Civilise sõnul ei ole küsimus selles, kuidas riigi kodanikud asjaga hakkama saavad, vaid oluline on kuidas riikide valitsused suudavad endale asjad selgeks teha ning õppida tehisintellekti arenguga ning selle mõjuga tööjõuturule ning majandusele hakkama saama.

Ehk siis riikidel peab olema tehisintellekti strateegia.

Civilis märkis, et riikidevahelised kokkusaamised ning infovahetus on olulised. „Aga see ei saa olla nii, et raporteerime, et oleme loonud roboti, mis suudab kassi koerast eristada, vaid saame tõesti tööstuse probleeme reaalselt lahendada,“ lausus ta.

Singapuri valitsustehnoloogia arengu eest vastutav Janil Puthucheary märkis, et riigi eesmärk on tagada, et täiskasvanud elanikud omandaksid tehnoloogia arenguga kaasas käimiseks vajalikke oskusi, mitte ainult lapsed koolis.

Singapuril on koolitusteks järgmise viie aasta jooksul kavas investeerida 150 miljonit eurot.

Soome on üks väheseid riike Euroopas, kellel tehisintellekti strateegia olemas. Business Finlandi direktor Pekka Sivonen tõdes, et suurelt tuleb nii unistada kui tegutseda, sest vastasel juhul neelavad USA või Hiina firmad meid alla.

Konsultatsioonifirma McKinsey analüüsi kohaselt on just USA ja Hiina tehisintellekti arengu ja pakkumise alal maailma absoluutsed liidrid.
McKinsey analüüsi kohaselt ei ole ka Eestil piinlikkuseks põhjust, sest meie oleme asetatud 17 riigist teise gruppi, st riikide sekka, kellel on suutlikkus innovatsiooni vedada ning tehisintellekti lahendusi kommertsialiseerida. Siia gruppi kuuluvad näiteks ka Soome, Rootsi, Norra, Saksamaa, Lõuna-Korea, Holland.

Lisaks on veel kaks gruppi riike: ühed, kelle tehisintellekti arengu pakutavate võimaluste kasutamise võime on keskpärane- nende sekka kuulub näiteks Leedu ning riigid, mis peavad oma võimet parandama. Viimasesse kuulub 11 riiki, nende seas Euroopast Kreeka ja Bulgaaria.