Kogu maise vara kaotanud endine justiitsminister: nullist alustamisel on üks hea pool. Iga päevaga läheb olukord paremaks
Sadekov Advokaadibüroo juhtivpartner Urmas Arumäe rääkis Pärnu juhtimiskonverentsil oma kahest ebaõnnestumisest ja kuidas ta ligi miljoni euro kaotuse järel eluga edasi läks.
„Eluliste probleemide puhul võib eeldada, et inimene on teinud mingi vea. Minu juhtumid juhtusid ühel ajal ja olid ühel või teisel moel masuga seotud,” alustas Arumäe. Esimene probleem oli see, kui Arumäe andis käenduse perekonnaliikmele, kes tegeles kinnisvaraga. Seejärel tuli masu ja võlausaldajad soovisid raha tagasi. „Nad pöördusid minu kui käendaja poole. Tuli müüa seda, mida müüa oli. Mul käist peast läbi mõte, et teeks üksikisiku pankroti, sest see oleks majanduslikult mõistlikum. Ma ei teinud seda. Mul tuli kogu oma maisest varast loobuda ja alustada majanduslikus mõttes nullist,” rääkis ta.
Arumäe sõnul midagi hullu ei juhtunud. Ta jäi küll ilma hunnikust asjadest, aga see polnud nii hull. „Nullist alustamisel on üks hea pool. Iga päevaga läheb olukord paremaks,” ütles ta naerdes.
Teine juhtum oli siis, kui ta kandideeris riigikogu valimistel. „Enne seda mind ähvardati, et minu kohta pannakse üht-teist lehte. Muidugi enne valimisi ei olnud ma meediamürast huvitatud. Iseenesest ei olnud see ka suur lugu – Viimsi vallavanemana soovitasin lähikondlasel osta tükk maad Viimsist, sest sinna oli plaan ehitada peale kinnisvara.”
Kuid peale tuli uus vallavalitsus, muudeti planeeringut ja kinnisvara ei tulnud, seega maatüki hind ei tõusnud. „Mulle heideti ette et ma andisin halba nõu ja ähvardati artikliga. Kuna ma seda ei soovinud, siis andsin nõusoleku mingit summat tasuda võlakirja alusel, 830 000 krooni. Tolleks hetkeks avaldati artikkel juba ära. Seega ma ei lunastanud oma võlakirja ja me läksime kohtusse. Ma kaotasin, sest tuleb välja, et Eestis kehtib ähvarduse teel välja nõutud võlakiri.”
„Hea sõnum on see, et iga adekvaatne inimene peaks suutma oma probleemidest varem või hiljem välja tulla. Ma ei ole kunagi üritanud ennast õigustada. Probleemi tuli tunnistada ja peale seda saabus uus olukord – kogu energia sai kulutada probleemi lahendamisele, mitte probleemi tunnistamisest kõrvale hiilida,” ütles Arumäe. „Mina ju olin andnud käenduse ja võlakirjad, mina pean selle probleemi lahendama.”
Kuna Arumäe probleemidest kirjutati meedias, siis teadsid sellest paljud. „Kolm, keda ma sõbraks pidasin, kadusid mu elust. Enne olin minister ja vallavanem, nüüd enam ei kõlvanud minuga suhelda. Tutvusringkonnas oli veel seitse, kellele ma enam ei kõlvanud. Aga ega suhtlusest puudust polnud, sest võlausaldajad tahtsid ikka suhelda,” rääkis ta.
Arumäe lisas, et telefoni eiramine toob kaasa ainult rohkem probleeme. „Minu kogemus ja soovitus on see, et probleeme tuleb jagada lähedastega. Valetamine on väliselt küll lihtne, aga tegelikult ikka raske tegevus, sest sa pead meeles pidama, kellele sa midagi valetanud oled. Aus ülestunnistamine tundub algul raske, aga peale seda on tunne kergem. Ära püüa olla keegi teine. Kui sa oled võlausaldaja, siis käitu võlgnikuna.”
Kogu varast loobumisest, mille summa ulatus üle miljoni euro, ei olnud Arumäel otseselt kahju. „Ainult kahju oli aiatöödest, millesse oli palju energiat pandud. Ühest asjast oli ka kahju – üks kivi, mis oli olnud mu esivanemate talus trepikivi, mida mööda nad olid kõik käinud. Ma leidsin selle ja panin koju trepi juurde. Seda ei saanud ma ära võtta. Teistest asjadest kahju ei olnud,” sõnas ta. „Siis tulid ämm ja äi, kes ütlesid, et mees, mis teed? Sa müüd kõik maha, aga mis sa lastele pärandad? Ma ütlesin, et ma tegin sellised lapsed, kes saavad ise hakkama. See vastus neid ei rahuldanud,” rääkis ta.
