Lauri Räpp: kuidas ma oma aega planeerin?

Minu käest on aeg-ajalt küsitud, et kuidas ma kõikide oma ettevõtmiste kõrvalt jõuan raamatuid kirjutada ja lisaks mööda ilma rändamas käia. Nädalapäevad tagasi leidis sama küsimus taaskord tee minuni. Kaasas palve, et vastaksin sellele kirjalikult. Nii viie minuti lugemisena, nagu viimasel ajal kombeks öelda. Muidugi kirjutan, lubasin.

Võtsin kalendri, et võetud kohustus ja kokkulepitud tähtaeg üles märkida. Oma hiina hieroglüüfidele sarnanevat käekirja dešifreerides ja kirjutamiseks ruumi otsides tõdesin, et tegelikult pole mul lubatud kirjatööks õieti ei aega ega ruumi. Kehvasti planeerin oma aega, mõtlesin. Ent siis korrigeerisin oma mõtteid ja tunnistasin endale, et päris nii see siiski ei ole. Enam ei ole, täpsustasin. Täitsa okei on.

Lubaduste, kohustuste, kohtumiste sinikaaneline toimik on ju siinsamas minu ees. Kõik on kirjas ja märkmikku tagurpidi lehitsedes ühtki tegematajäämist silma ei jää. Kõik kohustused täidetud. Kohtumised kohtutud. Lubadustele linnukesed juurde märgitud. Ja kõik nii enam-vähem õigeaegselt. Mismoodi see minu moodi ajaplaneerimine siis välja näeb kui kõik on ja ei ole okei ühekorraga? Kuidas ma varem hakkama sain? Ja millega ma hakkama sain?

Et vastata, pean alustuseks oma tegemised üles lugema. Hariduselt läbi ja lõhki majandusinimesena olen väikeettevõtte omanik ja juhatuse esimees. Visiitkaardi järgi Juustuvabriku juhataja. Nende uhkete nimetuste taga peituvad ametiülesanded ulatuvad tegelikkuses koristajast müüjani, laotöölisest turundustöötajani, finantsanalüütikust juhatajani. Mööda juhuseid jalutades leidsin end ühel päeval Tartu linna majanduskomisjoni laua tagant. Kord-kaks kuus käin kohusetundliku komisjoniliikmena Raekojas koosolekutel. Senini küll pigem kuulaja ja hääletaja kui aktiivse sõnavõtjana. Aegamööda on see siiski muutumas.

Maslow püramiidi nõlvadel turnijana olen ka Heade Mõtete Klubi (asutaja)liige. Heategevust ja haridust ning haritust hindava klubi liikmena osalen kord kuus klubikoosolekutel ning talve- ja suvepäevadel. Kuidagi on läinud nii, et ma kirjutan. Vahest kolumne. Mõnikord sisu(turundus)tekste. Ka raamatuid. Nelja aasta jooksul on neid ilmunud tükki kolm. Viimane neist -“Maailma lõpus on kohvik” nime kandev jutukogu – ilmus alles sel kevadel. Hullumeelne tempo. Ja ma rändan. Vähemalt üks kord aastas. Kuu aega järjest. Seljakotiga. Nii kaugele kui võimalik. Nii erinevatesse paikadesse kui vähegi saan. Ebamugavustsooni, sest seal on mul mugav argielust puhata. Lisaks kirjutamisele on mul veel mõned ajakulukad hobid. Lugemissõltuvus, jooksmisvajadus, melomaania. Selles väikeses loetelus peitus/peitub minu suur probleem. Kuidas leida aega nende nii eritahuliste ja ajamahukate asjadega tegelemiseks?

Alguses läks minuga nii, nagu minema pidigi. Kohustuste kuhjudes nakatusin ma kaasaegsesse epideemiasse – rööprähklemisse. Mida rohkem ma korraga erinevaid asju tegin, seda vähem ma jõudsin. Kulus omajagu väärtuslikku aega kui tõdesin, et ma ei ole nii osav kui mõni Kihnu memm, kes suudab ühel ajal kõndida, kinnast kududa ja laulugi lüüa. Olgu. Tunnistan, et lühiajaliselt see mul siiski õnnestus. Pikaajaliselt jäi minu rööprähklemise “Kihnuks” siiski kindakiri, mille mustrid mu silme ees tantsu lõid kui ma kohustustekoorma all murdusin. See oli hetk, mil ma endale ja teistele tunnistasin, et olen kinni jooksnud. Võtsin südame rindu ja palusin vabandust ning tähtaegadele pikendust. Üllatuslikult sain ma andeks. Pikendatud tähtajad pealekauba. Ja siis jõudsin ma Eisenhoweri printsiibini. Ilma, et mul sellest õrna aimugi olnuks. See, et minu tööelukorralduse põhimõttelised muutused kattusid kunagise Ameerika presidendi printsiibiga, selgus minu jaoks hiljem.

