Majandusanalüütik poliitikutele: ärge minge teise hernesupi sisse maasikamoosi ja suitsuheeringat sokutama, tehke oma supp
Konverents Äriplaan 2019 oli asine nagu ikka. See on koht, kus nii majandusinimene kui lihtsalt huviline võiks tuult nuusutama tulla. Selleks ajaks on Dr Riik oma äriplaani ehk riigieelarve järgmiseks aastaks ka valmis saanud ja sellest alustataksegi. Õige kah, kõigi teiste äriplaanid sõltuvad ja sellest kõikehõlmavast plaanist.
Kui ettevõtlusmaksud tõusevad, siis kukub omahinna kallinemisest ettevõtteid robinal nagu ubinaid sügistormis. Kui tarbimismaksud kasvavad, siis väheneb ostujõud ja ettevõtteid pudeneb robinal. Kui aga tõstetakse tööjõumakse (nagu kohustuslik tööõnnetuskindlustus), siis langeb konkurentsivõime ja ettevõtjaid …. Saite juba aru? Seepärast tulebki enne enese äriplaani paika panemist (või paikamist), kõigepealt ära kuulata Dr Riigi plaanid.
Maksurahu ja maksuraha
Selle asemel, et tegutseda, kasvõi vigu parandada, on Dr Riik enese rüütanud (maksu)rahu vürstiks nagu Camberlain peale Müncheni sobingut. Nii nagu nimetatud sobing ei toonud rahu, ei too rahu ka eelarve. Eelarve peab olema riigi äriplaan, kuidas olemasolevate vahenditega paremat tulemust saada ja oma ressursse rohkendad. Kuid just seda see eelarve ei ole, see ei ole plaan tuleviku ehitamiseks, vaid tasumaksmise leht. Ja isegi palgapäevalehena on see vildak. Midagi on väga viltu, põhjani viltu, kui päästjad peavad „nuruma“ riigi keskmist palka; midagi on viltu, kui investeerimiskeskkond tingib mahu vähenemist. Midagi on viltu, kui majandus ei valmistu järgmiseks arenguhüppeks, midagi on väga viltu, kui katuserahad on paisunud selliseks, et katus sõidab.
Esiteks see, et tehtud ilmseid maksupoliitilisi vigu (ikka juhtub) ei parandatud. Selle asemel kuulutati välja rahu. Mõni nimetab seda seisakueelarveks, teised ütlevad, et riik on pandud pausile. Te ei saanud aru? No riigi tasandil ongi raske aru saada, kuidas näeb välja pausile pandud riik, kuidas aga näeks pilt välja isiksuse tasandil? Kas teie näiteks panete oma tegevuse pausile, kui kogemata või hooletusest vigastasite reisikaaslast? Seisate veritseva sõbra kõrval ja ütlete, et meil on siin nüüd haavade tekitamise rahu ja lasete verel vaikselt nõriseda? Või seote kinni, kutsute abi? Ei? Sest teil on haavarahu? Kuid tõsiasi on, et raha, aktsiisimaksraha, nõriseb riigist nagu lahtisest haavast välja.
Niimoodi saame endale pikapeale majanduslaiba, mis on küll nominaalselt elus ja struktuurselt kõbus, kuid ei liiguta millegipärast.
Dr Riigi tasandil ongi meil nüüd struktuurselt nominaalne või vähemalt nominaalselt struktuurne eelarve koos. Samas on Euroopa Komisjon (EK) arvanud, et see „tasakaal“ ei vasta Euroopa Liidu eelarvenõuetele. Selle kohta teavad meie poliitinimesed veendunult öelda, et need EK omad ei tea midagi. Kuid seda mängu mängitakse hoopis teistmoodi, pole tähtis mida EK teab või ei tea (meie arvates), nemad kehtestavad reeglid ja on arbiiterid. Kõik. Nende õigus, meie trahvid. Vaat selline rahu.
Teine punkt „rahus“ teeb eriti murelikuks. Dr Riigil on viimastel aastatel külge tulnud uus mood, kus piltlikult öeldes püütakse meid keset selget päeva eksitada. No võib-olla mitte tüssata, kuid luua illusioon heateost. Kuidas see toimub? Kõigepealt käiase välja lubadus, et kuna meil mütse ei jätku kõigile solidaarselt, siis lahendame selle nüüd ja kohe: teeme pooled peajagu lühemaks. Kui küsitakse „miks?“, siis vastatakse: elementaarne, solidaarse mütsikasutuse tagamiseks, seepärast on vaja olukorda lahendamiseks osa päid ära korjata.
