„See, et paradigma muutus toimub viie aastaga on ülimalt optimistlik. Tegelikult on see täiesti ebareaalne," alustab Sooman. Kui tema 20 aastat tagasi kinnisvaramaaklerina alustas, siis ei olnud tänasest Kalamajast veel juttugi. Seda hakati intensiivselt arendama ja muutus toimus seal 10-15 aastaga. Kalamaja piirneb aga Vanalinnaga ja kohalik kogukond on teinud ära tohutu töö nii turvalisuse kui mainekuvandi parandamisel.

„Kopliga on see lugu, et need, kes seal elavad, nemad on harjunud selle eluga, aga kui võõras läheb õhtul hämaras Koplisse jalutama, siis seal ei ole tegelikult midagi muutunud," ütles Sooman.

„Need inimesed, kes seal täna elavad, see kriminogeenne seltskond, peavad enne üksteist maha lööma, et seal muutused tuleks," arvab Sooman ja nendib, et neil inimestel ei ole ka kuhugi minna. Kuna omandireform ja erastamine on eilne päev, siis ei ole ka mingeid mõistlikke ärilisi meetmeid, kuidas neid inimesi sealt ära saaks."

Sooman ütleb, et kui Tallinna kesklinn on silla üks ots ja Kopli liinide uus arendus on teine ots, siis vahepealne ju ei muutu. Silda ei ole. Ka see peab korda saama. Paratamatult, kui vaadata ka mujale maailma, on Kopli ikkagi geto ja jääb selleks seni, kuni Tallinna linn inimesi täis saab.

„Minu eesmärk ei ole halvustada Kopli elanikke. Seal on lihtsalt väga hästi näha sotsiaalset läbilõiget. Uusarenduste ja kvaliteetse elukeskkonna otsijate ja kohalike elanike dissonants on väga suur. See ei soosi suuri kinnisvaraarendusi," nendib ekspert. Vaja läheb ka linna panust, et poolsaart võiks kunagi hakata ümber ehitama.

Sooman toob välja, mis on tema jaoks ühe piirkonna, kodukoha, jaoks oluline aspekt.

„See, kas ma laseks lapsel õhtul kell 21:00 tulla jala ühistranspordi peatusest koju. Kopli asumi puhul on vastus "ei". Ja see ongi määrav. Igal pool juhtub koledaid asju, aga kui mulle on juba ette sisse kodeeritud, et ma ei lase lapsel kodutänaval õhtul tolgendada, siis ei ole see kodu suure K tähega."