Majandusanalüütik: sunddividendide idee näitab, et riik on asunud tuima ükskõiksusega kaitsma inimlikku rumalust ja ahnust
Kõik need ettepanekud alates kõigi pensionäride hooldekodusse saatmisest, kõigi töötegijate tööõnnetuskindlustusest, kõigi tasuta ühistranspordist, riiklikud üürikorterid „sirtsusohu“, riiklikud konverentsikeskused jne näitavad vaid olude mittemõistmist. Meie tegelike probleemide lahendamise asendamist asendustegevustega.
Tuimus ja ükskõiksus
Mõned ideed on ikka terve mõistuse seisukohalt täiesti uskumatud. Omaette saavutuseks on Töötukassa ja Haigekasse nimevahetuse maksumussaaga. Olen alati olnud veendumusel, et praegused nimed on valed, inetud ja negatiivse alatooniga. Meie teiega ei maksa kassasse raha ju mitte selleks, et töötu olla, või selleks et haige olla, ikka selleks et tööl käija ja terve olla. Pealegi on neil sõnadel lihtsalt halba meeleolu tekitav taust ning Dr Riigi üks põhiülesandeid ongi hea õhkkonna tekitamine, ülejäänuga saame ise hakkama. Nii, et kasvõi meeleolu ja meelelaadi muutmiseks oleks nimevahetus igati kohane. Kuid inimesena, kes on pikalt ametis olnud ka avalikus teenistuses, igat senti lugenud, ei mahu mulle pähe, kuidas sellis peaaegu „millise“ eelarvega välja tuldi. Just selline süüdimatu-ükskõikne hoiak, koos mammiliku tänitamisega, et nimevahetuseelarvet tuleks ikka vähendada, on ilmekas illustratsioon üldisele ükskõiksusele ja suunakaotusele.
Täitsa tuima näoga sellise „projekti“ esitamine võib tähendada vaid kahte asja, selle eesmärgiks oligi nimemuutuse ettepanek nurjata või on kassarahvas suure raha veeres elust nii võõranunud, et ei saanud arugi sellise avalduse tagajärgedest. Me kõik oleme ekslikud, ikka juhtub, kuid sellised „projektid“ ei tule avalikkuse ette ilma poliitinimeste heakskiiduta. Igatahes nüüd on kõigil selge, et sellise nimevahetuse juures, kus vahetub mitte niivõrd nimetus, vaid raha vahetab omanikku, jäägu parem nii kuis on.
Alustugede kõigutajad
Kuivõrd hälbinud on osad poliitinimesed maailma ja majanduse alustõdedest, ilmnes väikeaktsionäride kaitsedoktriini esitlusel. Ilmnes üpris kummalisel moel ja viisil, mida püüti maskeerida, kui ettevõtluse kaitset ja toetust. Seega veel üks kaitsemehhanism ja kindlustuspoliis? Millegipärast on ikka veel levinud arvamus, et iga „investor“ ehk see, kes kuhugi raha sisse paneb, peab selle ka kasuga kätte saama. Kuid nii see pole, pole kunagi olnud ega saagi olema, äri on risk ja seda kannavad kõik, nii väikesed kui suured ettevõtjad, aktsionärid, investorid. „Suurt raha“ on võimalik teenida vaid suurte riskidega. Muidugi leidub alati mingi uuelaadne „hollandi tulbisibul“ või imeäpp, millega on võimalik momenti kasutades teenida, kuid need on üksikud õnnestumised, sellele järgneva kukkumisega.
Börs kui hiiglaslik kasiino
Just pika eesmärgiga ettevõtjad vajavad investoreid, kes nendesse või nende hullusse usuksid. Siin tulebki mängu see saladuslik mänguline maailm, mida nimetatakse börsiks, investoriteks ja (väike)aktsionärideks, kuid mis meenutab hiiglaslikku kasiinot. Just selle koha peal saavad kokku kaks maailma, mis üksteist vajavad, kuid millel on tihtipeale erinevad eesmärgid ja ajahorisondid. Ühelt poolt ettevõtja, kes vajab oma ideede täitumiseks kiiresti lisaressurssi ja teiselt poolt selle lisaressursi omanik, kes pole huvitatud niivõrd ettevõtja visioonide tegelikkuseks muutmisest vaid oma kapitalilt võimalikult kiire kasumi teenimisest.
Ka kasumi teenimises ei ole midagi laiduväärset, vastupidi, kuid probleem on selles, kui kokku saavad pikaajalised eesmärgid ja lühiajalised huvid, siis ei saa sellest head nahka tulla. Üks peab kaotama. Loomulikus keskkonnas kaotab see, kes pole oma „kodutööd“ korralikult ära teinud, ehk välja uurinud ja läbi analüüsinud millise partneriga tal tegemist on.