Saab toreda solidaarselt nominaalse mütsikasutuse. Nüüd jagub mütse kõigi peade otsa ja jääb ülegi, oleme edukalt lahendanud mütsipuuduse probleemi. Kui tõuseb nurin, siis pehmendatakse „meedet“ tingimusel, et potentsiaalne peatu jagab oma mütsi solidaarsuse põhimõttel. No peaaegu nagu heategu, jättis ju pea otsa. Rahva üldine tänu sellise suuremeelsuse eest?
Niimoodi on kõigi viimaste aastate uuendustega alates mullusest eelarvedefitsiidi planeerimisest kuni aktsiide „mittetõstmiseni“ sel aastal. Poliitinimesed ehmatavad meid kangeks oma lubadusega suure defitsiidi/maksutõusu osas, kuid „kangelaslike“ ponnistuste tulemusel (veidi vähem priisates) teevad defitsiidi/maksutõusu (halba) poole vähem.
Kõlavad loosungid: „Me oleme kangelased!“, „Tänavu on rahuaasta!“, põletame reserve. Meie teiega vaatame võlutult seda etendust ja oleme vait. Hämmeldusest? Ükskõiksusest? Jõuetusest? Külvame inflatsiooniseemneid. Need inflatsiooniseemned ei ole need, millest me unistasime ja isegi EK tasandil õhutati, et triljonilisi võlgu vaikselt absorbeerida. Need on seemned mis lähevad vohama nagu Sosnovski karuputk.
Programmiline eesmärk? Turu solkimine?
Kuigi eelarves ja riigieelarve seaduses (RES) pole just palju, mis viitaks homsele mõtlemisele, siis õnneks on vähemalt põhisuunad õiged - majanduse edendamine, rahvaarvu tõus, kaitsevõime ja sidusus ning heaolu. Täpselt need eesmärgid mis peaksidki olema, ainult lähenemisteed ei ole sellised, mis tagaksid „seisakust väljumise“.
Meeldivaks erandiks on vaid teaduse parem rahastamine, milleks eraldatakse järgmisel neljal aastal lisaks 53,2 miljonit eurot, investeering uue põlvkonna lairibavõrkudesse 9 miljonit eurot ja veel mõned meetmed.
Majandusmehhanismi mittemõistmine Dr Riigi poolt tekitab rahutust. Majanduses on kõik seotud ja 10 miljonit „käivitusraha“ ei ole niisama kaotatud raha, investeeringust rääkimata, olemuslikult on need programmiline turu solkimine. Oludes kus meil toimub enneolematu palgaralli, on Dr Riigi poolne palgatoetus konkurentsiolukorra moonutamine kõigest sellest tulenevaga. Palgatoetus lükkab ilmselgelt edasi uuele majandusstruktuurile üleminekut, muutes meid ühe konkurentsivõimetumaks.
Kuid mõelge hetkeks, millist majandusruumi meile poliitinimesed praegu loovad (pigem isegi millist ühiskondlikku formatsiooni)? Ükshaaval tunduvad „meetmed“ majanduse elavdamiseks veidrad, kuid talutavad, kuid kui panna kõik kokku, saame hoopis uue pildi. Mille me saame, kui pool tööjõu kulust maksab kinni Dr Riik, paneb tööjõu elama riigikorteritesse ja sõidutab tööle tasuta ühistranspordiga, tagades nii kindlustatud kui mittekindlustatud universaalse tervisekindlustuse ja kogumisest mittesõltuva pensioni jne? Vanem rahvas tunnetab ilmselt selles midagi ähvardavalt tuttavlikku. Sellises ruumis hääbub täielikult majanduse alus ja südametukse – hinnasignaal ja isiklik initsiatiiv. See ei ole vastutustundlik majanduspoliitika, see on raamatupidamislik susserdus.
„Head raamatupidajat on raske leida …“
Selline mälupilt ühelt teadetetahvlilt tekkis, kui uurisin Dr Riigi äriplaani järgmiseks aastaks. Äriplaan ja riigieelarve saavad alguse prognoosidest. Kohati tundub eelarve prognoos olema veidi „ülemeelik“, sest mis meil neist majandusprognoosidest, kui prognoosidega paneb Dr Riik siledal maal, tuulevaikse ilmaga ja mitteturbulentses majanduskeskkonnas 100 miljoniga ühe maksu osas mööda ja kas möödapanekust juhtus midagi? Midagi ei juhtunud, puudu ei jäänud ju. Tõeline muinasjutuaines.
