulgeolekuteenistus (politsei, piirivalve, päästeteenistus jm);
rahvuskeelne haridus ja teadus;
tervishoid ja sotsiaalkaitse;
rahvuskultuur oma paljudes avaldustes;
välisteenistus jne.
2. Eesti on kahaneva ja vananeva elanikkonnaga väikeriik. Eesti inimarengu aruandes esitatud analüüside kohaselt võib Eesti elanike arv 2100. aastaks väheneda 800 000 inimeseni.
3. Eestil pole arengut määravaid maavarade ressursse (vähemalt lähitulevikus) ning pole ette näha tootlikkuse hüppelist kasvu.
4. Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) andmete põhjal oli aastal 2015 Eesti üldine avaliku sektori kulutuste määr (General Government Spending) 40,2% ning keskvalitsuse (Central Government Spending) kulutuste määr 27,6% rahvuslikust kogutoodangust (GDP).
5. Euroopa Liidu toetusrahade oluline vähenemine lähitulevikus.
6. Suur ja kohmakas avalik sektor vajab tööd ja kulutust iseenda ülalpidamiseks ning käigushoidmiseks.
JÄRELDUS:
peaaegu ainuke meist sõltuv viis riigi arenguks ja heaolu kasvuks on kokku tõmmata ja optimeerida avalikke kulutusi, vähendada bürokraatiat ja piiranguid ning avada seeläbi tee suuremale initsiatiivile, ettevõtlikkusele ja tootlikkuse tõusule. Lõppkokkuvõttes tähendab see ka paremat maksulaekumist ja kogu ühiskonna jõukuse kasvu.
Riigireformi mõiste ja üldine sisu
Riigireform on üldmõiste, tähistamaks riikluse moderniseerimist, sealhulgas ja eriti avaliku võimu moderniseerimist. Moderniseerimise eesmärk on tagada Põhiseaduse preambulis seatud Eesti riikluse kestlikkus ja rahvuslike huvide järgimine pikas perspektiivis. Riigireformiks ei saa pidada jooksvat riigihalduse optimeerimist. Seda tuleb pidevalt teha niikuinii.
Riigireform on avaliku võimu organisatsiooni (nii keskvõimu, sealhulgas põhiseaduslike institutsioonide kui ka kohalike omavalitsuste) ja toimimise mehhanismide õiguslike aluste, praktilise toimimise ning tulemuslikkuse kriitiline hindamine (audit) ja vajaduse korral ümberkorraldamine eesmärgiga muuta need tõhusamaks ning kohaseks Eesti ühiskonna praegustele ja eelkõige tulevastele vajadustele. Resümeerivalt: riigireform on avaliku võimu organisatsiooni ümberkorraldamine koos avaliku võimu poolt täidetavate funktsioonide ja teenuste revisjoniga ning toimemehhanismide korrigeerimisega.
Riigireformiga taotletakse igaühe vabaduse
suurendamist ja piirangute vähendamist ning riigi toimimise mõistlikku kulukust, paindlikkust ja efektiivsust. Edukate reformiriikide kogemused näitavad, et vähendades avaliku sektori kulutusi isegi kuni 10% SKP-st, ei vähenenud nende riikide sotsiaal-majanduslikud näitajad nagu inimareng ja sissetulekute jaotus (Schuknecht&Tanzi, OECD).
Riigireform on riigi (avaliku võimu) revisjon, millega soovitakse vabaneda aegunust, bürokraatlikust, kulukast või ülepaisutatust ning võtta kasutusele uusi tõhusaid, tänapäevaseid ja omariikluse arenguvajadustele paremini vastavaid tegevusvorme ning viise.
Riigireformi sisustamine nõuab kõrge üldistusastmega meetmeid, mille kindlaksmääramisel ja elluviimisel on keskne roll Riigikogul. Riikluse moderniseerimine eeldab ka omariikluse alusdokumendi – Põhiseaduse – korrastamist ja kaasajastamist, muutmata seejuures Põhiseaduse aluspõhimõtteid. Põhiseaduse korrastamine ja ajakohastamine võimaldab avada tee mitme riikluse arendamise olulise meetme teostamiseks.