Suunakaotuse suunakaotus
Kas me seega vajame väikeaktsionäride kaitsedoktriini? Mnjah, see on üks veidramaid dokumente, mida olen lugenud. Justkui ridamisi õigeid sõnu, kuid põhi … Põhi on vildakas, ja põhineb mitte konkurentsil vaid sotsiaalkaitsel. Kuid ettevõtlus on võitluse, mitte sotsiaalhoolduse valdkond. Äriühing on nagu väike parlamentaarse riigi mudel oma hääletuste, eesmärkide ja nõukogudega, millesse Pilvepiiri otsustega pole vaja sekkuda. Miks? Lihtne, see oleks nagu teise riigi siseasjadesse sekkumine. Nagu Friedrich Suur ütles, see kes kaitseb kõiki ei kaitse ei kedagi.
Mõistete teisenemine … jälle.
Ettevõtlus tähendabki pidevat laveerimist võimaliku ja võimatu piirimail, seal on nii võite kui kaotusi. Kuid meil on see ise tegemise ja ise vastutamise mehhanism kuidagi ära väändunud süsteemiks pseudomajanduse mängimiseks mil investeerimise mõiste on pikaajalisest kasust muutunud hüsteeriliseks kiirkasumi taotluseks. Tekkinud on investeerimiskultus. Õige kah, raha peab raha tootma, kuid mitte iga raha ei saa kasumit toota, vaid targalt paigutatud raha.
Kuid kaitsedoktriin püüab kaitsta ka ebaõnnestunud investeeringuid, kaitsmine on läinud lausa pööraseks. Kogu selle kaitsedoktriini juures ununeb, põhiline ettevõtluse mõte.. Meil on kujunenud ettevõtluse edu mõõdupuuks mitte eduka ettevõtte ülesehitus, parema toote turule toomine vaid …liiakasuvõtmine. Nojah nüüd püütakse seda ilustada sõnadega nagu investor ja väikeaktsionär, kuid motiiv on ikka üks. Investor ja aktsionär ei tähenda paljude jaoks mitte pikaajalist ärilist suhet ühise kasu ja eesmärgi nimel, vaid lühiajalist kasu. Suhtumine investeerimisse ja väikeaktsionäri staatusesse tuli hästi välja Tallinna sadama IPO ümber kajastuvaga.
Vaid Tallinna Sadama pealik selgitas pühendunult ja innukalt, mida püütakse aktsiaemissiooniga sadama, kui äriühingu seisukohalt saavutada, milliseid resultaate parandada, konkurentsivõimet tõsta, teised … Teised rääkisid vaid raha jagamisest.
Sundinvestorid?
Väikeaktsionäride kaitse doktriin lähtub mõttepojast, et väikeaktsionärid on ahistatud. Kuid kuidas osa neist sattusid sellisesse kehva seltskonda, kus neid ahistataks? Kas nad ikkagi tegid endale selgeks, kuhu nad oma vabal valikul sisenesid, kas viskiklubisse või piimaklubisse? On selge, et täiskarsklasel on viskiklubis veist igav, kas siis selle eksituse peaks Pilvepiiri seadusjõuga ära klaarima ja sundima viskiklubil ka piima müüma? Absurd? Muidugi.
Kui nüüd mõelda ettevõtluse olemusele, sellega liitumise vabatahtlikkusele, siis miks me kuidagi eriliselt peaksime kaitsma neid, kes on teinud läbikaalumata otsuse? Äriühing on vabatahtlike kodanike vabatahtlik kogum, mille siseasjadesse Pilvepiir ei tohi sekkuda, ta on keerulisest maisest elust liiga kaugel, et selle peensustest ja nüansirikkusest aru saada.
Igaüks, kes on hakanud investoriks või aktsionäriks on teinud enne seda (ilmselt) läbi mingigi analüüsi, kuhu ta oma raha paneb, mis seltskond see on, millised suhted seal on. Kuid, kui seda tehtud pole ongi tegemist õnnemänguga, see on nagu magus lootus nagu kasiinos, ehk just minul näkkab, veab inimesi tegema otsuseid liituda õhtuks rikkaks skeemidega. Nagu ütlevad investeerimisturgu mõistvad inimesed, ei viitsita ennast investeerimisega kurssi viia ja usutakse pimesi kõige absurdsemaid lubadusi.
