Kas uus autoriõiguste direktiiv kaotab Interneti otsingumootorid ja veebientsüklopeediad?
Tänane autoriõiguste direktiiv ja kehtivad autoriõiguste seadused põhinevad 1886. aastal vastuvõetud Berni kirjandus- ja kunstiteoste kaitse konventsioonil. 21. sajandi maailm on aga arusaadavalt väga erinev 19. sajandi lõpu maailmast, mil autoriõigus tekkis. Digitehnoloogia areng on muutnud sisu loomise, tootmise, levitamise ja kasutamise mudeleid. Internet on saanud peamiseks kohaks, mille kaudu autoriõigustega kaitstud sisule ligi pääseb. 19. sajandi lõpu autoriõiguste loojad ei osanud arusaadavalt ette näha maailma muutumist selliseks nagu see on täna. Seetõttu ei taga tänane regulatsioon autoriõiguste omajatele kindlat võimalust saada õiglast osa tulust, mida nende loodud sisu kasutamisega teised teenivad
Direktiivi eesmärk ongi lahendada tehnoloogia arengust ja uutest teoste kasutusviisidest tulenevaid probleeme. Direktiivi põhiküsimus on autori õigusest saada oma loomingu jagamise eest kolmandate isikute poolt õiglane ja proportsionaalne osa tulust, mida need kolmandad isikud autori loomingu jagamise eest teenivad. Sellel eesmärgil annab autoriõiguste direktiiv autoritele õiguse saada nende töö eest tasu, kui nende tööd kasutatakse suurte jagamisplatvormide poolt nagu YouTube, Google News vms ja need jagamisplatvormid teenivad selliste tööde jagamise eest tasu. Direktiivi järgi on autoriõiguste omajatel õigus saada õiglast ja proportsionaalset tasu.
Eeltoodu ei tähenda aga seda, et direktiivi vastuvõtmisel kaoksid Interneti otsingumootorid või veebientsüklopeediad. Esiteks tuleb märkida, et tulu jagamise kohustus ei tähenda, et suured jagamisplatvormid (nt Google) ei saaks enam jagamisteenuse osutamise eest tulu teenida. Direktiiv näeb ette üksnes kohustuse jagada tulu õiglaselt sisu loojatega, kelle loomingu arvelt tulu teenitakse. Teiseks, direktiivi sõnastus täpsustab, et sisu mitte-ärilisel eesmärgil üleslaadimine interneti entsüklopeediatesse (nt Wikipediasse) või vabavara platvormidele (nt GitHub) on automaatselt vabastatud vastavate autoriõiguse nõuete täitmisest. Kolmandaks, direktiivi skoobist on väljas väiksemad veebiplatvormid, kes jagamisteenuseid osutavad. Väikeettevõttena on Euroopa Liidu kontekstis määratletud ettevõte, millel on vähem kui 50 töötajat ja/või mille aastane käive ei ületa 10 miljonit eurot. Mikroettevõtteks on ettevõte, millel on vähem kui 10 töötajat ja/või aastane käive ei ületa 2 miljonit eurot.
Kuigi autoriõiguste reform on vajalik ja tervitatav, on praeguse ettepaneku juures ka kitsaskohti. Direktiivi ettepaneku tekst on väga üldine, mis tekitab palju küsimusi nii tavalugejatele kui autoriõiguse spetsialistidele ja on samal ajal põhjustanud palju eksiarvamusi. Seoses autoritele tasu maksmisega, ei näe direktiiv ette kindlat viisi, kuidas liikmesriikides autoritele tasu kogumine ja jagamine toimuma hakkama peab. Seega seda, kuidas direktiiv praktikas autoritele tasu maksmise osas rakenduma hakkab, ei oska täna veel keegi öelda.
Lõpetuseks ei saa unustada, et tegemist on direktiiviga, mis on sisuliselt juhis liikmesriikidele oma siseriikliku seadusandluse muutmiseks. Direktiiv on selline Euroopa Liidu õigusakt, mille liikmesriigid peavad oma õigusesse ise üle võtma ehk vastu võtma direktiivi alusel kehtestatud seaduse. See tähendab, et autoriõiguste direktiivi vastuvõtmisel peavad kõik Euroopa Liidu liikmesriigid vastu võtma oma riikides uued autoriõiguse seadused, mis on direktiiviga kooskõlas. Riikidel on vabadus direktiivi rakendada ka rangemalt, aga direktiivis toodud põhimõtted ja reeglid on riigid kohustatud oma õigusesse üle võtma.
