Soomes on hasartmängud kummalisel põhjusel rahvussport
Kuigi Soomes on pikad ja pimedad talved, kuid soomlased on ikka maailma õnnelikumad inimesed.
Soome on ka muus osas vahest üllatuslikult maailmas eesotsas. Nimelt on inimese kohta soomlased maailmas suurimad hasartmängurid. Soomlased kulutavad igal aastal umbes kaks miljardit eurot hasartmängudele. Euroopas pole hasartmängurluse osas soolastele võrdset. Moel või teisel mängib igal aastal hasartmänge 80 protsenti soomlastest.
Kuidas ikkagi on soomlased sellisteks muutunud?
Teadlaste sõnul on võib vastus olla üllatav – see on osa rahvuslikkuse ilmingust.
Hasartmängumajandus on riigi kontrolli all läbi valitsuse monopoli. Aastakümneid on valitsused hasartmängudest saadud raha saatnud tagasi ühiskonda. Kaasajal annab Soome riiklik hasartmängukompanii Veikkaus riigile umbes miljard eurot kasumi näol ja enam kui 200 miljonit eurot maksudena, mis moodustavad kokku umbes kaks protsenti Soome riigieelarvest.
Juba aastaid on kasutatud sellist müügisõnumit, et isegi kui sina kaotad, siis keegi soomlane võidab. Ehk isegi eraisiku kaotuse korral võidab sellest ühiskond. Ühekäelised kuradid ehk mänguautomaadid on üle Soome igas külapoes ja toidupoes.
Et saada aru kuidas on hasartmängurlus muutunud osaks Soome kultuurist, tuleb pöörata pilgud ajalukku.
„Mis juhtuks kui soomlased ei mängiks enam hasartmänge,“ küsis Helsingi ülikooli professor Riitta Matilainen. „See on igapäevaelu lahutamatu osa. Kuidas me oleme sinnamaani jõudnud?“
Tema uuringute põhjal lähevad hasartmängurluse juured iseseisvumise aega ja Soome rahvusliku teadvuse tekkesse.
Paljudes kultuurides peetakse hasartmänge paheks. Kuid Matilaneni uuringu kohaselt muutus see Soomes majandusnatsionalismi vormiks.
Kui varem olid Soomes hasartmängud laiemalt keelatud, siis 1920datel nägi riik selles võimalust riigi ülesehituseks. Tol ajal mägisid soomlased lotot ja panustasid jalgpallis Rootsis,. Kus see oli lubatud.
„Soomlased ei tahtnud, et Rootsi ühiskond saaks tulu Soome rahast,“ rääkis ta. „Nad tahasid, et Soome hasartmängu raha jääks riigi piiridesse.“
Soome legaliseeris loteriid ja hipodroomidel panustamise 1920ndatel. Soome mänguautomaatide Liit RAY asutati 1938. aastal.
Siis tulid rasked ajad talvesõda (1939-1940 ja jätkusõda (1941-1944), mis märkisid olulist rolli Soome rahvusliku identiteedi kujunemisel. Spordiorganisatsioonid kartsid, et riigi raha suunatakse mujale kannatavasse majandusse ning ka kommunismiohu pärast Soome ühiskonnas.
Sama ülikooli doktori Jaukka Ahoneni sõnul, kes uuris seda perioodi, sõnul oli Veikkausi asutamine 1940. aastal mõned kuud enne sõda eesmärk kaugelt olulisem jalgapallipanustamisel kui arvatakse. Taheti luua koostöö sotsiaaldemokraatia ja parempoolsete Soome spordiliikumiste vahel, kes pidid lööma kommunistide mõju Soome töölisspordiliikumistele. Hasartmängurlust kasutades said mehed vältida võimalikku radikaliseerumist.
Seega kasutati hasasrtmängumonopoli säilitamkas ühiskonnas korda. Monoloili propaganda muutus osaks Soome riigi sõjapropagandast. Hasartmänguraha pidi minema haavatud sõjameeste heaks. Hasartmängureklaamides oli kirjas, et sõjamehed ohverdasid oma elu või tervise isasmaa eest. Sama vaimsus kestab tänaseni.
Tollased reklaamisõnumid muutusid asjas märkides, et „Keegi soomlane võidab igal juhul.“ „Isegi tänasel päeval on Veikkausi reklaamidel rahvuslik alatoon.“
Olid ka sellised reklaamid, et ainult Aafrika neegrid ei mängi hasartmänge. Veikkausist kinnitati Yle uudistele, et sellised reklaamid tõesti olid, kuid need ei vasta enam tänapäevastele Veikkausi väärtustele.
Sõjajärgse ajastu hasartmängureklaamide sõnul oli selline, et hasartmängud on ühiskonna kasuks. Hasartmängumonopoli tulud läksid siis ja praegugi noorteprogrammide, spordi, mittetulundusühingute ja muu toetamiseks.
1970ndatel peeti hasartmänge mängivat soomlast mitte üksnes heaks tarbijaks, vaid ka heaks kodanikuks. Pahest sai voorus.
1971. aastal turule toodud iganädalased loteriid muutusid ülipopulaarseks ja mänguautomaadid ilmusid kõikjale.
„Mänguautomaadid ilusid kõikjale – poodidesse, kohvikutesse, bensiinijaamadesse ja isegi haiglatesse,“ ütles Matilainen. „Rahvusvaheliselt on see veider, et mänguautomaadid on igal pool.“
Inglisekeelsetes maades toimus muutus pahest vooruseks ja siis haiguseks kiiresti. Soomes pole sellist suhtumise muutust toimunud, kuna soomlased arvavad, et mängides hasartmänge toetavad nad Soome heaoluühiskonda ja riigil pole täiendava maksutulu vastu vähematki.