Lühihinnang praegusele olukorrale
Tänane Eesti riiklus on üldiselt hästi toiminud ning selle aluseks olev Põhiseadus on Eestit hästi teeninud. Samas on ekslik arvata, et täna veel toimiv on sobiv, asjakohane ja edukas ka uutes oludes ja väljakutsetes. Eesti Vabariigi tänase avaliku võimu üldpilt kujundati väga lühikese aja jooksul varasema omariikluse kogemuse, senise praktika ja tulevikuriikluse kujutluste pinnalt.Riigiõiguslikust vaatepunktist oli taotluseks nõukoguliku süsteemi eitamine ja sellest eemaldumine. Praegusest olukorrast oli 25 aastat tagasi fragmentaalne ettekujutus. Nüüd on vaja edasise arengu soodustamiseks avaliku võimu organisatsioon ja riigihaldus viia järgmisele tasemele.
Eesti riik ei ole katki, ta ei vaja remonti. Eesti riik vajab edasiarendust ja nüüdisajastamist, moderniseerimist selleks, et teenida Eesti rahvast tulevikus sama hästi ja veel paremini, kui ta on seda seniteinud. Mitmendat põlve riigirahvana peame olema suutelised rahulikult, ažiotaaživabalt ja kriitiliselt hindama oma riiki ja selle toimimist ning vajaduse korral tegema seda paremaks. Eduka riigi kestlikkuse alus on suutlikkus tuvastada ja tunnistada kitsaskohti oma toimimises ning valmisolek ja julgus sellest lähtuvalt iseennast muuta.
Täna võib täheldada riigivõimude – seadusandliku, täitev- ja kohtuvõimu − tasakaalu hälbimist, mis väljendub täitevvõimu ülepaisutatuses nii ressurssides kui ka mehitatuses ning seadusandliku- ja kohtuvõimu alavarustatuses. Areng on toimunud täitevvõimu domineerimise suunas, mis ei ole Põhiseaduse mõtte kohane areng. Ressursside ja pädevuste liigne koondumine täitevvõimu kätte on küsitavas kooskõlas parlamentaarse demokraatia, võimude lahususe ja tasakaalu ning vastastikuse kontrolli ja demokraatliku õigusriikluse põhimõttega. Pikemas perspektiivis võib see ohustada põhiseaduslikke väärtusi ja eesmärke, sealhulgas demokraatlikku õigusriiklust ning rahvuslikke huve.
Eelosundatud arengute kaasnähtuseks on Eestis maad võtnud ülereguleeritus, sellega kaasnev bürokraatia, avaliku sektori vohamine ja ülemäärane administreerimine. Otsustusvõim ja kontroll on liikunud paisunud ametnikkonna kätte. Olukorda on halvendanud riigiaparaadis, aga ka avalikkuses ning poliitilises tegevuses juurdunud pime ja põhjendamatu usk (õigusliku) reguleerimise vältimatusesse ja kõikvõimsusesse, piirangutesse ning karistamisse.
Avaliku sektori kulutused mittetootlikule sfäärile on paisunud ja on lähedal taluvuspiirile, mille tagajärjena erasektor ei suuda peatselt enam ühiskonna avaliku sektori ja ühiskonna arengu kulutusi kanda. Eesti vananev ja vähenev elanikkond ei suuda pikemas perspektiivis materiaalselt nii kallist riiki pidada.
Üldine vaba majanduskäive on takistatud rohketest keeldudest ja reeglitest ning haldusvõimu ülemäärasest koondumisest keskastme ametnikkonna kätte. Täheldatav on riigikapitalismi laienemine. Ülereguleeritus ja -administreerimine ning ülemäärane rippuvus avalikust võimust pärsib ka kolmanda sektori vaba ja eesmärgipärast toimimist. Uuringud näitavad, et väiksema avaliku sektoriga riikides on suurem efektiivsus (J. Munkhammar jt).