See raamatupidaja lugu, millest alustasin läheb edasi, sest järgmine rida kõlas nii „meie oma otsitakse juba 20 aastat taga“. Dr Riik ütleb, et usaldab oma asjatundjate prognoose. Tore, pealikud ei saagi töötada kui nad alluvaid/kaastöötajaid ei usalda, kuid ikkagi eelmise aasta prognoos läks ju puhta metsa. See peaks tegema valvsaks, võib-olla on vale(mid) valed? Või on innukus liiga ühekülgne? Nüüd siis teevad samad inimesed sama vale(mi) järgi uusi prognoose ja panevad kütusemaksudega valdkonnaspetsialistide arvates jälle 100 miljoniga mööda. Siinkohal tekibki küsimus miks üldse teha majandusprognoose mis lähtuvad vaid tuimvalemitest, kuid mitte nende teadmistest kes igapäevaselt turul tegutsevad?
Põhimõtteliselt ei saa nad „valetamisest“ mingit kasu (eriti kütuseaktsiisi puhul, kus muutust ei toimu, kuid eelmise aasta ja selle trend on olemas)? Kas see on Dr Riigi kius? Ülbus? Rumal pahatahtlikkus? Käsitleb Dr Riik ettevõtjaid, kui vaenlasi, mitte koostööpartnereid? Ei tea, kuid üks on selge: turgu tuleb kuulata. Turg räägib alati tõtt
Kohati tundub, et poliitinimesed on enese planeedi Maa tegelikkusest lahi rebinud ja hõljuvad kosmoses. Kui Dr Riik teatab elutargalt, et „Tänaste madalate ja kohati negatiivsete intresside ajastul on mõistlik hoida mõistlikku reservi. Reservi hoidmine täna on kulu, seda tuleb hoida väga konservatiivsetel tingimustel ja ka inflatsioon sööb seda otsast“, siis tundubki see esmapilgul mõistlik, kuid arveametnikuna olen sügavas hämmingus.
Muidugi on reservide hoiustamine kulu (ja mitte ainult täna vaid alati). Hallo Kosmos, reservid on nagu kindlustuse ostmine, kindlustus on väga harva tulu ja peaaegu mitte kunagi ei osteta kindlustust tulu saamiseks (kui pole tegemist just kindlustuspettusega). Kindlustus ostetakse selleks, et kui midagi juhtub, siis oleks reservis midagi enamat kui igapäevased sissetulekud.
Sama hästi võiksid inimesed jätta maksmata elu-, reisi-, maja- ja autokindlustused ja kulutada see raha lõunameredel kokteili limpsides. Milleks kanda reservi hoidmisega kulu? Ometi osatavad inimesed endale kindlustusi. Sama lugu on ka Dr Riigiga, reserv ei ole kulu tavalises mõistes kulu (tasuta ilutsemise asjad ja töökohtade loomise toetus sinna kus niigi töötajaid ei ole, on kulu), see on kindlustuse ostmine hädaolukorraks. Hästi paigutatud raha. Reserv on olemuslikult riigikaitseline komponent, sellest sõltub riigi (finantsiline)julgeolek ja (majanduslik)iseseisvus. Kui uskuda asjatundjaid, siis on majanduskasvu maailmas järel veel kaks aastat. Ja seejärel läheb reserve vaja, et uus struktuur üles ehitada. Selleks ajaks oleme meie oma reservid edukalt ammendanud. Riigieelarve enda seletuskiri ütleb: «Riigieelarve negatiivset rahavoogu 2019–2021 rahastatakse suures osas reservide arvelt ning eelarvepositsiooni parandamata jätmisel tekiks riigikassal laenuvajadus 2022. aastal.» Vaat selline lugu.
Piinlik tõdeda, kuid riigieelarve tasakaal püsib nagu rahvaarvgi reservide ja lobeda jutu najal, mitte jätkusuutlikkuse najal.
Kas mäletate veel neid aegu, kui Eesti oli kui maailmas tunnustatud kiirjooksja, alistades ühe tippmargi teise järel: iseseisvus, vabadus, EL, NATO, WTO, OECD …. Tundus, et veel natuke ja oleme kõiki seljatanud, kuid siis juhtus midagi. Juhtus märkamatult. Ei tea kas hakkas suss libisema, kaotasime eneseusu või tuli väsimus peale, kuid edasi pingutamise asemel hakkasime teisi järele aimama.