Majandusliku otstarbekuse duaalsus
See, et näiteks aktsionärid keelduvad välja maksmast dividendi olukorras, kus see oleks majanduslikult otstarbekas või ei arutata läbi väikeaktsionäride ettepanekud ei leia üldkoosolekutel piisava kõlapinna on ju kurb lugeda, kuid on ühingu siseasjadesse sekkumine. Kuidas oskab Pilvepiir hinnata iga üksiku äriühingu majandusliku otstarbekuse üle? On täiesti selge et pikaajalised plaanide tegijatele ei ole majanduslikult otstarbekas dividende jagada, vaid kasum edasi investeerida. Üha uuesti. See on metsakasvatajate seltskond, kes loodab tulu saada aastakümnete pärast, kuid on ka porgandikasvatajate seltskond, kes ootab saaki iga aasta. Porgandikasvataja otstarbekusega mõõtes tuleks tänavu istutatud mets juba sügisel maha võtta. Kiirinvesteerijatel on teine majandusliku otstarbekuse mõõt, nemad tahavad oma kasu kätte saada ja lisakasumiga uues kohas kiirtehinguid teha. Täiesti mõistlikud majanduslikud otstarbekused mõlemal, kuid ühildamatud.
Dividendide saamine kui põhiõigus
Lisaks põhiseadusega äsamisele on iga eelnõu puhul heaks tõukejõuks viitamine „teistele“. Niisiis tõstetaksegi võitluslipp - väikeosanike ja –aktsionäride õigused ei ole Eesti kehtivas õiguses kaitstud samal määral, kui see on üldiselt arenenud riikides tavaks. No nii, nüüd peaks meil kõigil olema häbi, teiste on, meil mitte. Kuid ei maksa kiirustada, näidete kaubamaja on alati mõõtmatu, sealt leiab näiteid igale maitsele. Kuid vaadake, see mis sobib teistele ei pruugi sobida meile. Me ajame jällekord segamini eesmärgi ja vahendi?
Kui nüüd lugeda sellist argumenti, et vähemusaktsionäride ja -osanike nõrk kaitsetase nõrgestab meie investeerimiskliimat ja selline nõrk kaitse viib tihti olukorrani, kus vähemusosaluste omanike põhiõigused ei ole tagatud, siis kõlab see asjasse süüvimata vägagi ähvardavalt. Lausa kohutavalt. Kuid kui panna eesmärk paika nagu, siis mis on iga ettevõtmise eesmärk, kas majanduse eksponentsiaalse kasvu saavutamine või kasumi kiire väljutamine ettevõtmisest? Eks ole, need on täiesti erinevad suurused, sest üks neist ei ole eesmärk, see ei ole isegi vahend. Eriti tore lugu on selle põhiõigustega mittetagamisega lajatamisega. Kuid milleks meil on siis olemas nii uurimisorganid, kui kohtusüsteem milles iga vaba kodanik saab oma põhiõigusi kaitsta?
Ja-ah, ka siin on segi läinud põhiõigused ja isiklikud huvid. Kas investori põhiõiguseks on ikka dividendide saamine? Äri aluseks on teatavasti pikaajalised kokkulepped ja … risk. Risk saada, kuid ka risk kõike kaotada. Või kas põhiõiguseks on saada valitud juhtorganitesse, et selle kaudu muuta kasumijaotuse strateegiat? Ilmselt mitte. Kasumijaotuse strateegia muudab ühtlasi investeerimisstrateegiat, mis muudab arengustrateegiat. Need ei ole põhiõigused vaid iga inimese isiklik valik ja otsustus ja seetõttu ei vaja olukord seadusandja poolset sekkumist. See ei paranda Eesti investeerimiskliimat ega tõsta tõsiseltvõetava majanduskeskkonna atraktiivsust. Vastupidi kui vahend on muutunud eesmärgiks, siis muutub see piiranguks arengule.
Ebaõigluse vastu
Üks levinud mõttepojukesi kaitsedoktriinis on see, et aktsionäride omavaheliste suhete ebaõiglane loomus jääbki püsima, kui seadusandja ei sekku. Hm, milline ebaõiglane iseloom? Kas näiteks Pilvepiiri valimistel on tegemist ebaõiglusega, kui ühtede vaadete esindajatel on rohkem hääli, kui teiste vaadete esindajatel? Ja kui Pilvepiir paneb kokku koalitsioonileppe (KOLE), kas see väljendab ebaõiglast iseloomu vähemusse jäänud valijate osas? Nii ongi? Tore teada saada. Seni nimetati seda demokraatiaks.
Täpselt sama loogika kehtib ka äriühingute suhtes, isegi enam. Oma hääleõigsust tõendatakse oma rahalise panusega ühisesse ettevõtmisesse. Kõik. Ka EL loobus juba tükk aega tagasi „kuldaktsia“ staatusest, sest selles ei olnud panustamisosa ja otsustusõigus põhjuslikus seoses. Ärme loo mingeid paralleelmaailmu seepärast, et mingis üksikus äriühingus on must kass omanike vahelt läbi jooksnud või teises püütakse võimu üle võtta. Ikka juhtub, kuid need ei ole seotud majanduskeskkonnaga. Keskkond algab meis enestest, meie hoolsuskohustusest.