Riigireformi eesmärgid
Riigireform hõlmab kogu avaliku võimu sektorit, esmajoones keskvõimu ja põhiseaduslikke institutsioone ning avaliku võimu teostamise üld- ehk põhiküsimusi.
Kohaliku omavalitsuse ja regionaalhalduse reform (haldusreform) ning riigivalitsemise reform on riigireformi osad.
Riigireform taotleb muu hulgas:
avaliku võimu asutuste − Riigikogu, Vabariigi Valitsuse, kohtute, kohalike omavalitsuste, Vabariigi Presidendi ja teiste põhiseaduslike institutsioonide − toimimise hindamist, lähtudes Põhiseaduse aluspõhimõtetest ja nüüdisaegse riikluse vajadustest;
avaliku võimusektori olulist kokkutõmbamist ja sellele tehtavate kulutuste vähendamist samaaegse efektiivsusetõstmisega;
ressursside ümberjagamist täitevvõimult teisteleriigivõimu harudele;
bürokraatia, ülereguleerimise ja ülemäärase administreerimise otsustavat vähendamist ning seeläbi üldise vabaduse, initsiatiivi ja omavastutuse suurendamist;
dubleerimise vältimist, pädevuste delegeerimist, teenuste sisseostmist era- või kolmandalt sektorilt;
riigi osaluse süstemaatilist ja läbimõeldud vähendamist ettevõtluses ning erastamise jätkumist;
avaliku võimu asutuste konsolideerimist ja delokaliseerimist;
kesksete ja kõrge kulukusega avalike teenuste – (kõrg)haridus, meditsiin, sotsiaalkaitse – võimekuse kasvuks erakapitali kaasamist;
eravahendite kaasamist riikluse arendamisse ning avalikes teenustes konkurentsi soodustamist.
Riigireformi peaksid saatma arengut ergutavad majandus- ja maksureformid nagu erastamine, maksude alandamine ja konkurentsi soodustamine. Riigireform ei anna kohest ja kiiret kulude kokkuhoidu. Kulutused võivad alguses isegi kohati tõusta koondamiste ja ümberkorralduste kulude tõttu. Efekt avaldub pikema aja vältel eriti tuntavalt siis, kui see on saadetud majandusreformidest.
Riigireformi põhikomponendid
RIIGIKOGU
Parlamentaarses riigikorras on riigivõimu keskmeks rahvaesindus – Riigikogu. Riigikogust saavad legitiimsuse kõik ülejäänud riigivõimu instrumendid: Vabariigi President, Vabariigi Valitsus ja teised põhiseaduslikud institutsioonid. Seadusloome kaudu määrab Riigikogu suuna ühiskonna arenguks.
Riigikogu kui kogu avaliku võimu kese ja lähtekoht peab seeläbi olema riigireformi kese ja riigireformi rollimudeli looja, otsustades lisaks teiste riigiasutuste reformimise põhiküsimustele ka iseenda reformimise. Riigikogu enda reformimisel on ülitähtis signaliseeriv tähendus. Riigikogu reformimine on märgiline, suunda andev, eeskuju loov.
Riigikogu kaalu ja tähendust suurendatakse parlamentaarsele riigile kohaselt. Riigikogu töökorraldus muudetakse paindlikumaks ja operatiivsemaks, sealhulgas ja eriti reageerimisel akuutsetele poliitilistele sündmustele. Revideeritakse olemasolevaid Riigikogu töövorme ning võetakse kasutusele uued, mujal maailmas kasutamist leidnud ja end õigustanud parlamentaarse töö meetodid nagu erakondade esimeeste debatid, parlamentaarsed kuulamised ja uurimised jmt.
Riigikogu on ühiskondliku kokkuleppe ja tahte kõige tähtsam institutsioon ning tema koosseis on selle kokkuleppe ja tahte tähtis tulemus. Seepärast suurendatakse Riigikogu osa ja kaalu poliitikate ja poliitiliste initsiatiivide ning asjakohaste eelnõude algataja ja teostajana. Nimetatud uuenduste eelduseks on uue Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse väljatöötamine.