Asendasime oma liikuvuse ja loovuse reeglite ja valemite kipskoorikuga. Elu läks turvalisemaks, kuid liikuvus vähenes. Aasta-aastalt on kipsikord suurenenud, seadusega fikseeritud kulude osakaal riigieelarves on praeguseks tõusnud umbes 80% tuuri. Oleme 80% ulatuses kipsis. See kips ei jäta ruumi ega võimalust uute prioriteetide rahastamiseks või avalike teenuste kvaliteedi parandamiseks. Mugavusest armastamegi valemite ja protsentidega eelarvet, ka ametnike palk lähtub riigipea palgast koefitsendiga ja otsustajad on justkui vastutusest priid.
Kõik osalised ütlevad, et ega me midagi teha ega otsustada saagi, otsustaks küll, kuid see paha-paha eelmine Pilvepiiri koosseis raius seadustesse sellised suhtarvud ja meie peame selle käes piinlema. Kangelaslikult. Meie suurim edu pant - liikuvus, kiire reageerimine on asendatud liikumatusega. Niisiis püüame endist kiirjooksu teeselda.
Ja siis tuleb magustoiduaeg. Tuleb katuserahade jagamise aeg. Oh pidu ja pillerkaar, kuidas siis kogu poliitinimkond kihevile läheb, minu katus, minu raha, minu park, minu puu. Millest ma alustasin? Et järgmise aasta eelarve on kõigi aegade rammusam? Õige, kuid ka lisakatuserahad, mis on peidetud eelarvesse, on kordades rammusamad, kui kunagi varem.
Kogu see katuseraha jõleduse seletab keel paindlikult demokraatia võidukäiguks. Püha müristus, kui piinlik. Keelt muidugi kipsi panna ei saa, sel pole luud sees. Ehk nagu ütles juba Al Capone: „Üks, mis on veel halvem kui küürakas, on selgrootu mees poliitikas. Mees kes teeskleb seaduse kaitsmist, ise nende rikkumist võimaldades – enesest lugupidav suli ei tee sellisega mingit pistmist, ta ostab nad lihtsalt ära nagu iga teise asja, mida ta oma äris vajab, kuid põlgab selliseid oma südames.“ Meil on asi muidugi veidi teisti- poliitinimene ostab ära valija, põlates ta rumalaks.
Tänapäeva Hamlet: Olla (rumal) või mitte olla (rumal) – selles on küsimus
Valimised on meie (rumalate või mitterumalate?) jaoks varsti tulemas. Juba püütakse meid teiega ära osta, õigemini ära osta püütakse meie mugavust, laiskust ja otsustamatust.
Õnneks on tulnud poliitturule uued üritajad, uute lahendustega. Tore. Tore, seepärast, et ka teised erakonnad on pannud selle uustoote tulek oma seniseid pakkumisi ja kliendisuhteid üle vaatama. „Eesti 200“, milline ebales pikalt, kaotades sellega väärtuslikku aega, on nüüd tulnud välja mitme päris nutika ideega nagu eelarve perioodiline nullimine, et kipsistumist vältida, juhtimismudeli ümberkujundamise ideega ja oma ministerkonnaga. Varivalitsus. Uus asi meie mail. Harjumatu, ilmselt paljudele ebamugav, kuid vajalik. Varivalitsus on vahva instrument, kuid mis valitsus see on, kui tal pole oma näoga riigieelarvet. Olen juba tüki aega olnud arvamusel, et kõik erakonnad peaksid ennast treenima valitsust juhtima, sest ainult teisi kritiseerides juhtimisoskust ei omandata. Oleks ju huvitav, kui igal erakonnal oleks oma varivalitsus ja oma riigieelarve. Nagu laulusõnadki ütlevad „Igal mehel oma pill“, vaatad/kuulad ja saad kohe aru, kas pill on hääles või mitte.
Senine praktika, paarisaja parandusettepaneku tegemine eelarve eelnõusse on muutunud mõttetuks poliitmänguliseks elemendiks. Eelarve on tervik, nagu hernesupi keetmine, ärge minge teise hernesupi sisse maasikamoosi ja suitsuheeringat sokutama, tehke oma supp.
