Väikeinvestor: institutsionaalsetele investoritele mütsi pähe tõmbamine oleks Eestist jätnud banaanivabariigi mulje
Suure ringi küsimus investeerimishuvilistele – millal läks viimane Eesti riigiettevõte börsile? Vastust selle sajandi arhiividest ei leia ning ajas tuleb tagasi minna aastasse 1999, mil läks Eesti Telekom börsile, kirjutab väikeinvestor Peeter Kadarik, kes osales Tallinna Sadama märkimisel.Kadarik on ühtlasi majandus- ja taristuministri Kadri Simsoni nõunik Peeter Kadarik.
Vahepealse jääaja valguses saab Tallinna Sadama börsile siirdumist vaadata ootamatu, kuid tervitatava imena. Tänaseks on Tallinna Sadama avalik aktsiaemisioon teoks saanud, kuid juba kuuleb hädaldamist ja arusaamatuid häirekellasid, et aktsiate jaotus oli orjarahvale kohane sigadus.
Reaalsus on sellest kisast üsna kaugel. Jah, kindlasti on põhjust vingumiseks neil, kes lootsid kiirele hõlptulule, kuid väikeinvestoritel, kelle jaoks oli see märkimine eelkõige mõeldud, peaksid olema rahul. Üle poole pakkumises osalenud jaeinvestoritest said kätte oma märgitu kogu mahus ning 78 protsenti, kes märkis kuni 3000 aktsiat, suures osas. Arvata võib, et suuremad tegijad märkisid aktsiaid nii eraisikute kui ka oma ettevõtete kontode alt ning läksid ka teadlikult ülemärkima. Seega, kui oleks suuremate jaeinvestorite nõudlus rahuldatud suuremas mahus, oleks ülemärgitud osa saanud kiiresti kasumiga maha müüa. Pigem oleks riigi poolt olnud sõnamurdjalik, kui rahvaaktsia jutu peale oleks garanteeritud kõigile vaid esimesed 75 või 100 aktsiat. Tänane jaotus tagab stabiilse aktsiahinna suunaga ülespoole, sest rahuldamata nõudlus tuleb turult täiendavaid aktsiad ostma.
Kui me mõtleme hajutatud portfelli peale, siis siin lähevad arvamused muidugi lahku. Tuntud Soome investori Seppo Saario hinnangul võiks aktsiatesse investeeriva üksikisiku portfellis olla üldiselt 3-8 erinevat aktsiat. Väärtuspõhise investeerimise teejuht Benjamin Graham arvab, et hajutamine võiks tähendada vähemalt kümmet aktsiat. Oletame, et algaja investor üritab siiski kasutada mõistlikku hajutamist ning omab vähemalt viit erinevat aktsiat võrdses mahus oma portfellis. Seega sai 8500-eurose portfelli omanik aktsiad aktsiaemissioonilt kätte märgitud mahus. Jaotusega jäi suuresti rahule ka investor, kelle väärtpaberiportfell on kuni 17000 eurot. Arvestades aga Eesti väikeinvestorite ühisrahastuse lembust, siis võib isegi kuni 25000-eurose portfelliga investor olla jaotusega rahul. Mõne tuntud blogiinvestori portfelli analüüsides sai isegi kuni 50000-eurose portfelli omanik soovitud koguse aktsiaid kätte.
Samuti peab silmas pidama emissiooni eesmärke. Eesmärgiks ei olnud riigiettevõtte osaline erastamine, vaid turvalise investeerimisvõimaluse pakkumine kohalikele investoritele ja pensionifondidele, börsi elavdamine ning maailmas tutvustamine. Seetõttu pandi ka Tallinna Sadama poolt suurt rõhku institutsionaalsetele investoritele, kes polnud võib-olla varem meie börsist üldse midagi kuulnud. Kui investoritele jäi pärast Tallinna Sadama meeskonna tutvustuskampaaniat huulile küsimus: „Huvitav, kas neil on seal veel mõni huvitav aktsia, millesse võiks investeerida,“ siis on vajalik tähelepanu saavutatud. Seda imelikum on jutt sellest, et eduka emissiooni tõttu tulnuks institutsionaalsetele investoritele hoopis müts pähe tõmmata ja jagada aktsiad vaid kohalikele jaeinvestorile. Kas see ei oleks jätnud Eestist banaanivabariigi muljet?
IPO eel ja ajal on tugevasti kasvanud väärtpaberikontode arv, millest võib järeldada, et paljudele oli Tallinna Sadama aktsiate märkimine esimene aktsiate omandamine. Riskivaba investeeringut ei ole olemas, kuid kindlasti on aktsiaturgudel oluliselt pikem ajalugu kui ühisrahastusplatvormidel, mida kahjuks paljud peavad endiselt tähtajalise hoiusega võrdväärse riskiga investeeringuks. Hirm tuleb peale, kui vaatad, kuidas ühistrahastuses suudetakse tagatiseta kaasata 1,5 miljonit eurot vaid 15 minutiga. Usun, et börsimahu suurenemine tänu IPOle paneb siinses konnatiigis taas vee veidi kiiremini liikuma.
