Tänapäeval ilmselt ei tuleks selle peale, kuidas on keeduvorst endale nime "Doktorivorst" saanud, ERR Novaator selgitas selle lugeja küsimise peale välja.

1955. aasta Eesti Riikliku Kirjastuse väljaantud „Raamat maitsvast ja tervislikust toidust” kirjeldab, Doktorivorsti kohta, et see on sobilik söömiseks teatud maohaiguste puhul, kui on lubatud süüa ainult kergesti omastatavat toitu.

1930. aastatel välja töötatud vorst oli ette nähtud toidulisandina patsientidele, kellel esinesid somaatilised tunnused pikaajalisest nälgimisest. Seega oli tegemist doktori ehk arsti soovitatud vorstiga, mis ei tee seedimisele liiga.

Vorsti koostise kirjelduses on toodud väherasvane sealiha (60g sealiha 100g vorsti kohta), rasvane sealiha 25g ja kõrgemat sorti veiseliha 15g ning maitsestamiseks on kasutatud suhkrut, soola ja veidi kardemoni. Vorsti muudab maole kergeks asjaolu, et sellele pole lisatud pipart, teisi vürtse ega maitselisandeid.

Tänapäeval toodab Doktorivorsti Rakvere lihatööstus ning kuulsast vorstist on tehtud ka lihakamaid versioone, kus taisema sealiha osakaal on 75%.

Refereeritud artiklit loe ERR Novaatorist.