Igal aastal muidugi ei saa, kuid valimiseelne erakonna riigieelarveprojekt, kui valimisplatvorm oleks igati nunnu. Siis on kohe näha kuskohalt võetakse ja kuhu antakse. Kuulen juba üldist nördimusmörinat: Ei saa. Teate küll, meil on koalitsioonivalitsus ja ... Vaadake eelarve, kui valimisplatvorm on esimene indikaator, milline näitab lubaduste tegelikku väärtust või kulu valijate jaoks.
Lihtsalt sõnavoona lubada on kerge, kuid enamasti kas enesepettuslik või valelik. Kui öeldakse, et me teeme näiteks astmelise tulumaksu, siis tulebki see läbi arvutada detailselt nagu eelarvet. Kui tahetakse mingit uut maksu kehtestada, siis samuti, kellele, kui palju, palju see mõjutab üksikisikut, riigikassat, ettevõtjat ja millised on järelmid. Eelarveplatvorm näitab erakonna tegelikke kavatsusi ja kui koalitsioonis asjad väänduvad KOLE-ks, siis on meil baasteadmine olemas järgmisteks valimisteks. Kuid suitsuheeringas maasikamoosiga segi pööratult on igal juhul ilge kraam ja me ei saagi teada, kas me oleksime eelistanud maasikamoosi või heeringat. Sama ka eelarvetega, niikaua kuni erakonnad teevad kavalaid ettepanekuid riigieelarve muutmiseks on see kõik verbaalne ködi. Teadmised ühe või teise erakonna sihtidest materialiseeruvad vaid läbi täiseelarve. Siis saame me võrrelda, kuskohast tulevad ressursid, kuhu neid kasutatakse, saame teha oma valiku.
Aga eesmärk?
Peamise Ministri ettekanne oli sile ja nauditav, kui selle sõnaseade järgi elu käiks siis poleks elul ju vigagi, kuid kõigi nende 20 aasta jooksul, mil olen Äriplaani konverentsil osalenud (ka kõige raskematel aegadel) pole ma hoomanud ettevõtjate pessimismi poliitinimeste võimekuse kohta luua majanduskasvu soosivat keskkonda. Enamgi veel, öeldi lausa välja, et ettevõtluse suurim risk on sisepoliitiline risk. Usk tarka riiki on kadunud.
Kui me sellest vaatepunktist vaatame, siis muutub ka Dr Riigi kogu äriplaan küsitavaks. Kui ei külvata (investeerita), siis pole ju ka midagi salve (eelarvesse) koguda. Mille poole püüelda, eesmärki ju pole? Konverentsil oli kõigil ettevõtjatel järgmise aasta äriplaanis omad eesmärgid, kes kasvatab käivet, kes kasumit, kes laieneb, kes uuendab tootevalikut. Mõistetavad eesmärgid. Mõõdetavad eesmärgid.
Erakondade tasandil meil sellist eesmärgistatust pole. Praeguste teadmiste põhjal võin väita, et on vaid ilusate sõnade jada ja siis hakkab pihta seosetu üksikute meetmete kaskaad. Eesmärki, mille teenistusse kõik meetmed on ühendatud, pole. Sama on ka Dr Riigi tasandil, üldine eesmärk on sõnajada, mis ei põhine tegelikkusel. Kandvat või kõige aluseks olevat eesmärki ei ole. Õigemini üks on, kuid see on mannetu. Kui Eesti ettevõtluse kasvustrateegia näeb ette tõsta tootlikust töötaja kohta ELi keskmisega võrreldes 80%-ni, siis seda on vähe. Näruselt vähe. Isegi seda ei reklaamita eesmärgina, vaid mainitakse lihtsalt tühidokumentides ja arengupeetusekavades, et tahame millalgi jõuda 80%ni.
Ainuke viga on selles, et sellise sammuga ei kvalifitseeru me edukamate sekka. Iga päev, mil meie püüdleme 80% poole kaugenevad 100%sed meist märgatava kiirusega, rääkimata 150%stest. Varsti teevad ringiga pähe. Oleks tummine eesmärk, kui Pilvepiirile kandideerijad paneks oma majandusprogrammis kirja Pilvepiiri väärilise eesmärgi, et: „Meie eesmärgiks on 120% EL keskmisest tootlikkusest!“ ja jätkaks: „Selleks punkt 1…, punkt 2 …“ see oleks mõistlik eesmärk ja mõistlik äriplaan, mis võiks innustada. Raputaks selle kipsi maha, hakkaks jooksma. Enne kui liiga hilja on.