Muutustele sümboltähendusega on Riigikogu koosseisu vähendamine. Eesti lähi- ja eeskujuriikide parlamendi liikmete arv 1 000 000 elaniku kohta näitab järgmist: Eesti – 77 (kohta), Läti – 52, Leedu – 50, Soome – 36, Rootsi – 35, Norra – 32, Taani – 31. Seega peaks Eesti parlamenti vähendama vähemalt 10 kuni 20 koha võrra.
Vastavalt Riigikogu koosseisu vähendamisele vähendatakse (konsolideeritakse) Riigikogu komisjonide arvu ja korrigeeritakse nende pädevust. Vabanenud vahendite arvelt suurendatakse komisjonide ja Riigikogu liikmete erialast ning administratiivset võimekust, sealhulgas alaliste ja ad hoc ekspertide palkamise kaudu.
Rahvaesinduse värskena ja laiapõhjalisena hoidmiseks seatakse sisse kord, et järjestikuliselt võib Riigikogu liikmeks olla ainult kaks koosseisu.
RAHVA KAASAMINE
Rahva sisuliseks kaasamiseks on vaja senisest enam kutsuda rahvast ühiskondlikes asjades arvamust avaldama, väitlema ja otsustama.
See eeldab praegu olemasolevate võimaluste ja viiside laiendamist ning tähendab ennekõike rahvaküsitluste ja -hääletuste laiemat kasutamist. Rahvaküsitlus annab indikatsiooni poliitiliste otsuste ettevalmistamiseks ja tegemiseks. Rahvaküsitluse tulemused ei ole õiguslikult siduvad, kuid on poliitiliselt suunda andvad. Rahvahääletusega antakse õiguslikult siduv otsustus olulisemates ning poliitiliselt vastuolulistes küsimustes.
Rahvahääletuste laialdasem kasutamine võimaldaks ületada kaasamise kohatise näilikkuse ning selle kaudu vähendada rahva ja võimu vastastikust pinget ning võõrandumist, samuti ületada üleskerkinud tupikseise.
Eesti parlamentarism on piisavalt tugev, et Riigikogu koalitsioon ei peaks tundma poliitilist hirmu, kui opositsioon peaks püüdma liialt sagedaste rahvahääletuse ettepanekutega avaldada poliitilist survet.
Rahva avalikes asjades osalemise suurendamiseks on vaja seadustada rahvaküsitlus ja selle kord. Lisaks on vaja ära muuta Põhiseaduse § 105 lg 4 ning edaspidi mitte siduda rahvahääletusel seaduseelnõu tagasilükkamist Riigikogu laialisaatmisega.
VABARIIGI VALITSUS JA PEAMINISTER
Täitevvõimu tõhususe ja moderniseerimise hindamise eelduseks on terviklik ülevaade kogu täitevvõimu sektorist ning selle võrgustikust (organitest) ja tema funktsioonidest, sealhulgas seal töötavate inimeste arvust ja tehtavatest kulutustest.
Hinnanguliselt on täitevvõimu organisatsioon endiselt vohavas staadiumis, eriti märkimisväärne on ülemehitatus avaliku võimu alama ringi asutustes: ametites, inspektsioonides, sihtasutustes jmt.
Täitevvõimu ülepaisutatuse vähendamine ning tõhususe suurendamine eeldab järgmisi üldsamme:
peaministri kui riigi tegevjuhi ja peastrateegi institutsionaliseerimine;
ministeeriumite arvu vähendamine nende konsolideerimise kaudu valdkonna ja vajadusepõhisusest lähtudes; keskvalitsuse (ministeeriumid) koondamine pealinna;
ministrite selge määratlemine Vabariigi Valitsuse liikmete ja valdkondade poliitiliste juhtidena ning nende täielik vabastamine ministeeriumite administratiivjuhtimise ülesannetest;
ministeeriumite allasutuste arvu, koosseisude ja funktsioonide vähendamine, vältimaks tegevuste dubleerimist, põhjendamatut bürokraatiat, ettekirjutuste ja piirangute seadmist;
Eesti arengu strateegiakeskuse väljakujundamine peaministri juures;
riigi tugiteenuste edasine konsolideerimine;
avalike teenuste kättesaadavuse ja lihtsuse huvides ning kaugtöökohtade loomiseks (lairiba) interneti kättesaadavaks tegemine üle Eesti nii kiiresti kui võimalik.