Ühesõnaga. Ma otsustasin, et pean eraldama kiireloomulised asjad olulistest. Reastasin kohustused olulisuse järgi ning hakkasin neid otsast lahendama. Ükshaaval. Olulisuse järjekorras. Siin, ekraanil, on need muutused kirjas eriti kontsentreeritud kujul. Tegelikkuses võttis rööprähklemise ravi oluliselt rohkem aega ja vaeva. Muutused ei saagi olla kerged. Kui aus olla, siis täielikult paranenud ei ole ma sellest haigusest tänaseni. Aeg-ajalt tuleb ikka ette kui avastan, et seinakella sihverplaat, mis alles oli kui laiali sirutatud tiibadega kajakas (09:15) on äkki kui sorgu vajunud vuntsidega priitahtlik pritsimees Manivald Juga (17:35). Vaadates otsa tehtud päevatööle näen, et olen teinud igast asjast natukene, ent täiesti valmis ei ole saanud midagi. Ja täitmata kohustused aina kuhjuvad.

See on see hetk, kus ma jätan kõik sinnapaika. Tõmban seinast juhtme ja selga jooksuriided ning lähen ja jooksen pea tühjaks, et olulistele asjadele ruumi teha. Kusagil viiendal jooksukilomeetril valitseb peas täielik vaikus. Ja siis hakkavad ajukurdude vahele ükshaaval hiilima argimüras unustatud mõtted.

Mõtted, mis mind aegamööda ree peale tagasi aitasid. Siin need on:

• Tööasjus teise linna sõites kasutan isikliku auto asemel ühistransporti (kui vähegi võimalik). Ühe Tartu-Tallinn-Tartu otsaga võidan niimoodi viis kasulikku tundi. See on aeg, mil saan meilidele vastata, dokumente lugeda või koostada, kirjatöödega tegeleda, telefonikõnesid võtta, raamatut lugeda.
• Märgin alati kõik kohustused üles. Ükskõik kas telefonikalendrisse või märkmikusse. Miks mitte mõlemisse paralleelselt.
• Eristan siis olulised ajad kiireloomulistest. Panen need tähtsuse järjekorda ja teen alati esimesena ära kõige olulisemad, edasilükkamatud asjad.
• Kui ma näen, et ei jõua mõnda asja tähtajaks valmis, siis ma räägin sellest osapooltele. Ausalt. Nii nagu asjad on. Siiruse korral enamasti selle ajapikenduse ka saab.
• Mõtlen enda jaoks kõige hullema stsenaariumi, mis saab siis kui ma kohustusi tähtajaks valmis ei saa. Tegelikkus on pea alati oluliselt leebem ja talutavam kui kõige hirmsam õudusunenägu. Ja mitte kunagi ei ole see elu ja surma küsimus (kui ma muidugi ühel päeval arsti, politseiniku või päästeametnikuna tööle ei asu).
• Ma pean oskama aega maha võtta. Isegi kõige kiirematel aegadel. Tunnine uinak, jalutuskäik või jooksuring on investeering, mille ma juba samal või järgmisel päeval kolmekordselt tagasi saan.
• Ja kui kõik need head mõtted mind ikkagi ei aita, siis tuleb appi võtta vanarahva tarkus. Kui tahad ööpäevas 25 tundi tööd rabada, siis ei jää üle muud kui lihtsalt tund aega varem ärgata.

PS! Kirjutistel kipub olema omadus, et seal on kõik oluliselt ilusam või koledam kui elu ise. Seda teksti kirjutades on minu selja taha jäänud imeliselt soe suvi, kus ma ei jõudnud kordagi ujuma. Kus päikesevannid olid pigem juhuslikku laadi ja kus puhkepäevi kogunes kolme kuu kohta kokku ehk tükki seitse. Ent kõik pole siiski lootusetu. Ma kasutan usinalt ühistransporti. Märgin endiselt üles kõik kohustused ja kohtumised ning koostan oluliste asjade edetabeleid. Palun aeg-ajalt ajapikendusi ning käin mõned korrad nädalas jooksmas või jalutamas. Ja ühel päeval – kui ma oma aega veel paremini planeerida oskan – lähen ja puhkan tervelt kuu aega järjest.