Kõik need juhtumid, mil investorit on kaallutud valeinfoga investeerima, või teid peteti, anti katteta lubadusi, need on kõik hoopis teise regulatsiooni küsimused. Kuna investeerimine on sügavalt isiklik valdkond (kas, kus ja kuhu investeerida) ja vabatahtlik, siis vastutus oma investeerimisotsuste eest tuleb kanda ikkagi investeerijal endal. Miks peaks investeerima firmasse, mille aktsiad ei ole vabalt kaubeldavad, kus ei maksta dividende ja ei saa isegi infot? Mina küll ei investeeri. Samuti ei investeeri ma Musta mandri nupumeeste pakutavatesse „üle öö rikkaks saamise“ stsenaariumidesse ega üha uuesti tekkivatesse püramiidskeemidesse. Miks? Sest see on pettus, mis põhineb inimese ahnusel, eeldusel, et keegi teine teeb su töö ära ja … Tulemus on et olete valesti investeerinud, olete rahast ilma. Olete teinud vale otsuse, pole olnud küllalt hoolas.
Jah, osa ettevõtete dividendipoliitika võib olla avalikkusele arusaamatu ja liiga vähe põhjendatud, seda eriti väikeaktsionäride vaatenurgast hinnates. Kuid ärge liituge selliste struktuuridega, ignoreerige neid. Teisest küljest on aga ka paratamatu, et suuraktsionäri hääl ongi kõvem ja suurema mõjuga. Teades kuidas ettevõtjad koguvad raha investeeringuteks on sunddividendide poliitika tegelikult majandusest aadri laskmine. Kuid see pole selline keskaegne ravinipp ehk musta vere väljalaskmine vaid kasu saamine See on varjatult kasumimaksustamine.
Kahju, kuid kõik meist on oma teel sattunud kokku inimestega kes meid ei mõista. Siis tuleb öelda hüvasti ja edasi astuda. Mõned firmad lähevad pankrotti, milles jällegi saavad kõige rohkem kottida väikeaktsionärid. Kas peaks nagu tööõnnetusevastase sundkindlustuse looma ka väikeaktsionäride sundkindlustuse pankroti vastu. Ja oh sa mu meie, ilmselt peaks iga lotokontor tegema kindlustusfondi mängijate kaotuste vastu. Muidugi võiks ka mängureegleid muuta niimoodi, et kõigepealt, käib numbrite loosimine ja siis hääletavad kõik osalejad kuidas võidusumma „õiglaselt“ jagada. See on turg, kus igaüks peab hindama oma võimalusi ja riske, Dr Riik ei saa igale ühele igaks elujuhtumiks turvapatja alla visata.
Röövvõrkudest ja päästelinast
Muidugi on investeeringud tähtsad, ka nende kaitse on tähtis, kuid seda ei saa samastada inimliku rumaluse ja ahnuse kaitsmisega. Ülevõlli on mõte, et eelnõu kõrvaldab ühe peamise (sic!) takistuse Eesti ettevõtluskeskkonna parendamisel ning tõstab väikeaktsionäride ja -osanike kaitse taseme tõstmise kaudu Eesti rahvusvahelist konkurentsivõimet. Sõnad, vaid sõnad. Ühekülgsed sõnad, sest järgmisena tuleb meil asuda suuraktsionäride kaitsele. Ja siis keskmiste, lisaks võime selle kaitsedoktriini venitada lõpmatuseni, poliitinimesed võtavad kõik sellised jaburused rõõmuga töösse, kas poolt või vastu, kuid särada saavad kõik.
Mida teeme meie teiega, kes arvavad et kõige aluseks on isiklik osalus, isiklik vastutus ja selle kaudu majanduskasv? Meie jääme oma eksponentsiaalse majandusarengu ettepanekuga järjekorra lõppu. Pole aega tegeleda. See on vale lähenemine.
Niisiis vabaduse ja päästelina vahekorrast. Kevadisel majanduskonverentsil märkis üks tark kantseleipealik, et austatud ettevõtjad, te küll räägite vabadusest ja regulatsioonide pahelisusest, kuid te ise nõuate pidevalt üha uusi erinevaid regulatsioone, oma turu ja turuosa kaitseks. See oli väga tark tähelepanek, sest kõike võib läbi poliitinimeste reguleerida ja litsentseerida, kuid iga selline regulatsiooniräbal on nagu röövpüüdja järve hüljatud võrk, saaki ei anna, kuid tapab kindlalt. Nii ongi, et kui ettevõtjad sh väikeaktsionärid (kes ei ole aktiivsed ettevõtjad) ärgitavad luua minit hetkehuvidest kantud regulatsiooniräbalat, siis see mõjutab teid endid teisel tasandil, muutudes pretsedendiks mingi teise regulatsiooni loomisel. Nii ongi, et majandusruum on rämpsvõrke täis, kui turvalina krahhi jaoks Dr Riigil pole. Pole aega.