Peaminister peaks saama iseseisva pädevuse ning olema Eesti Vabariigi riikliku arengu strateegiliseks juhiks (peastrateeg). Lisaks on see oluline peaministri ja ministrite alluvussuhte määratlemisel, eriolukordades ning riigikaitses. Adekvaatset riigiõiguslikku regulatsiooni vajab riigivõimu järjepidevuse tagamine erandlikes olukordades.
Kehtiva Vabariigi Valitsuse seaduse kohaselt on peaministri pädevuskataloog kitsas. Suures ulatuses on peaministri pädevus seotud Vabariigi Valitsuse töö korraldamise ja juhtimisega. Iseseisev, institutsionaalne pädevus on minimaalne. Eesti Vabariigi strateegia kujundamiseks pole peaministril ressurssi, volitusi ega institutsionaalset võimekust.
Riigikantselei praeguse strateegiabüroo, Riigikogu Arenguseirekeskuse ning Eesti Panga asjakohaste struktuuriüksuste ja spetsialistide baasil ning vajadusel teisi oma ala eksperte kaasates luuakse peaministri otsealluvusse Eesti Vabariigi Strateegiakeskus. Enesestmõistetavalt ei ole Strateegiakeskus parlamentaarsest riigikorraldusest väljaspool seisev üksus. Riigi strateegia saab eluõiguse alles pärast Vabariigi Valitsuse ja Riigikogu poolt kinnitamist.
Vaadatakse kriitiliselt üle ja hinnatakse keskvalitsusest alamalseisvate asutuste (ametite, inspektsioonide, sihtasutuste jmt) vajalikkust ja tõhusust riigivõimu teostamisel. Vähendatakse nende arvu, bürokraatiat ja dubleerimist. Konsolideeritakse sarnaseid funktsioone täitvad asutused (nt keskkonnaseire ja -kaitse, registrid jmt).
Dubleerimise vähendamise ning konsolideerimispilguga tuleb üle vaadata riigi finantsasutuste − Eesti Panga, rahandusministeeriumi, finantsinspektsiooni − pädevus ja toimimine.
Autonoomselt toimivad avaliku võimu asutusedpaigutatakse võimaluste piires pealinnast väljapoole, toetamaks Eesti ühtlasemat regionaalset arengut. Luuakse nüüdisaegsed tingimused kaugtööks ning seda toetatakse avaliku võimu üheprioriteedina.
Avalikus teenistuses soodustatakse riigiametnike horisontaalset liikumist võimuharude ja ametkondade vahel, samuti avaliku ja erasektori vahel. Seatakse tähtajaline piirang kõrgemate riigiametnike teenistusele ühesametkonnas.
Võimude lahususe ja sõltumatuse tagamiseks lõpetatakse õiguskantsleri ja riigikontrolöri osalemine Vabariigi Valitsuse istungitel ja valitsuskabineti koosolekutel.
VABARIIGI PRESIDENT
Vabariigi Presidendi kui riigipea roll ja funktsioonid parlamentaarses riigis vajavad ülemõtestamist.
Presidendi valimise kord vajab korrastamist vastavalt parlamentaarse riigikorralduse põhimõtetele.
Vabariigi Presidendi ametisoleku aeg muudetakse üheperioodiliseks ning ametiperioodi kestuseks kehtestatakse kuus (6) aastat.
Hinnatakse Vabariigi Presidendi põhiseaduslikke ametiülesandeid ning nende täitmiseks vajalike koosseisude ja eraldatud vahendite vastavust, vältimaks tarbetut dubleerimist teiste valitsusasutustega.
Hinnatakse Vabariigi Presidendi ametihüvesid, eemaldades sellest aegunu ning kõrvutades neid võrdlevalt peaministri ametihüvedega.
