Eesti vanima siiani tegutseva hauakaevaja lugu. Labidat ta niipea nurka visata ei kavatse
83-aastane Vambola Saareoks kaevas elu esimese haua poole sajandi eest. Põhitööna teeb ta seda viimased kolm aastakümmet ega kavatse veel niipea labidat nurka visata, kirjutab Harju Elu.
"Ega mina ei teagi, kus kohas mina sündinud olen. Ma olin sõja ajal Muraste lastekodus. Nägin, kuidas pommid lendasid," meenutab Vambola. Töö maitse sai ta varakult suhu. "Lastekodust küsiti, kes karja tahab minna. Ma olin kohe nõus."
Viiekümnendatel asus Vambola tööle Kose-Uuemõisa MTJs. "Mind löödi Belarusi peale. Ma olin traktorist," ütleb ta. Järgnes töö saekaatris, mis kestis kolm aastakümmet.
Saekaatrist surnuaiale
Ehkki Vambola oli mõned hauad kaevanud juba kuuekümnendatel, sai sellest tema põhitegevus perestroika päevil.
Mehe sõnul on õige haud 180 sentimeetrit sügav ja 240 pikk. Pea poolt peab haud olema 100 sentimeetrit lai, jalgade poolt 90.
"Siin Kosel on palju niisuguseid kohti, kus on savikivi. Algus oli ikka hirmus. Vahest tuli kaks hauda päevas kaevata, aga ma olin noor mees. Pidasin vastu," räägib Vambola.
Loe pikemat lugu Vambolast Harju Elust.