Jegorov: meie kõige suurem probleem on poliitikute seksikad lubadused, millele ministeerium peab hakkama sobivat probleemi otsima

Meie kõige suurem probleem on poliitikute seksikad lubadused, kus meie ülesandeks jääb probleemi otsimine, millele see lahendus sobiks, tõdes rahandusministeeriumi asekantsler Dmitri Jegorov Praxise teemapaberi „Maksusüsteemi kujundamise üldine raamistik, lähtekohad ja väljakutsed“ tutvustusel.

Jegorovi väljaöeldu iseloomustab ilmekalt valimiste eelset olukorda, kus erakonnad tulevad riburadapidi välja uute maksualaste ettepanekutega, mis kõlavad küll uhkelt, aga millest ei ole tegelikult selge, missugust probleemi sellega lahendada üritatakse. Nii koostaski mõttekoda Praxis maksupoliitikat ning-struktuuri hõlmava mõttepaberi, et avalik arutelu oleks sisukas ja tulevikku vaatav.

Avatud valitsemise ja poliitikakujundamise heade tavade kohaselt peaks maksusüsteemi arendamine algama eesmärkide seadmisest ja probleemkohtade tuvastamist. Eesti praktikas kipuvad aga maksusüsteemi arengut domineerima poliitilistel kokkulepetel põhinevad üksikmeetmed, ilma et oleks lõpuni selge, millised on lahendamist vajavad probleemid ning jõudmata põhjalikult analüüsida, millised on alternatiivsed võimalused nende lahendamiseks, mis on alternatiivide võimalikud mõjud ning kuidas need sobituvad teiste riiklike prioriteetidega.

„Kipume unustama, milleks avalik sektor on, miks me makse kogume,“ rääkis Praxise majanduspoliitika vanemanalüütik ja Essexi Ülikooli vanemteadur Alari Paulus. Nii levibki arvamus, et maksud läheksid justkui musta auku ja sealt edasi tekib seisukoht, et maksukoormus tuleb võimalikult alla viia. Ka inimestel tekib sellisel juhul arvamus, et makse ei ole mõtet maksta, sest midagi mõistlikku selle kogutud maksurahaga nagunii ei tehta.

Pauluse sõnul keskendutakse meil maksumuudatuste ettepanekutega välja tulles sageli mitte eesmärgile, probleemile, mida tahetakse lahendada, vaid mingile ühele konkreetsele meetmele. Probleemi defineerimata jätmine aga tähendab, et pakutud meetme mõju ning võimalikke alternatiivseid meetmeid ei ole võimalik välja tuua ega nende üle arutleda.

Ta tõi näiteks sel sügisel alanud arutelu sotsiaalmaksu võimaliku kaotamise ning samuti pensioni teise samba kaotamise või reformimise üle. Praxise juhi Tarmo Jüristo sõnul jääb aruteludes selgusetuks, millist probleemi lahendatakse. Kas probleem on see, et fondide tootlused on madalad? Või filosoofilisem küsimus, kas meie lapsed peavad üldse meie pensioni eest head seisma?
„Kui kaotame II samba ära, siis madala tootluse probleemi see ei lahenda,“ kinnitas Jüristo.

Maksusüsteem ei saa kunagi olla valmis
Pauluse sõnul ei saa maksusüsteem kunagi valmis olla, sest meie ühiskond muutub. Isegi kui ühel hetkel on maksusüsteem ideaalne, siis elu teeb oma korrektiivid.
Nii möönab Paulus, et pensionisüsteemid ning maksusüsteemid on suured ja olulised asjad, kuid see ei tähenda, et neid ei tohiks muuta.

Üldine maksukoormus Eestis on hetkel ca 34% sisemajanduse kogutoodangust (SKT) ehk sisuliselt OECD keskmisel tasemel, kuid oluliselt madalam Euroopa Liidu keskmisest (40%). Maksukoormus Euroopas on kõrgeim Skandinaavias (44-48%) ning Lääne-Euroopa mandririikides (40-48%), keskmisel tasemel Suurbritannias, Kesk- ja Lõuna-Euroopa riikides (34-43%) ning madalaim Ida-Euroopa riikides (26-34%).

Maksukoormuse ja majandusarengu taseme vahel on Pauluse sõnul üsna tugev positiivne seos– jõukamates riikides on maksukoormus reeglina kõrgem ning vastupidi. Ühelt poolt kasvab koos jõukuse suurenemisega ka ühiskonna nõudlus avalike hüviste järele, teisalt eeldab suuremas mahus avalike hüviste ja/või keerukamate avalike teenuste pakkumine ning mahukama maksusüsteemi korraldus suuremat ühiskondlikku küpsust ja administratiivset võimekust. Praxise teemapaberis seisab, et siin ei maksa otsida vastupidist põhjuslikku seost, st kõrgem maksukoormus iseenesest pole edu valem majandusliku jõukuse saavutamiseks. Seda ei saa ka tõlgendada nii, et maksudel puuduksid negatiivsed küljed. Avalikest hüvistest ja teenustest saadav kasu peab olema piisavalt suur, katmaks mitte ainult nende pakkumisega seotud otsesed kulud, vaid ka maksustamisega kaasnevad efektiivsuskaod.

Laiemaid poliitilisi prioriteete ja valikuid väljendab koos maksukoormusega maksusüsteemi struktuur.

Maksustruktuur sarnaneb Ungarile ja Lätile
Eesti maksustruktuur on olnud väga stabiilne ja suuri muudatusi ei ole siin olnud.
Eesti maksusüsteemis domineerivad kaudsed maksud (põhiliselt käibemaks ja aktsiisid), mille osakaal on viimase 15 aasta jooksul tõusnud ning ületab nüüdseks 40% maksutuludest. Suuruselt järgmised on sotsiaalkindlustusmaksed (sotsiaalmaks, töötuskindlustusmaksed), mille osakaal on kõikunud 35% ümber. Üksikisiku tulumaksu osakaal on vähenenud alla 20% ning ettevõtte tulumaks on 5% tasemel. Kõige tagasihoidlikum roll Eesti maksusüsteemis on omandimaksudel (sh ressursitasud), mille osakaal jääb alla 1% maksutuludest.

Maksuküsimustest räägime rohkem Skandinaaviamaadest, kuid võrreldes riike üksnes maksusüsteemi struktuuri poolest ning eristades 6 tüüpi makse, osutuvad Eesti süsteemile kõige lähedasemaks Ungari, Läti ja Sloveenia. Võttes arvesse ka üldist maksukoormuse taset, siis Portugal.

Teiste riikidega võrreldes paistab Eesti silma kõrge kaudsete maksude osakaalu ja madalaima omandimaksude osakaalu poolest.