KOHALIKUD OMAVALITSUSED
Kohalikud omavalitsused on isekorraldusõigusega avaliku võimu osa.
2017. aastal tehtud haldusreform ei ole ajas ja ruumis lõplik. Paljudes Eestimaa paikades on eelnimetatud haldusreform päädinud ebamõistlike ja ebaratsionaalsete tulemustega, mis kõnelevad selgest vajadusest viia haldusterritoriaalne reform lõpule maakondliku omavalitsuse põhimõttel. Reformist on jäänud puutumata ligi 1/3 kogu Eesti omavalitsustest ehk Tallinna linn. Endiselt puudub selgus kohalike omavalitsuste tulubaasi ümberkorraldustes.
Saadud kogemus tõestab selle jätkamise vajadust. Võetakse suund haldusreformi järgmisele etapile, kus kohalikud omavalitsused kujundatakse ümber maakondlikul põhimõttel, säilitades suuremad linnad iseseisvate kohalike omavalitsusüksustena.
Tulevikus on kohaliku omavalitsuse üksusteks Eestis maakonnad ja linnad, kellele selline staatus on seaduse alusel antud. Välditakse tegeliku või näiliku kahetasandilise kohaliku omavalitsussüsteemi teket.
Kohalike omavalitsuste maksubaas kujundatakseümber selliselt, et omavalitsustel tekiks legaalnemotivatsioon ettevõtluse arendamiseks ja soodustamiseks oma territooriumil ning et oleks välditud maal elavate inimeste ebavõrdne kohtlemine avalike teenuste kasutamisel.
Võetakse vastu pealinna seadus, eristades Tallinnas kui pealinnas selgelt kaks funktsiooni ja juhtimistasandit:
kohaliku omavalitsuse funktsioon, millele kohaldatakse üldist kohalike omavalitsuste õiguslikku regulatsiooni ja Tallinna kui riigi pealinna funktsioon ning tasand.
Tallinna linnaosade suurus peab olema võrreldav ülejäänud Eesti valimisringkondade suurusega.
Põhjalikku uuendamist vajab kohaliku omavalitsuse korralduse seadus.
KOHTUD
Demokraatlikus õigusriigis on kohus iseseisev riigivõim, kellel on enesekorraldusõigus. Selle tagamiseks viiakse I ja II astme kohtuhaldus Justiitsministeeriumi alt välja, muutes Kohtuhalduse Nõukoja iseseisvaks kohtuhalduse korraldamise koguks. Kohtuhalduse Nõukoda koosneks pooles osas kohtunikest ja pooles osas Riigikogu, Vabariigi Valitsuse ja õigusprofessioonide (advokatuuri, prokuratuuri) ning avalikkuse esindajatest, et suurendada kohtusüsteemi ja ülejäänud ühiskonna seotust ning vastastikust usaldust.
Kriitilist hindamist vajab demokraatiale ja põhiseaduslikkusele keskse tähtsusega põhiseaduslikkuse kohtuliku järelevalve süsteem, mis on muutunud valdavalt abstraktseks normikontrolliks ja liigselt (juristide) kohtunike keskseks.
Põhiseaduslikkuse kohtulikku järelevalvesse viiakse sisse individuaalkaebuste (otsepöördumiste) süsteem, et avardada põhiseaduslike väärtuste ja printsiipide mõtestamist ja kaitset. Vastavalt korrigeeritakse kohtukorraldust ning põhiseaduslike institutsioonide pädevust.
Kaaluda tuleb põhiseaduslikkuse järelevalve funktsiooni täitmise organisatsioonilist kaasajastamist.
Algatatakse „kohtureform 2“, mille sisuks on juurdunud, tardunud ja koormavate menetlusmudelite ja -meetodite, tähtaegade ja nõuete kriitiline hindamine, et muuta õigusemõistmine operatiivsemaks, vähem aega ja vahendeid nõudvaks ning lihtsamaks.
Vähendamaks kohtute ülekoormatust, soodustatakse vähemtähtsate vaidluste lahendamiseks eriliigiliste kohtueelsete ja -väliste vaidluste lahendamise organite loomist ning toimimist.
