Andres Herkel: Maksurahu on juba rikutud - riigiaparaati peab kärpima!

Augusti algul korraks esile tulnud maksudebatt jäi lahjaks. Me ei peaks rääkima sellisest eimidagi tegemise „maksurahust“, nagu rääkis kevadel valitsuskoalitsioon ja nüüd järjest enam ka Reformierakond. Rahu on juba rikutud, Eesti vajab maksupoliitika tasakaalu.

Paremal juhul näib maksurahu sisaldavat kahte reservatsiooni: kõrgele tõusnud alkoholiaktsiis tuleb tagasi pöörata ning 500-eurosele sissetulekule seatud tulumaksuvabastus tuleb tagada kõigile.
Reformierakond jätab oma avaldustes ütlemata, et neil endil oli teedrajav roll, kui asuti kütuse- ja alkoholiaktsiisi tõusuga riigieelarvet täitma. Samuti jäetakse ütlemata, kust tuleb 500 euro tukumaksust vabastamiseks vajalik 200 miljonit eurot.

Kunagi, kui Vabaerakond pakkus välja, et maksuvabastuse korvamiseks tõstetakse paari protsendi võrra üksikisiku tulumaksu määra, puhkes Reformierakonna poolt suur kisa, et appi, Vabaerakond tahab makse tõsta. Tegelik taotlus oli maksutasakaal, mis jätnuks madalapalgalistele pisut enam. Kui aga eesmärgiks pole olukorra lahendamine, vaid mis tahes tasakaalulahenduse maha kiskumine, siis on raske vaielda.

Tahtes siiski uskuda, et meie ühine eesmärk on olukorra lahendamine, lähen peaküsimuse juurde. Meil on kõrgelt maksustatud tööjõud ja tarbimine, samuti tootmissisendid (energia, kütus). Teiste riikidega võrreldes on madalad tulu- ja kapitalimaksud.

Üksikisiku tulumaksumäära alandamine on olnud Reformierakonna „püha lehm“, mille vildakusest saab ilmselt aru erakonna praeguse esinaise isa ja ilmselt ka Aivar Sõerd. Pole aga kindel, et nad on valmis selle „lukustatud lubaduse“ lahtisulatamisest kõva häälega rääkima.
Lühidalt öeldes on meil vaja saavutada olukord, et maksustatakse vähem seda, mis toodab ja töötab, aga enam tuleb maksustada seisvat vara. Kuna ettevõtlus tugineb inimeste aktiivsusele, siis võimaldab just tööjõumaksude, eriti sotsiaalmaksu vähendamine meil arengut tagant tõugata. Kuivõrd aga see viib mõtte kinnisvaramaksule, siis tapetakse debatt tihti juba eos. Siin peitub ka põhjus, miks suured erakonnad enam isegi ei julge kõnelda tööjõumaksude vähendamisest.
Pakun ühe rahustava lahenduse: kui maksustada kommertskinnisvara, siis ei tähenda see inimeste kodude maksustamist. Küll aga on kommertskinnisvara hind Tallinnas kordades kõrgem kui ääremaadel, mistõttu aitaks selline maks kaasa regionaalarengu erinevuste tasandamisele.

Kui aga tervishoidu või sotsiaalkaitsesse on vaja lisaraha, siis pööraksin ma kapitalimaksude kõrval pilgu riigi kulutustele. Eesti vajab bürokraatia ja riigiaparaadi kulude otsustavat koomaletõmbamist.

Veel üks küsimus, millel peatuda, on majanduse tsüklilisus ja selle tasakaalustamine rahanduspoliitilise meetmega. Majanduskasvu aastatel, kui SKT kasv ületab 4% aastas, tuleks vähendada eelarve kaudu ümberjaotatavat SKT osa nii, et see suurendaks majandusvabadust. Seda ei ole Eesti praeguse kasvu puhul teinud.

Meil on Euroopa kontekstis enam-vähem keskmine maksukoormus, aga meie maksustruktuur ei ole tasakaalus. Tööjõumaksude suur osakaal pärsib arengut. Samuti ei ole praegune valitsus võtnud meetmeid, et suudaksime heade aegade asendumise halvema ajaga sujuvalt üle elada. Need on probleemid, mille lahendamine on esmatähtis.