SEADUSANDLUS
Korrastatakse ja ajakohastatakse Põhiseaduse tekst, kõrvaldades sellest ilmselged puudused, sisu kaotanud normid, täpsustades kehtivaid norme ja lisades uusi, Eesti arengut kajastavaid norme. Põhiseaduse korrastamise eesmärk on moderniseeritavale Eesti riikluse edasisele arengule parema põhiseadusliku aluse loomine. Riik ei tohi lubada Põhiseadusest möödavaatamist või selle rikkumist seal sisalduvate vigaste normide suhtes, kuna see devalveerib Põhiseadust ja õiguskorda tervikuna.
Otsustavalt vähendatakse normiloomet kõigil tasanditel. Eesti on ennast üle- ja kinni reguleerinud. Normide ja regulatsioonide rohkus toob kaasa inimeste võõrandumise õigusest ja riigist, üha laieneva surve tegeleda lõpmatute muutmiste eelnõudega ning sellega kaasnevate seletuskirjade koostamise, mõjuanalüüside jmt-ga. Teisalt suurendab see ametnike-bürokraatide massi kasvu samaaegselt nende initsiatiivi ja vastutuse vähenemisega. Eesmärgiks seatakse õigusloome mahu vähendamine nelja aasta jooksul ca 25%.
Kujundatakse poliitilist kultuuri, mis ohjeldaks massilist, sageli asendustegevuslikku õigusloomet. Riigikogu ei võta menetlusse eelnõusid, kui ei ole veenvalt tõestatud, et teisi lahendusi konkreetsetele probleemidele peale õigus(seadus)loomeliste meetmete ei ole. Seaduse tasemel reguleeritakse üksnes kõige üldisem ning välditakse detailide ja üksikasjade reguleerimist.
Jätkatakse kehtivate õigusaktide revisjoni ja konsolideerimist (kodifitseerimist) eesmärgiga vähendada seaduste ja muude õigusaktide arvu ning ülereguleerimist.
Nüüdisaegse elu kiire muutumine ning ülereguleerituse ja bürokraatia vähendamise eesmärk nõuavad õiguse baasmõiste „seadus“ sisu korrigeerimist. Loobuda tuleb levinud ja juurdunud mõiste „seaduse alusel" tekstilisest-formaalsest tõlgendusest ning asendada see mõistega „õiguse alusel“. See loob võimaluse vähendada seaduse tasemel regulatsioone ning annab suurema operatiivsuse ja paindlikkuse. Seaduse tasemel õigusaktiga reguleeritakse ainult kõige üldisem ja olulisem. Ülejäänu reguleeritakse seadusest alamalseisvate aktidega: määruste, käskkirjade, otsuste, korralduste ning väljakujunenud hea tavaga.
Korrastatakse riiklikud registrid ja suurendatakse nende usaldusväärsust. Muudetakse normiks, et inimesel on kohustus esitada oma andmed ainult üks kord ja ta ei pea neid esitama mitmekordselt.
ÕIGUSKANTSLER
Õiguskantsleri ametkond arendatakse ombudsmani ametkonnaks sellele ametkonnale üldtunnustatult omaste funktsioonide ja pädevustega. Võrdõigusvoliniku amet konsolideeritakse õiguskantsleri ametkonda.
AMETNIKKOND JA HALDUSMENETLUS
Avalik teenistus on rahva huvide teenimine. Ametnike ülesanne on leida võimalusi, kuidas asju teha selle asemel, et otsida põhjendusi, miks midagi teha ei saa.
Füüsilised ja juriidilised isikud suhtlevad riigiga, mitte erinevate ametkondadega. Edasiarendatavad e-riigi lahendused peavad tagama eelnimetatud põhimõtte realiseerimise.
Ametnikkonda vähendatakse järk-järgult nii, et võrreldes praeguse olukorraga väheneks järgmise nelja aasta jooksul ametnike arv avaliku võimu teostamise sektoris ca 50%.
Ametnikkonna vähenemisest tekkiv palgafondi kokkuhoid kasutatakse ära alles jäävate ametnike palkade tõstmiseks, motiveerides neid oma töö efektiivsust tõstma ja loobuma asendustegevuslike toimingutetegemisest. Ametisse jäävate ametnike palkasid tõstetakse ca kaks korda.
Haldusmenetluslikke üldisi tähtaegu lühendatakse kaks korda. Eesmärgiks seatakse halduskoormuse vähendamine ca 25%. Iga uue koormava õigusnormi kehtestamisel tuleb kehtetuks tunnistada vähemalt üks seni kehtinud samaväärne norm.
Laiendatakse avalike teenuste mitmekesisust ja nende sisse ostmist erasektorist ning soodustatakse konkurentsi avalike teenuste pakkumisel.
Riigireformi raamistik ja ajakava
Kõige kindlam viis läbi kukkuda on mitte püüda midagi teha. Reformimise kogemused näitavad, et reformimeelsed poliitikud valitakse vähemalt korra tagasi. Riigireformi sügavus, maht ja edukus eeldavad selle seadmist sisepoliitiliseks pikemaajaliseks prioriteediks.
Riigikogus koordineerivad riigireformialast tegevust Riigikogu juhatus ja riigireformi probleemkomisjon. Probleemkomisjoni ülesandeks on Riigikogus arutatavate riigireformialaste küsimuste ettevalmistamine ning võimaluste piires tehtavate ettepanekute ja pakutavate lahenduste poliitiline kooskõlastamine Riigikogu fraktsioonide vahel. Probleemkomisjon tegeleb ainult riigireformi küsimustega, teisi küsimusi probleemkomisjoni päevakorda ei lülitata.
Riigireformi eesmärkide, mõiste ja sisu ettevalmistamise lõpptulemuseks on Riigikogu otsus ettepanekuga Vabariigi Valitsusele riigireformi tegemiseks vajalike seaduseelnõude ettevalmistamiseks.
Riigireformi sihtasutus taotleb enda poolt Eesti Vabariigile üleantava Riigireformi Kontseptsiooni ja selle Kontseptsiooni realiseerimiseks tarvilike olulisemate eelnõude kavandite ja nende kavandite seletuskirjade teeside võtmist läbi viidava riigireformi aluseks.
Riigireform hõlmab kahte täispikka valimistsüklit. Reformi edukaks läbiviimiseks koostatakse ajakava aastate ja valimistsüklite lõikes.
Riigireformi kujundamisel ja elluviimisel Vabariigi Valitsuse tasandil on keskne roll peaministril ja riigihalduse ministril.
Reformi teostamine on peaministri poliitilise üldjuhtimise all ning igapäevane juhtimine on riigihalduse ministri ülesanne. Riigireformi edukaks elluviimiseks peaks riigihalduse minister olema vabastatud muudest riigihalduse jooksvatest ülesannetest.
Riigireformiga edasiminekut arutatakse vähemalt kaks korda aastas peaministri eesistumisel ja riigihaldusministri ning teiste asjakohaste ministrite ning sellistele nõupidamistele kutsutud ekspertide osavõtul.
Vähemalt üks kord aastas arutatakse riigireformi kui tervikut valitsuskabinetis ja vähemalt üks kord aastas Riigikogus.
Riigireformi tegevuste elluviimiseks tegutseb riigihalduse ministri juhtimisel riigireformi koordinatsioonikogu, mille liikmeteks on esindajad kõikidest ministeeriumidest. Riigireformi sisulise kvaliteedi tõstmise ning erinevate isikute kaasamise eesmärgil on riigihalduse ministri juures moodustatud riigireformi nõukoda.
Üksiku riigivõimu haru või valitsemisvaldkonna reformimiseks moodustatakse asjakohased alakomisjonid, mis lähtuvad poliitilise heakskiidu saanud reformisuundadest. Komisjoni koosseisust ainult pool võib koosneda reformivaldkonna esindajatest, teine pool koosneb ekspertidest ja kolmanda sektori esindajatest. Nende tegevust koordineerivad riigihaldusminister ja Riigikogu riigireformi probleemkomisjon.
